Valla uus partnerlussuhete juht Ave Mellik: kohalikul tasandil teevad ilma sädeinimesed ja nende ettevõtlikud naabrid 

Aasta alguses alustas vallavalitsuse arendusosakonnas partnerlussuhete juhina tööd Ave Mellik, kes rääkis Viimsi Teatajale oma tööst ning plaanidest. 

Ave on õppinud Tartu ülikoolis avalikke suhteid ja tegutsenud kommunikatsioonijuhina väga erinevates organisatsioonides. Viimased kümme aastat on tema huviks olnud ühiskondlikud teemad ja koostöösuhted. See on ka põhjus, mis viis ta õppima Tartus magistrantuuris eriala, millel intrigeeriv pealkiri – „Muudatuste juhtimine ühiskonnas“.  Selle lõpetas ta 2024. aasta kevadel. Viimati juhtis Ave mõttekoja Praxis kommunikatsiooni. 

Heiko Leesment: Ave, palun räägi, kuidas sa oma tee Viimsisse leidsid? 

Ave Mellik: Märkasin sotsiaalmeedias kuulutust ja see tundus põnev töö, mis sobiks mu viimase aja huvide ning enesearengu plaanidega. Ma lõpetasin kevadel muudatuste juhtimise magistrantuuri ja selle raames juhtus mul olema mitmeid kokkupuuteid kohaliku valitsemise teemadega. Sealt tuli mõistmine, kui paljud ühiskondlikud muutused tegelikult algavadki kohalikult tasandilt. Nii inimeste nügimisest nende igapäevaelus, aga ka kohaliku omavalitsuse rollist muutuste elluviimisel ja toetamisel.  

Minu huviks oli õpingute käigus tekstiili- ja pakendiringlus, mis on väga kohapealse ärakorraldamise teema. Arengustrateegiate kursuse raames joonistus meil grupitöös välja aga kestlikkuse nõuniku profiil, kes aitaks kohalikel omavalitsustel järjest laienevat kestlikkuse teemaderingi ellu viia. Kusjuures, selle töö tulemusel palkas Tartumaa omavalitsuste liit endale sellise profiiliga inimese. Tänu sellele pagasile mõistsin ka Viimsi töökuulutust nähes, et see võib olla üks hea koht, kus ma saan nüüd oma uusi teadmisi ja oskusi rakendada. 

Usun, et su põhjalikud kogemused kommunikatsioonitöös tulevad siin ka kindlasti kasuks. 

Jaa, mu kommunikatsioonitöö kogemus annab kindlasti väga hea aluse selleks, et koostöö- ja kogukonnasuhete valdkonnas tegutseda. Arvatavasti seda ka minu valikul hinnati. Koostöösuhetega on mul varasemad kogemused Heateo sihtasutusest, Swedbankist ja osaliselt Luminorist. Ühiskondlikud teemad ja muudatuste-arengute elluviimine  on mind ka kommunikatsioonitöös seni enim köitnud.  

Eesti Energias näiteks arendasime esimesi tuuleenergiaparke ja Iru jäätmepõletusblokki, kust sain esimesed kogemused „mitte minu tagaaeda“ reaktsioonist. See oli üle kümne aasta tagasi ja sedalaadi kogukondade kaasamise teemad alles hakkasid ühiskonnas tõstatuma.  

Swedbankis tuli jällegi teha palju koostööd kolmanda sektori ning ka era- ja avaliku sektori koostöömudelitega. Viimane on kindlasti see kogemus, mida loodetavasti saan Viimsis oma töös rakendada. Minu jaoks on oluline, et ma lihtsalt ei vormista koostöölepinguid, vaid näen ja oskan sisuliselt arvestada erinevate osapooltega. Koostöös tuleb otsida seda ühendavat n-ö üldosa, aga lisaks võivad olla ka oma tingimustega eriosad –  tuleb leida tee, kuidas erinevad huvid ja võimalused kokku klapivad.  

Üks suurem fookus oli meil ka oma töötajate rakendamine ühiskondlikes teemades – aja annetamine. Swedbankis õnnestus see meil koostöös kolleegidega väga suurelt, kui Annetame Aega algatuse raames tegid Swedbanki inimesed suviti tiimidena heategusid. Selle aluseks oli süsteem, et aastas saab võtta kaks vabatahtlikuks tegevuseks mõeldud vaba päeva, millest üks on mõeldud tiimiga heateo tegemiseks ja teine personaalselt oma teadmiste-oskuste panustamiseks. Soovisime seda kogemust jagada ka teiste ettevõtetega ja nii sündis koostöös tööandjate keskliiduga Annetame Aega võrgustik, mis toimib tänaseni. 

