Ekstreemspordi imelaps Viimsist – Robin-Christopheri lugu
Viimsis Vimka suusamäe künkal sai vaid loetud talved tagasi alguse üks erakordne teekond maailma suurimate spordivõistluste ja kirkaimate medalite suunas.
Haabneeme kooli kaheksanda klassi õpilase Robin-Christopher Raimo sportlastee algas Ookami judokoolis, kus ta juba lasteaiast saati läbis erinevaid vööastmeid märkimisväärse pühendumusega. Treener Rain Arukaevu nägi temas potentsiaali, kuid elul olid poisiga hoopis teised plaanid, meenutab Robini ema Karine Terzjan.
Ühel päeval tuli Robin-Christopher trennist koju ja teatas emale veendunud häälel, et judoga on nüüd kõik, enam tema sinna ei lähe. “See avaldus oli minu jaoks nagu välk selgest taevast,” nendib Karine. “Laps, kes oli judos käinud juba varajasest east, läbinud vööastmeid, saanud medaleid ja läks alati trenni väga hea meelega, teatas oma otsusest kindla resoluutsusega.”
Uueks hobiks osutus rulasõit
Lisaks ütles Robin-Christopher, et tema uueks kireks on rulasõit, mis ajas ema veelgi rohkem segadusse. “Ma ei saanud sellest aru, püüdsin teda kergejõustiku juurde suunata, aga nägin, et ta nii-öelda nihverdab sealt ära,” muigab Karine ja täpsustab, et iga päev läks poeg rula kaenlas kuskile ära ja nagu hiljem selgus, siis võttis tookord veel napilt kümneaastane laps ette bussisõidu Koplisse Krulli kvartali rulaparki, mis on alaga tegelemiseks Tallinnas hetkel üks parimaid kohti.
“Kuidas sa ei saa aru, et ma tahan rulaga sõita?” kõlas vastuseks, kui ema püüdis lapse uue kinnisidee tagamaid uurida. Väga veenvalt esitatud seisukoht pani ema elu üle järele mõtlema, kas minna sellega kaasa või lasta asjadel juhtuda tema teadmata.
Vimka mägi ja lumelaud
Kogu loo pöördepunkt saabus Viimsi kohalikul suusamäel. Seal, kus teised nägid vaid lihtsat nõlva, nägi Robin-Christopher võimalust. Kuna loogilise jätkuna rulasõidule soovis poiss ka lumelauda proovida, ostis ema talle varustuse, Vimka hooajapileti ning rõõmustas poja uue õuespordi huvi üle.
“Ta veetis seal lugematul hulgal tunde. Tuttavad, kes käisid seal oma lapsi vaatamas, helistasid mulle ükskord ja uurisid, kas ma ikka tean, millega mu poeg tegeleb. Ei teadnud. Sain selle peale mõned videosalvestised, kus nägin Robinit trikke ja saltosid sooritamas, mis panid inimesi hämmastama. Vau!”
Esimene Alpi kogemus
See avastus viis Karine otsuseni viia laps päris mägedesse Austriasse. “Ma ise sõidan mäesuuska, aga oma esimeseks päris Alpi kogemuseks oli vaevalt 12-aastane noor lumelaudur juba minust väga palju kiirem. Mäele lumelauaparki läks ta ühe mu hea tuttavaga, kes temaga koos sõitis ja ka mõned klipid filmis. Just tema oli inimene, kes küsis, et Karine, miks sa oma lapsega midagi ette ei võta? Palun tee temaga midagi, sa oled ju neid videoid näinud!”
Karine hakkas otsima videoid, treenereid, kontakte – kõike, mis võiks aidata pojal edasi areneda. “Saatsin materjali nii eestlastele kui ka soomlastele ning kaugemalegi. Vastus oli kohene – roheline tuli! Robin-Christopher võeti vastu nii Lumeakadeemia tiimi Nõmme lumelauapargis kui ka Soome olümpiakomitee spordiakadeemiasse. Tema esimeseks treeneriks sai Audentese õpetaja Ranno Maasikmets.”
Edu järgnes kiiresti ja areng oli märkimisväärne
Juba oma esimestel Eesti meistrivõistlustel lumelauasõidus tuli 12-aastane Robin-Christopher poodiumile. Varsti selgus, et tema anne ei piirdu vaid lumelauaga. "Suvel tahtis ta wakeboardi ehk veelauda ka proovida," meenutab Karine. "Ma ei saanud algul aru – sa sõidad ju lumelauda, milleks veel midagi?"
Ema ei mõistnud toona, kui tihedalt on need alad omavahel seotud. Poeg säras ka veelauasõidus, saavutades poodiumikohti Männikul Eesti meistrivõistlustel.
Robini saavutused ulatuvad World Rookie Touri lumelauafinaalidest Itaalias kuni rulasõiduvõistlusteni Prahas. Piiratud treeningvõimaluste kiuste esineb ta järjepidevalt kõrgel tasemel. Karine teab kõiki poja tulemusi loetleda kasvõi unepealt.
Edasi viib suur sisemine põlemine
"Eestis pole väga häid tingimusi, kus nendel aladel arenemiseks harjutada. Võistlustel, kus Robin näitab kõrgeid kohti ja puhtaid sõite, uurivad treenerid hämmastunult, et kuidas me üldse sinna jõudnud oleme,” räägib Karine Terzjan.
