Ahoi jalakäija, jalgrattur – sina oled turvalisuse looja valla kergliiklusteedel!
Autor: Alar Mik ehitus- ja kommunaalosakonna juhataja
Kevad on käes ning esimeste soojadega on hakanud inimesed aktiivselt sportima ja liikuma valla kergliiklusteedel. Liiklejate rohkus on paraku toonud kaasa ka esimesed õnnetusjuhtumid. Käime üle põhilised murekohad, et kõik saaksid turvaliselt ja teistega arvestaval viisil ohutult liigelda.
Viimsi vallas on erinevaid kergliiklusteid pea 80 km, kus saab harrastada eri liikumisviise alates jalgrattasõidust kuni rullsuusatamiseni. Oluline on siinkohal mõista, et ka kergliiklusteedel kehtivad teatud reeglid, mida üheskoos järgides loome turvalise liikluskeskkonna. Kergliiklusteed jagunevad neljaks: jalgrattatee; jalgratta- ja jalgtee; jalgtee; kergliiklustee (erinevad terviserajad ja sportimiseks mõeldud teed). Neist kolm esimest asuvad avalikus tänavaruumis ja on reguleeritud märkidega ning seal tuleb nii jalakäijatel kui ka rattaga (sh jalgratas, tõuks jm ratastega vahendid) liikujatel jälgida liiklusmärke ja kehtestatud reegleid, et tagada ohutus. Sageli juhtub õnnetusi, mida põhjustavad lemmikloomad, suured kiirused, liiklusreeglite mitteteadmine või tähelepanematus. Enamus õnnetusi on välditavad, kui järgitakse põhilisi reegleid. Ennekõike on oluline märgata teisi, et õnnetusest hoiduda.
Üldised reeglid kergliiklusteedel
Peamised liiklejad meie kergliiklusteedel on jalakäijad, nendele järgnevad jalgratturid ja siis erinevad tasakaaluliikurid. Kõik liiklejad peavad panustama ohutusse. Nii ei tohi jalakäija jalgratturit takistada – mitte ette astuma, kätega vehkima, järske ja ootamatuid manöövreid tegema. Väga oluline on tajuda ümbrust ja koeraga jalutades tuleb jälgida ka koera ja rihma pikkust. Samamoodi peab rattur arvestama jalakäijaga. Jalakäijast möödumiseks tuleb ratturil vajadusel anda signaalkellaga märku, oluline on vähendada kiirust ja mööduda jalakäijast ohutus kauguses. Mõlemad – nii jalakäija kui rattur – peavad kuulma, kui teine liikleja läheneb. On palju olnud selliseid õnnetusi, kus jalakäija kuulab kõrvaklappidega muusikat telefonist või jalutab näiteks koera, sealjuures jälgimata, mida tema lemmikloom teeb ja tulemuseks on õnnetus: koerad on jooksnud ratta alla, purenud ratturit / rulluisutajat, rihm on takerdunud rattale ette või ootamatu looma reaktsiooni pärast on sõidetud ehmatusest mõnele muule takistusele otsa. Jalgratturi või rulluisutaja lähenedes tuleb koera rihm koomale tõmmata ja loom enda lähedale võtta. Jalgrattur peab vähendama kiirust ja veenduma turvalises möödumises. Selliseid õnnetusi saab ära hoida vaid siis, kui mõlemad liiklejad on tähelepanelikud ja üksteisega arvestavad.
