Kompromisside kunst

Kohalik omavalitsus seisab sageli silmitsi keerulise ülesandega leida lahendusi, mis arvestaksid kogukonnaliikmete erinevate ootustega. 

Näiteks on üheks kogukonna ootuseks hoida rohealasid ja piirata elamuehitust. See ootus on välja tulnud ja leidnud kinnitust läbi erinevate kaasamiste – küsitlused, rahulolu-uuringud, aga ka visioonipäevade töötoad. Samas on ootused, mis tulevad otse elanikelt, tihti vastuolulised. Võtame või näiteks olukorra, kus ühed soovivad jalgpallihalli ja teised on vastu uue spordihalli rajamisele oma kodupiirkonda. Uute elamute ja elanike lisandumine tekitab samuti vastakaid arvamusi. Ühelt poolt ei taheta elamuarendusi juurde ja ootus on kvaliteetsema elukeskkonna järele, kodulähedastele teenustele. Teisalt aga, kui asuda planeerima näiteks ärihoonet, siis tõusetub teema, et seda ei ole ikka vaja ja võiks olla pigem elamud. Nii näiteks on arutelud vallamaja vastas oleva planeeringu puhul olnud – ärihoonet lähinaabrid ei soovi, aga alternatiivina on mh pakutud elamu ehitamist. 
Kuidas neid olukordi lahendada? Kas need elanikud, kes on vastu ja teemat aktiivselt kajastavad, ongi alati kogukonna hääl? Või on kogukonna hääleks need tihti enamuses olevad elanikud, kes pigem on rahul ja ei pea vajalikuks kaasa rääkida? Kas äkki ülevallalised uuringud on need, millest juhinduda? Need on küsimused, millega vallavalitsus silmitsi seisab. Ja neid huve tulebki tasakaalustada kaasamise protsessis, mille lõpptulemusena võiks sündida kompromiss.
Erinevad arvamused on igati tervitatav nähtus ja olukorrad, kus kogukonnas on esindatud täiesti vastandlikud seisukohad, ei ole haruldased. Vallavalitsus peab nende lahendamiseks tasakaalustama erinevaid huve ja vajadusi ning otsima konsensust. Peame leidma võimalusi, kuidas arvestada võimalikult paljude kogukonnaliikmetega ja nende huvidega, ilma et tekiks liialt sügavaid lõhesid. Tegelikult ju soovivad kõik, et vallal hästi läheks, kuid vaade lahendusele on erinev – kellel piirneb see naaberkinnistuga, kellel on küla- või vallaülene ja mõnel aastakümnete pikkune. Kui vaadata erinevaid mõju mastaape ning perioode, siis võivadki tekkida erinevad arusaamised. Seetõttu ongi vallavalitsusel kandev roll selgitamisel, miks teatud otsus on vajalik ja miks midagi tehakse. See on raske töö, eriti kui esmapilgul ei soovita erinevaid aspekte näha või kuulda. Aga see on vajalik etapp konsensuse leidmisel.
Mis on konsensus? Konsensus ehk ühismeel on definitsiooni järgi grupi inimeste arvamuse ühisosa või ühine arvamus. Konsensuse leidmise protsessiks on väitlus või arvamuste vahetus (kaasamisprotsess), mille kaudu võidakse jõuda arvamuste kokkulangemisele vaadeldavas küsimuses. Sageli kõik polegi ühel nõul, aga ollakse valmis toetama enamuse tahet. Konsensuse liigiks on ka kompromiss, mida võib pidada osaliseks konsensuseks. Konsensuse saavutamine võib eeldada mõlemalt poolt sammu astumist kompromissi suunas. Kahjuks esineb tihti olukordi, kus vastuseisuga minnakse lõpuni ja ei taheta aktsepteerida suurema kogukonnaosa tahet või ootusi. Sellistes olukordades on avatud ja mõistev dialoog äärmiselt oluline, et leida tasakaal kogukonna eri osapoolte vahel.
Kogukonna ootusi ei saa lahendada ühepoolselt või ühe huvigrupi kasuks – oluline on avatud ja mõistev dialoog. Kõik me soovime paremat elukeskkonda, kuid selle saavutamine eeldab tihti kompromisside leidmist ja oskust vaadata kaugemale kui hetkeemotsioonid. Koos saame otsida lahendusi, mis ei süvenda erimeelsusi, vaid toovad meid lähemale üksteisemõistmisele. Meie ühine eesmärk on Viimsi – vald, kus kõigil on hea ja turvaline elada. Soovin rohkem üksmeelt ja kompromissidele avatust. See liidab meid ka kogukonnana.

Alar Mik
abivallavanem