Modernne gladiaator Maikel Astur: „Matši ajal läks möll lahti!“

Nelja aastaga Eesti parimaks kikkpoksijaks tõusnud Viimsi poiss Maikel Astur (23) võitis hiljuti Hiina tippvõitlejat Bo “Tank” Fufani. 13. aprillil toimunud Eesti vs Hiina profikikkpoksi võistlusel läksid vastamisi Eesti ja Hiina Rahvavabariigi parimad võitlejad, Eesti võitis tulemusega 6:4. Eesti koondise aitas võidule Viimsi Tigers Gymi esivõitleja ja Euroopa meistrivõistluste hõbe Maikel Astur.

Oma Viimsis asuva treeningsaali põrandal istudes näeb Maikel täiesti tavaline, naeratav ja sõbralik välja. Kui ma poleks eelnevalt ta treeningut pealt näinud, ei oskaks kahtlustadagi, et tegemist on noore Jean Claude Van Damme’iga, kes võitnud pea kõik oma vastased ja on teel võistlema maailma suurimatele areenidele. 

Kikkpoks – mis see on? 
See on karate ja poksi segu. Tavalisest poksist erineb see selle poolest, et meil on lubatud käe-, jala- ja põlvelöögid. Kikkpoksiga pisut sarnases taipoksis on aga näiteks lubatud ka küünarnukid ja püstimaadlus. Kikkpoksi võlu on kiire tempo ja palju kombinatsioone, taipoks on aeglasem. 
Ala sünnimaaks on Jaapan, aga tänapäeval on kikkpoksi keskuseks maailmas Holland, kus on väga head treenerid ja saalid ning muidugi kõva konkurents. Samuti on võistlused Hiinas ja sealsed kikkpoksijad kõrgel tasemel.

Mis on kikkpoks sinu jaoks?
See on mu elu kõige tähtsam osa. Kuna olen profisportlane ja tahan jõuda tippu, tegelengi praegu ainult kikkpoksiga. See on mu kirg ja hobi, mis on muutunud tööks. Teen seda hea meele ja suure armastusega. 

Mis on tipp?
Maailma tipp. See on hollandlaste võistlussarja Glory tiitlivöö võitmine. Või One Championshipi või Kunlun Fight võistlussarjade võitmine Hiinas. Need on tippsarjad, kus võib teenida juba viiekohalisi summasid. Eestlastest on Gloryle osalema kutsutud seni vaid Mirkko Moisar ja Maxim Vorovski.

Kus sa praegu paikned?
Ma olen Eesti mitmekordne meister ja oma kaalu (77 kg) parim. Võitsin eelmisel aastal Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali. Olen tegelenud kikkpoksiga vaid 4 aastat, seega on raske öelda, kus ma maailmas paiknen. Enamus mu vastastest on tegelenud selle alaga 10 aastat. Sel aastal tahaks maailmameistrivõistlustele minna.

Miks sa kikkpoksiga üldse tegelema hakkasid?
Olin enne seda terve elu mänginud jalgpalli. Kui sain 18 ja lõpetasin Viimsi gümnaasiumi, tundsin, et on aeg eluga edasi liikuda. Mu vanem vend Mairo juba käis Viimsi Tigersis kikkpoksis ja kutsus mind ka. Lõpuks sain jalgpallis vigastada ja see saigi viimaseks tõukeks, et spordiala vahetada – tulin Tigersisse ja olen siiani siin.

Kas igaühest võib saada kikkpoksija?
Mitte päris igaühest. Sellega tegelemiseks on vaja palju kannatust, järjepidevust ja enesedistsipliini. Kikkpoksitrenn koosneb erinevatest tegevustest – sa ujud, jooksed, harjutad sparringut, kombosid, käid jõusaalis. Lõpuks muutub see kõik paratamatult rutiiniks, aga ikkagi pead edasi püüdma, sest sa tead, et igat su tehnikat saab 10 korda paremaks lihvida. 
See on superhea ala, et ennast vormis hoida ja enesekindlust saada, aga et tippu jõuda, on vaja suurt armastust ja kannatust. 
See trenn sobib igale kehatüübile. Mina olen pikk ja peenike (enne kikkpoksiga alustamist olin veel peenem), aga meil käib trennis ka kogukamaid poisse – kui tahtmist on, saab kõigega hakkama.