Kaasamine on ju iseenesest ilus sõna, aga tekitab tänases ajas inimestes väga erinevaid reaktsioone. Paljud avaliku sektori organisatsioonid pingutavad erinevatel teemadel kaasamise osas. Mis mõtteid kaasamine sinus tekitab ja kas sul on endal ka kaasatava perspektiiv kohalikule omavalitsusele? 

Ma näen siin kahte tasandit, mis on omavahel muidugi seotud. Aga üldistades, meil on erinevate õigusaktidega reguleeritud vallavalitsuse kohustused, näiteks kommunaalteemad. Teine tasand on kohalik kodanikuaktivism, millel on potentsiaal kohalikke arenguid võimendada. Näiteks meil on Viimsis külavanemad ja seltside esindajad, kes on suur väärtus – nad on huvitatud oma kogukonna arendamisest, veavad seda eest. Meie saame vallavalitsuses vaadata, kuidas me saame neil igas külas, alevikus või saarel aidata midagi ära teha. Kui laenata võrdlust kokandusest, siis kohalik omavalitsus saab sinna pärmitaignasse suhkrut juurde panna, aga lõpuks sõltub väga palju kohapealsetest inimestest, kes tahavad omavahel koostööd teha. See ärategemise alge peab seal olemas olema, mida me saaks toetada. 
 
Lahemaa suvitajana on mul eelneva osas ka isiklik kogemus – oleme kohaliku seltsimaja alt kahel suvel taotlenud ja saanud Kuusalu vallalt kogukonnatoetust taaskasutuse töötubade korraldamiseks. Mõtlesime naabrinaisega, kuidas leida eelkõige lastele, aga ka teistele rannakülade elanikele – nii paiksetele kui ka suvitajatele – seltsimajas mingit suvist tegemist. Lisaks huvitasid mind kestlikkus ja rõivaste ringluse teema. Võtsimegi kasutatud rõivad, peamiselt teise ringi T-särke ja kutsusime igas vanuses kohalikke tekstiilivärvide ja muude vahenditega neid tuunima. Väiksemate lastega kutsusime eraldi tegelema lasteaiaõpetaja, kes nendega siis eakohaseid meisterdamisi läbi viis.  

See tegevus oli mõnevõrra piiritletud, kuid samas piisavalt vaba, et tuua kokku erinevas vanuses ja huvidega kogukonnaliikmeid. Kaasamine ei ole keeruline, kui sa leiad üles ühised huvid, mis just selles piirkonnas piisavalt inimesi käivitavad. Meil on ees kolmas Lahemaa suvi ja oleme mõtlemas, kas ja mida seekord teistmoodi teha. See eeldab jälgimist ja läbirääkimist, mille peale keegi pead tõstab, ning siis on võimalik aktivistidel ka teha ja võrgustuda.  
 
Hea näide on Kolgakülas tegutsev Kaisa Linno, kes on loonud ja hoiab MTÜ-de võrgustikku ja Lahemaad ühendavat MTÜ-d. See on väga väärtuslik, kui on selliseid sädeinimesi, kes on valmis oma aega ja energiat kohalike teemade edendamisse panustama. Kohaliku omavalitsuse vaates on oluline seda märgata ja aktiivselt kaasa mõelda, kas me saame neid inimesi kuidagi aidata.  

Mida siis ikkagi partnerlussuhete juht ühes vallavalitsuses igapäevaselt teeb ja mis on tema roll? 

See on kindlasti huvitav roll, mida saab palju mõtestada ja sisustada erineval moel, lähtudes oma kogemustest. Paljudes maakondades tegeleb selliste teemadega maakondlik arenduskeskus ja sellist positsiooni kohalikus omavalitsuses ei ole, aga Viimsis on ja see on väärtuslik võimalus. 

Esmalt elan sisse oma töölaual ootavatesse mitmetesse koostööformaatidesse, millega on juba varem alustatud. Neid ellu viies saan dialoogis kohaliku kogukonnaga hinnata, kas need on parimad lahendused, ja siis juba vastavalt vajadusele neid edasi arendada. Ma olen hästi avatud nii sisendile kui ka tagasisidele. Kuna ma ei ole kohalik, loodan olla see hea kogemuspagasiga neutraalne kaasamõtleja ja ootan ka viimsilastelt eelkõige aktiivset kaasamõtlemist. 

Mis on need olulisemad teemad, millega sa juba tööd oled alustanud? 

Esimene tööülesanne oli korraldada jaanuari lõpus kohtumine küla- ja saarevanemate ning kohalike seltside esindajatega. Saame tuttavaks ja tutvustame koos teiste vallatöötajatega peamisi kaasalöömise võimalusi lähiajal. Kevadel on meil kohe tulemas visioonipäev, seejärel kaasava eelarve ideede kogumine ja ettevõtlusmess – need on suuremad tööd, millesse panustan või mida eest vean.  