Rattaga sõites liiga suured kiirused
Kes teeb rattasporti, kes naudib niisama ilusat vaadet merele või kes veedab aega oma lapsega jalutades – kõigil on erinevad liikumiskiirused. Vallavalitsus on saanud mitmeid pöördumisi juhtumitega, kus jalgrattur sõidab suurel kiirusel otsa kergteel liikuvale lapsele, teisele ratturile, takistuseks saab lemmikloom või lapsevanker. Põhjuseid on erinevaid olnud, aga kui peamisi reegleid jälgida, siis on võimalik õnnetusi ära hoida. Olgu siinkohal rõhutatud, et jalgrattur ei tohi kõnniteel, jalgratta- ja jalgteel või ülekäigurajal liigeldes ohustada jalakäijat ning jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattaga sõita jalakäija tavakiirusega. Jalakäija tavakiirus on vahemikus 3-7 km/h. Et hoida õnnetusi ära, siis siinkohal on taaskord oluline jalakäijate ja erinevate ratturite (jalgrattad, tõukerattad) koostöö. Väikelapsega jalutav vanem peab jälgima oma last. Kui aga rattur näeb ees väikelast, peab ka rattur juba ennetavalt hoo maha võtma. Me ei tea kunagi, kuidas väikelapsed käituda võivad. Täiskasvanutena või vanemate liiklejatena on meil kohustus ennetada võimalikke ohte.
Kergliiklusteede kiirusepiirangud
Liiklusseadus ütleb, et mopeedijuht ei tohi sõita kiiremini kui 45 km/h, pisimopeedijuht kiiremini kui 25 km/h ning tasakaaluliikuri juht (tõuksid jms) kiiremini kui 20 km/h. Jalgratturile ning rulluisutajale pole kiirusepiiranguid seatud. Küll aga on üks ja väga selge reegel – kõik kergliiklusteel liikujad peavad jalakäija vahetus läheduses liikuma jalakäija kiirusel, et hoida ära võimalike õnnetusi. Seega jalakäija läheduses liigud 5 km/h – see on keskmine jalakäija liikumiskiirus. Siis jõuab reageerida ka erinevatele võimalikele tekkivatele olukordadele – laps jookseb ema tagant välja, jalakäija otsustab minna teisele poole teed, koer hüpleb mänguhoos keset teed, mingi ese kukub maha vms. Kindlasti on oluline hinnata kas teatud kohtades on mõistlik maksimaalseid kiirusi kergliiklusteel välja sõita – nt Lubja teelt laskudes või Pargi teelt alla kihutades võib igal hetkel käänulisel teel ette tulla teele astuvaid jalakäijaid (seda eriti pargis). On oluline jälgida enda ümber toimuvat.
Rattaga kiirsõitu harrasta pigem sõidutee servas
Jalgrattaga liiklemiseks on ette nähtud jalgrattatee, jalgratta- ja jalgtee, sõidutee servas olev jalgrattarada, ka võib sõita õuealal, sõiduteel ning teepeenral. Jalgrattaga võib sõita ka ühissõidukirajal. Paljud sportlased kasutavadki sõitmiseks sõidutee serva, kuna nad arendavad suuri kiirusi ja soovivad hoida ühtset tempot – sellise sõidu korral võibki osutuda sõidutee serv sobivamaks sõidukohaks, kui seda on kergliiklustee. Kergliiklusteel tuleb arvestada teiste liiklejatega, erinevate olukordadega, ülekäiguradadega jne – sõidutee servas sõites on jalakäijatega konflikte kindlasti vähem. Jalgratturil on oluline sõidutee servas hoida tee serva ja tuleb olla märksa ettevaatlikum kui kergliiklusteel. Autojuhid peavad arvestama jalgratastega ja mööduma nendest eemalt. Ja see pole koht kirumiseks, et mingi jalgrattur on teel – jalgrattur sõidab sõidutee servas, et ta ei ohustaks liiklejaid kergliiklusteel ning seda tuleb mõista ja sellega peab arvestama. See ongi koostöö liiklejate vahel.
Turvaline liiklemine algab koostööst, ühisest lugupidamisest ja liiklusseaduse järgimisest. Rattur peab jälgima jalakäijat, jalakäija arvestama ratturiga, autojuht peab märkama teeservas sõitvat jalgratturit – vaid nii üksteisega arvestades ja teineteist austades saame üheskoos luua ohutu liikluskeskkonna. See ei ole kellegi ametniku teha või spetsialisti rakendada vaid see on meie kõigi ühine töö, kohustus, vastutus ja panus. Turvalist ja ohutut liiklemist kõigile!
Loe lisaks samal teemal