Kas see sobib ka naistele?
Sobib enesekaitseks ja enda väga heasse füüsilisse vormi viimiseks. Meil on Eestis paar väga osavat naisvõitlejat, aga pigem on kikkpoks ikkagi meeste ala, kuna see on brutaalne sport, millega võib kaasneda vigastusi, haavu.

Kuidas üks kikkpoksi võistlus välja näeb?
See on püstine kahevõitlus. Kolm kolmeminutilist raundi, iga raundi vahel üks minut puhkust. Käib kõva andmine! Mida kõrgem tase, seda rohkem loeb vastase ülekavaldamine. Tippsportlased on füüsiliselt ju praktiliselt võrdsed, määravaks saab kavalus, vastase ülemängimine.
Võitja selgub kas puntidega või nokaudiga ehk seisundiga, kus vastane ei soovi või ei suuda enam jätkata. Kohtunik loeb kümneni ja kui ta selle aja sees ei taastu või püsti ei tõuse, on matš läbi. See sarnaneb kõikidele teistele idamaiste võistluskunstide kahevõitlustele.

Mis varustust sa võisteldes kannad?
Profina võisteldes on mul vaid kindad ning hamba- ja kubemekaitsmed. Proffidel peakaitset pole. Amatöörmatšides on aga ka pea- ja jalakaitsmed. EM-id ja MM-id toimuvad amatöörreeglitega. 

Mida sa tundsid, kui esimest korda elus vastasega kokku läksid?
Ma kartsin väga. Esimesed 10 korda kartsin, tegutsesin nagu automaatpiloodi peal. Läks poolteist aastat, enne kui suutsin hakata võistlusi rahulikumalt võtta. Aga siiamaani ma ei maga enne turniire hästi.

Kui palju sa võistelnud oled?
Kokku 34 matši. Olen teinud 15 amatööride võistlust ja 19 profimatši. Minu profi record on 16 võitu, 2 kaotust ja 1 viik.

Kus sa võistelnud oled?
Lisaks Eesti profivõistlustele olen veel edukalt kolm korda võistelnud Taimaa suurimas võistlussarjas Max Muay Thai. Viimast matši vaatas Tais teleülekandega ligi 30 miljonit inimest. Samuti eelmisel aastal Eesti koondisega Slovakkias EM-il, kus tulin koju hõbemedaliga. Sel aastal sooviksin samuti väljaspool Eestit võistelda ja Eestit esindada.

Sa oled siis nagu gladiaator?
Jah, ma olen modernne gladiaator.

Kas sul vastasest mõnikord kahju ei hakka?
Ei, sest see on võitlussport ja me lähme vastamisi kindlate reeglitega. Tegemist on võitlusega ja parem mees võidab.

Kas see on kõige rajum spordiala maailmas?
Veel karmim ala on vabavõitlus, kuna seal on lubatud nii maas- kui ka püstivõitlus ja heited. 

Kui sul oleks laps, kas sa soovitaksid tal kikkpoksiga tegeleda?
Enesekaitseks ja enesekindluse tõstmiseks kindlasti. Aga võistlema võiks hakata alates 14.–15. eluaastast. Laste võistlused on amatöörvõistlused ja kaitsmetega. Ma ei paneks talle kätt ette, kui ta tahaks võistelda. Aga tal peaks olema selleks tõsine soov ja kirg. Lihtsalt proovida ei näe ma mõtet. 

Kas sul on kikkpoksis omandatud oskusi ka tavaelus vaja läinud? 
Ei, õnneks mitte. Ma pole kunagi kakelnud, ei linnas ega tänaval. Ma ei tahaks, et vaja läheks... Mulle meeldib oma oskusi ringis võrdse vastasega kasutada.