Ma näen, et Viimsi kui suurema valla puhul võivad sedalaadi suuremad formaadid olla põhjendatud, et kõik saaksid võrdsetel alustel võimaluse kaasa rääkida. Aga nagu ütlesin, olen valmis tagasisideks, et kogukonna tunnetus on mingi muu ja otsime ka muid koostööformaate. 

Mis sa Viimsis tahaksid ära teha või kuhu jõuda oma töö tulemusel? 

Ma tahan, et Viimsi inimesed tunneksid, et nad on kaasatud ja neil oleks piisavalt võimalusi nii sisendi kui ka tagasisidena oma arvamust avaldada. Teisalt peab arendama ka vastastikkust mõistmist, sest kaasamine ei tähenda seda, et kõik on pärast 100% rahul. Kaasamine on lihtsalt avatum demokraatlik protsess, kuid langetatud valikud ja lahendused ei pruugi absoluutselt kõigile meeldida. Hea koostöö tähendab ka seda, et ollakse võimelised tegema kompromisse. 

Kaasamise osas on ehk ka oluline silmas pidada, et halvad lood saavad alati rohkem tähelepanu. Need, mis on sujunud ja läinud väga hästi – selliseid „normaalseid juhtumeid“ ei tarvitsegi alati nii hästi mäletada. Eestlane ju kipub ka oma loomult olema keskmisest skeptilisem või kriitilisem, mis tihti on meie tugevus ja edasiviiv jõud. Ja eks meedia muidugi ka võimendab negatiivseid uudiseid rohkem. See, et ühes kohas on probleem, võib varjutada seda, et teises kahes kohas meil kõik toimib ja on hästi. Näiteks meil on olemas väga hea kaasava eelarve võimalus – sellist kogukonna algatuste toetamist ei ole sugugi igal pool sellises mahus. Nüüd peagi vaatame sisse ja arutame koos, kas seda protsessi saaks veelgi paremaks muuta. 

Kuidas sina kogukonnast aru saad ja kas või kuidas seda on võimalik tekitada? 

Minu jaoks moodustavad kogukonna need, kes päriselt tahavad omavahel suhelda ja midagi ära teha. Ma paneks rõhu sinna, et me oleme siin küll üks suur Viimsi vald, aga me suhtleme ju kõik mingil määral piiratud võrgustikus. Nii palju, kui igaüks ise suudab sotsiaalseid suhteid üleval hoida – see on normaalne. Kui räägime külakogukonnast, siis on mingi seltskond, kes soovib ja tahab midagi oma külas arendada ja ära teha. Kõik selles kaasa lüüa ei taha ja see on ka täiesti normaalne.  

Ma olen kogenud, et igas elustaadiumis, igas vanuses inimestes leiab mingi motivatsiooni kaasa lüüa – ütlemata tore, kui need sädeinimesed siis üksteist leiavad ja koos midagi suuremat või väiksemat ette võtavad. Neil lihtsalt on selles ajahetkes keskmisest rohkem visiooni või energiat. 

Aga kuidas tekib sädeinimene? 

Et kas sünnitakse sädeinimeseks? See on kindlasti kombinatsioon inimese omadustest ja keskkonnast. Sul peab olema vedanud naabritega, kes sinuga kaasa tulevad. Üksi lahendad asju kiiresti, aga koos jõuab kaugemale. Võti peitub ikka selles, et mitte ma üksi teen ja tean, vaid selles, kuidas ma teised inimesed kaasa saan.  

Sa rääkisid, et palju tähelepanu saavad negatiivsed asjad. Aga mis on täna sinu värske pilguga vaadates Viimsis hästi ja mille üle saame kogukonnana õnnelikud olla?  

Esmalt muidugi võimalus läbi viia kaasavat eelarvet ja see, kuidas see paneb kogukonda koos tegutsema. Teiseks on kindlasti tugevus, et enamikel küladest on olemas valitud esindajad. Kindlasti on Eestis piirkondi, kus me sarnast kohtumist korraldada ei saaks, kuna lihtsalt ei ole piisavalt oma kodukoha arengust aktiivselt huvituvaid inimesi. Kolmandaks see, et kogukondlik töö ja kaasamisvõimaluste arendamine on ka vallavalitsuse fookuses. Mitte sugugi igas Eesti vallas ei leia sellise töö tegemiseks võimalusi, aga siin ja praegu on teil kogukonna teemades kaasamõtlejaid.

Heiko Leesment 
avalike suhete osakonna juhataja 

Foto: Uuest aastatast valla partnerlussuhete juhi ametis olev Ave Mellik (vasakult teine), näeb Viimsis olulisi võimalusi. Foto: NULA inkubaator.