Tema ise peab võluvõtmeks lapse suurt tahet ja sõpradega tekkinud kambavaimu. “Nõmmel treenib ta koos Maarja Liis Rahumeele, Laura Anga ja Triinu Marta Oidermaga. Kaks viimast on jõudnud lumelauasõidus noorte olümpiale ja see on ka eesmärk, mille poole Robin koos oma treeneriga püüdleb,” teab ema ja loodab, et esimene esialgu veel teoreetiline võimalus selleks tekib aastal 2028.
“Neid lapsi ei pea sundima, mäele ja trenni minnakse täiesti vabatahtlikult ja entusiasmist, see on nende kirg!” ütleb ema. Robin-Christopher nõustub ja kirjeldab nii rula- kui ka lumelauasporti kui head võimalust eneseväljenduseks. “See on lõbus ja aitab mul lõõgastuda, samas on mul alati ka mingid eesmärgid silme ees, näiteks erinevad trikid, mille poole püüdlen ning mida soovin ära teha,” ütleb 14-aastane ekstreemsportlane.
Hariduse ja spordi tasakaal
Emal on tulnud seista tõsiste valikute ees. “Suvel wakeboard ja rulasõit, sügisel trennid Nõmmel jõusaalis ja kunstkattega rajal, laagrid Soomes ja võistlused Euroopas – see kõik veereb nagu lumepall. Alates 2024. aasta septembrist on poeg koduõppel, mida soovitas meile ka Haabneeme kool, sest klassiruumi kohale ei kippunud Robin enam tänu oma tihedale trenni- ja võistlusgraafikule jõudma.”
"Ma ei mõtle kartmise peale, ma lihtsalt ei tegele selle teemaga enda peas," ütleb Karine hariduse ja spordi tasakaalustamise kohta. "Näen tema potentsiaali, kui ta neid asju teeb. Robin on täpne, keskendunud. Õpetan talle, et ta oleks fookuses, ei lahmiks niisama. Pole oluline hullu panna, vaid teha fokusseeritud pingutusi ja puhtaid sooritusi."
Tulevikku vaadates on unistused suured
Robin tahab jõuda Simple Sessionile, ühele maailma prestiižseimale rulasõiduvõistlusele, mis õnneks toimub siinsamas Eestis. "Simple Session on mind mõjutanud," tunnistab ta. "Kui esimest korda seda vaatamas käisin, teadsin kohe, et tahan seal kunagi võistelda." Lumelauaga on Robini sihiks World Rookie Touri finaalid ja kaugemal silmapiiril 2028. aasta noorte olümpiamängud.
Eestist ärakolimine ja Austria spordikooli minek on olnud perel samuti päevakorral. "Arengu osas jääme siin seisma," tunnistab Karine. "Eestis pole sellist potentsiaali nagu mujal. Välismaa tiimidel on mäel raadiosaatjatega abilised, treenerid, füsioterapeudid, täielik tugistruktuur. Meil on samal nõlval 17-aastane ja 14-aastane, kes omavahel asju arutavad ja otsuseid vastu võtavad.”
Viimsi künkalt maailma tippu toetajate abiga
Nagu ikka, siis alati on puudus rahast. “Võtame vastu kõik toetused, sest raha selle ala harrastamiseks pole mitte kunagi liiga palju. Lisaks perele on Robinil ka mõned eraisikutest toetajad ning ühekordselt oleme natuke lisa saanud nii Viimsi vallalt kui ka kultuurkapitalilt. Varustusega aitab Surfhouse, kuid Austria unistuse täitmiseks olen kaalunud ka oma kodu maha müümist ja sinna kolimist,” ütleb Karine mõtlikult.
Lõppkokkuvõttes on see lugu sellest, kuidas sünnib tippsporditalent – läbi isikliku kire, vanemate toetuse ja pideva püüdluse täiuslikkuse poole. Sellelt väikeselt Viimsi künkalt rahvusvahelistele võistlusareenidele jätkub Robin-Christopheri teekond, üks trikk, üks hüpe, üks võistlus korraga.
Ema filosoofia jääb selgeks: "Sa kas toetad nende unistusi või astud kõrvale. Mina valisin toetamise." Seda tehes aitab ta kirjutada märkimisväärset peatükki mitte ainult oma poja, vaid kogu Eesti ekstreemspordiajaloos.
Treeneri kommentaar:
Treener Ranno Maasikmetsa sõnul paistab Robin-Christopher silma erakordse kire ja pühendumisega. "Ta on igal vabal hetkel mäekeskuses ja tihti peab teda nõlvalt nii-öelda jõuga ära minema sundima, sest muidu veedaks ta lumelaua seltsis ilma puhkehetketa aega varahommikust hilisõhtuni."
"Mäletan, kui me Munamäel Eesti meistrivõistlustel osalesime, tuli Robinile suure üllatusena, et pärast paaritunnist treeningut võiks puhata," naerab treener, kes kuulis poisist esmakordselt siis, kui talle saadeti Instagrami video, milles Robin tegi 720-kraadiseid pöördeid. "Selliseid trikke nii noored inimesed üldjuhul ei tee." Ka Robini areng on olnud peadpööritavalt kiire. "Ta teeb juba täna trikke, mida võiks julgelt meeste klassi soorituseks nimetada. Kui ta sama tempoga jätkab, saadab ta tulevikus korda suuri tegusid," usub Maasikmets. "Lisaks suurele kirele seisneb edu võti ka varakult alanud judo- ja kergejõustikutrennides, mis on andnud hea aluspõhja. Ka mina soovitan noortel tegeleda võimalikult erinevate aladega, sest pikas plaanis tasub see enamiku spordialade juures ära."
Ranno seisab vankumatult noore lumelauduri kõrval ja kinnitab, et töö 2028. aasta noorte olümpiamängude suunas käib.
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor