Ajalugu

Viimsi ajalugu

Jääaja järgse aja maatõusu tulemusel tõusis Viimsi poolsaar aegamisi merest algul saarena ühinedes ca 6000 aastat tagasi mandriga. Vanimad kiviaegsed leiud poolsaarelt pärinevad 7000 aasta tagusest ajast. Vanimad jäljed püsiasustusest pärinevad ajast ca 4000 aastat tagasi, mil Pärnamäel oli kiviaegsete põllumeeste asula. Asustusjälgi on samast piirkonnast leitud ka pronksi- ja varajasest rauaajast, mis tähendab, et Pärnamäe, Lubja ja Viimsi aleviku vahelisel alal on järjepidevalt põldu haritud neli tuhat aastat. Esimene kirjalik jälg siinsest asustusest pärineb 1241. aastal koostatud Taani Hindamisraamatust, mil mainitakse Uianra nimelist küla. Tolleaegses pruugis tähistati V tähte U tähega ja lugeda tuleks esimest Viimsi mainitud nimevormi Vianra.

13. sajand tõi kaasa rootsikeelse elanikkonna massrände Soome lahe randadesse. Kuna arenev keskaegne Tallinna linn vajas rohkesti kala, siis nihkus elanike sissetuleku allikas kalapüügi kasuks. Sisserännanud rootslased olid ühtlasi kogenud kalamehed. Esimene selgelt rootsikeelne külanimetus Apones, milles -nes nime lõpus tähendab rootsi keeles neeme, pärineb 1271. aastast, mil mainitakse praegust Haabneeme küla. Rootsikeelne asustus laienes peamiselt mööda poolsaare läänerannikut ja vanuselt järgmine rootsikeelne külanimetus siitkandist on Longenes (pikkneem), mida praegu nimetatakse Rohuneemeks.

Viimsi mõisad

Kui 15. sajandi alguses asutati Pirita klooster, müüs Liivimaa Ordu kloostri elatamiseks Viimsi poolsaarel ulatuslikud maavaldused. Maade veelgi efektiivsemaks ekspluateerimiseks rajas klooster 1471. aasta paiku Viimsisse mõisa. Liivi sõja ajal 16. sajandil klooster suures osas hävis ja maavaldused võttis üle siinsete maade uus valitseja Rootsi riik. Järgmisel sajandil müüs riik maavaldused erakätesse ja sealtsaadik tegutses mõis aadlimõisana kuni 1919. aastani, mil see riigistati ja veidi aja pärast kingiti Johann Laidonerile.

Lisaks Viimsi mõisale oli poolsaarel veel  Haabneeme poolmõis, mis 17. sajandil sai omaette mõisa staatuse ning Lubja karjamõis. 18. sajandil ühendati mõlemad Viimsi mõisaga. Viimsi poolsaare idapoolsed alad on suuremalt jaolt kuulunud läbi aegade veel Maardu mõisale ja poolsaare keskmisesse osasse ulatusid Nehatu mõisa maad.

Rannakülad

Viimsi rannakülades käis elu mõisate kõrval omas rütmis. Maapoolsetes külades, näiteks Lubjal, hariti jätkuvalt ka põldu, samas kui kehvema põllumaaga külades saadi põhiline sissetulek kalapüügist. Lisaks saadi tulu nii legaalsest- kui ka salakaubandusest.

Räim on olnud pikka aega Viimsi randlase igapäevane kala. Räime soolati silguks, pandi tündrisse, söödi ise ja vahetati leivavilja vastu. Kammeljas oli maiuspala, mida küpsetati või kuivatati. 19. sajandi lõpul püüti üha rohkem kilu – vürtsikilu oli kallis eksportkaup ja kilu eest maksti kuldrublades. Võrku jäänud lõhe ja siig viidi enamasti turule. 1940. aastatest sai tähtsaks püügikalaks tursk.

19. sajandi lõpul hakati kalastama puuvillase vabrikuvõrguga ja kodune võrgukudumine lõppes. Kasutusele võeti suured räimerüsad ja hiljem - hiiglaslikud angerjarüsad bottengarnid.