Hiljuti võitsid Hiina tippvõitlejat Bo Fufani hüüdnimega „Tank“. Mis su enda hüüdnimi on?
Mul pole veel, see pannakse fännide või treeneri poolt.

Kuidas sa „Tanki“ võitsid?
Ta oli väga agressiivne, tahtis mind tempoga üle mängida, aga mina trumpasin ta üle oma liikumisega. Tal oli ainult üks suund – otse edasi, aga mina võtsin nurki ja tegin lööke, mida ta oodata ei osanud. Petsin põlvega, aga lõin hoopis käega. See ajas ta segadusse ja ta jäi ootama lööke, mida tegelikult ei tulnud.
Suutsin matšis kohe alguses oma tempo peale panna, liikusin ja olin fookuses ning domineerisin vastast kõik kolm raundi. Ootasin hiinlaselt isegi veel agressiivsemaid rünnakuid, sest olin tema stiiliga eelnevalt tutvunud, kuid suutsin kõik ta rünnakud blokkida ja vastasin tugevate contratega.
Minu löögid tabasid ja suutsin teda distantsil hoida. Oleme trennides treener Kristjan Raudsepa käe all mu tehnikaid palju lihvinud.

Kas kikkpoks on kallis ala? 
Võrreldes motospordiga mitte. Paar kindaid maksab 50 eurot ja nendega saab väga palju ära teha. Aga võistlused ja reisid on kallid. Näiteks Euroopa meistrivõistlustel osalemisele kulus päris korralik summa. Samuti treeninglaagrid ja ettevalmistus on kulukad. Tippsport on kallis ja ma ei saaks seda teha ilma toetajateta.

Kes sind toetab?
Mul on mitmeid sponsoreid. Nad on ise kõik spordifännid ja neile meeldib see ala. Toetajad tulevad tutvuste ja treenerite kaudu. Aga ma väga ootaks toetust ka Viimsi valla poolt, sest ma esindan ju igal pool Viimsit – klubi nimekski on Viimsi Tigers Gym!

Kes su fännid on?
Mu kõige suurem fänn on mu ema. Ta on lausa tulihingeline fänn, käib igal pool mu võistlusi vaatamas. Samuti trennikaaslased, sõbrad, tuttavad. Viimasel matšil, kui „Tankiga“ võitlesin, oli mul väga suur fänniarmee kohal, neil oli Tondiraba hallis lausa oma sektor kinni pandud. Kui muidu oli saal võistluse ajal suhteliselt vaikne, siis minu ja „Tanki“ matši ajal läks kõva möll lahti!

Millega sa peale trenni ja võistluste veel tegeled?
Alustasin just oma YouTube’i kanaliga, kuna soovin oma vlogidega inimestele näidata, milline ma olen trennisaalis ja igapäevaelus. Võistlustelt võib minust ülbe mulje jääda, aga tegelikult ei ole ma üldse kuri inimene, vaid sõbralik.
Mulle meeldib huumor. Aga kui ma oma tööd teen, olen keskendunud ja tõsine. Soovitan hakata mu jälgijaks, kui tahate näha rohkelt sporti, higi ja pisaraid!
Soovin Eesti kikkpoksi taset tõsta ja näidata maailmas, et Eestist tulevad samuti tippvõitlejad.  
Püüan anda oma oskusi ka noortele treenerina edasi, aidates oma koduklubis abitreenerina treeninguid läbi viia.

Kus sind järgmisena võistlemas võib näha?
Mu järgmine matš toimub juba 18. mail Tallinnas Tondiraba hallis võistlussarjas Nuber One Fight Show, kus mu vastaseks on tugev võitleja Poolast. Kutsun kõiki häälekalt kaasa elama!

Intervjueerinud Silja Oja
Viimsi Teataja toimetaja

Fotod: Anne-Mari Visnapuu