Viimsi vald

1866. aastal moodustati Viimsi mõisa baasil eraldi vald, mille ülesandeks oli kooli, kohtu ja teatud riiklikute kohustuste täitmise korraldamine. Selleaegsed vallad ei olnud territoriaalsed vaid seisusepõhised omavalitsused ja valla võim kehtis ainult talupoegade üle omamata mõju aadlike, riigiteenistujate, kirikutegelaste jt. üle. 1891. aastal toimus omavalitsusreform ja siinne vald ühendati Nehatu ja Maardu vallaga. Juba 1917. aastal pöördusid siinsed elanikud valitsuse poole palvega Viimsi vald taas eraldada. Uue valla loomiseni jõuti juba Eesti Vabariigi ajal, mil 11. mail 1919 moodustati juba territoriaalne omavalitsus – Viimsi vald. Viimsi vald kestis sellisena 1939. aastani, mil järjekordse reformi tulemusena see liideti Iru vallaga. Nõukogude ajal tegutses siin Viimsi Külanõukogu, mis 20. detsembril 1990. aastal sai taas valla õigused. 11.05.1919 tuleb lugeda Viimsi valla asutamise aastapäevaks.

Nõukogude aeg

Pärast sõda jäid Viimsi valla alad Nõukogude Liidu rangelt valvatud piiritsooni. 1940. aastate lõpul algas artellide  ja kolhooside asutamine: Rohuneemes 1946. aastal artell „Põhja Kalur“, 1949. aastal Leppneemes artell „Murdlaine“, Miidurannas „Forell“ ning Tammneeme ja Randvere külas „Randlane“. 1950. aastal moodustati eelpool loetletud artellide baasil Viimsis S.M. Kirovi nimeline kalurikolhoos, mis laienes ajapikku üle kogu põhjaranniku. Kolhoosi edu aluseks oli kalapüük ja kalakonservide tootmine, kuid ka arukas majandamine. Tootmisse suunati ka kalatööstuse jääkproduktid ja võis öelda, et Kirovis kasutatakse kalast ära kõik peale lõhna. Rajati suur Miiduranna sadam koos laevaremonditehasega. Arendati uut tehnikat, suur osa kasumist tuli ka abitootmisest ja põllumajandusest. Haabneemes ehitati välja moodne kolhoosikeskus. Lisaks Kirovi kolhoosile oli Viimsi tuntud veel Pirita Lillekasvatuse sovhoosi poolest (asutati 1959. aastal). Kuigi sohvhoosi paviljon ja näidisaiand paiknes Tallinnas, asus shovhoosikeskus ning osa tootmist Viimsis.

Taasiseseisvumine

1990. aastatel likvideeriti nii S.M. Kirovi nimeline näidiskalurikolhoos kui ka Pirita Lillekasvatuse näidissohvoos. Viimsi sai tuntuks kui SPA ja ihaldatud elamupiirkond.

Militaarajalugu

Viimsi on läbi ajaloo asunud strateegiliselt oluliste militaarpunktide lähedal – siinsamas kõrval paikneb Tallinn. Viimsiga tihedalt seotud Aegna oli ühtlasi keskajal kurikuulus mereröövlite pesa. 1726. aastal algasid suured ehitustööd Vene tsaaririigi all, kui mõlemale poole Soome lahte ehitati tähtkantse. Kõige rohkem teatakse aga 20. sajandi alguses rajama hakatud Peeter Suure nimelist merekindluste süsteemi, mille mitmed punktid asusid Viimsi valla territooriumil. Tuntuimad on Naissaare rannakaitse patareid aga patarei asus ka näiteks Miidurannas, mille kõrval on siiani säilinud ka varasema tähtkantsi üks osa. Eesti Vabariigi ajal võeti tsaariaegsed patareid osaliselt uuesti kasutusele. Nõukogude aeg tõi kaasa aga Viimsi eriti tugeva militariseerimise. Viimsi mõisa rajati radarikeskus, Rohuneemes asus raketibaas ning poolsaarele pääsemiseks pidi esitama piiritsooni loa. Tänapäeval meenutab Viimsi kunagist sõjalist tähtsust Viimsi mõisas paiknev Eesti Sõjamuuseum.