Viimsi raamatukogu direktor Katre Riisalu: raamat on geniaalne leiutis

20. jaanuaril alustas Viimsi raamatukogu direktorina tööd Katre Riisalu. Viimsi Teataja uuris tema mõtteid raamatutest, kirjandusest ja raamatukogudest. 

Käimas on eesti raamatu aasta ja selles kontekstis oleks igati paslik küsida, mis tähendus on raamatutel sinu jaoks ja ühiskonnas laiemalt? See on ju ajas üksjagu muutunud, aga nii mõneski mõttes jäänud samaks.  

Öeldes „raamatud“, mõtlevad inimesed ju enamasti pigem kirjandust. Kui mõelda kasvõi lastekirjandusele, siis leiab raamatuid, mille toel on üles kasvanud terved põlvkonnad. Läbi aastasadade on ilukirjandus aidanud põgeneda igapäevaelu rutiinist ja viia lugejad alternatiivsetesse maailmadesse nii, et lugeja tugitoolist, rannaliivalt, kirjutuslaua tagant lahkumagi ei pea. Raskematel aegadel saab raamaturidade vahele peita ka keelatud, aga olulisi mõtteid.  

Raamat kui selline on seega geniaalne leiutis, kuna võimaldab erinevaid võimalikke maailmaid taskus või kotis kaasas kanda. Või siis kodu- või raamatukoguriiulis ootel hoida, et sealt mõni sobiv õigel hetkel haarata.  

Mis ajendas sind 1980ndate keskel Tallinnasse tulema õppima raamatukogundust? Millest selline eriala valik? 

Aus vastus on see, et ema ütles, et raamatukogundus on minu eriala. Olen üles kasvanud peres, kus on mitu põlve õpetajaid. Ka lähim sugulaste ring koosnes ainult pedagoogidest. Tõenäoliselt ema minus õpetajat ei näinud. Küll aga istusin ma hommikust õhtuni raamatute taga ja mulle meeldis sukelduda kirjandusmaailma.  

Keskkooli lõpuks olid mul läbi loetud kõik raamatud koduses raamatukogus, mis oli tänu vanaemale-vanaisale rikkalik. Ka kohaliku raamatukogu valikust sai enamik läbi loetud. Ja kuna vanaema-vanaisa elasid Tallinnas, siis ei olnud muutus sugugi suur.  

Sinu taust on tugevalt seotud rahvusraamatukoguga, kus alustasid tööd juba 1984. aastal. Tähistasid seega möödunud aastal 40. tööjuubelit ja otsustasid töö meie rahvusliku kultuuri ühes hällis jätta ja tulla Viimsisse. Kuidas see otsus sündis? Mis sind siia tulema ajendas? 

See tunne, et võiksin töötada mõnes rahvaraamatukogus, on mul olnud pikalt. Kui ilmus Viimsi raamatukogu kuulutus, siis oligi vaja otsustada, kas jätkan senisel kursil või proovin töises elus veel midagi. Esimese töönädala lõpuks Viimsis tõdesin, et ega see erinevus rahvusraamatukogu ja rahvaraamatukogu vahel nii suur ei olegi. Põhimõtteliselt tuleb Viimsis tegeleda samade teemadega nagu varasemaltki, ainult keskkond ja meeskond on teine. 

Rahvusraamatukogus oli minu vastutusvaldkond juhina väga lai, alates kogude kujundamisest kuni lugejateeninduseni. Sealhulgas iseteeninduslikud lahendused, kultuuri- ja kirjandusüritused, infokirjaoskuse ning kirjanduse teemalised koolitused ja haridusprogrammid.  

Oma osa otsuse tegemisel oli ka sellel, et olen pea 15 aastat olnud seotud  MTÜ Eesti Raamatukoguhoidjate Ühinguga, mille juhatuse esimees olen 9 aastat olnud. Minu initsiatiivil ja eestvedamisel valmis raamatukogude tulevikku vaatav visioonidokument „21. sajandi raamatukogu“ ning töötasime rahvaraamatukogudele välja teenuse hindamiseks kvaliteedimudeli.  

Viimaste aastate jooksul olen esindanud Eesti rahvaraamatukogusid nii kultuuriministeeriumi töörühmades kui ka erinevates rahvusvahelistes projektides ja organisatsioonides.  

Viimsi raamatkogu on omamoodi maamärk meie raamatukogude maastikul, sest kontseptuaalselt on siin tehtud mitmeid asju teistmoodi. Tean, et sinu üheks kireks on raamatukogude külastuse kogumine. Kus sa oled käinud, mida näinud ja mis sind ennast on kõnetanud neis raamatukogudes? 

Hobisid ja kirgi on inimestel tõesti palju ja väga erinevaid. Olen viimase kümne aasta jooksul teadlikult ja süsteemselt reisidel käies kollektsioneerinud raamatukogude külastusi. Ühitades reisimise kire ja armastuse raamatukogude vastu, olen oma silmaga ära näinud pea 160 raamatukogu rohkem kui kolmekümnes riigis.  

Kõige eksootilisemad paigad on seni olnud Malaisia ja Peruu. Suures plaanis on raamatukogud sarnased sõltumata riigist. Aga näiteks Peruus kogesin ma aasta tagasi ikka uskumatuid äärmusi. Lima linnaraamatukogu üks harukogu äärelinnas asus arhitektuuriliselt huvitavas, kuid väga halvas seisus olevas hoones. Sisse astudes oligi pigem tegemist 20. sajandi alguse lugemistoaga. Kogu interjöör ning konsultant trellitatud luugi taga tekitas tunde nagu oleksin astunud ajas sajandi tagasi. Samas linnas oli eraülikooli raamatukogu moodsa arhitektuuriga, kõrgtehnoloogiline ja igati kaasaegne.  

Aastaid tagasi sai tõeks mu unistus külastada Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu Washingtonis. Muljet avaldas nii ajalooline hoone, kogusid tutvustavad näitused kui ka raamatukoguhoidjad, kes olid oma ala tõelised asjatundjad. Ja muidugi marmorsammastega ümmargune ja mitmekorruseline tõeliselt imposantne lugemissaal, kus kõrvuti klassika ja moodne tehnoloogia. Tõeliselt efektne, arvukate plinkivate ekraanidega oli aga kahe aasta eest Hollandis külastatud Groningeni 8-korruseline linnaraamatukogu Forum. Aastas külastab seda raamatukogu 1,6 miljonit inimest. Ühe katuse all tegutsevad ühtse kultuurikeskkonnana raamatukogu, näitusesaal, kino ja erinevad söögikohad. Maja oli täis siginat-saginat ja eri vanuses külastajaid. Raamatukogus olid nii vaikuses töötamise ruumid, krimikirjanduse tuba kui ka Disney-teemaline interaktiivne näitus. Olin isegi üllatunud, et pärast nii arvukaid raamatukogude külastusi suutis Forum mind tõeliselt rabada. See oli nii teistmoodi seni kogetust. Ühtlasi on see üks neist raamatukogudest, mis on Tartusse Siuru ehitamisel eeskujuks. 

Kui mõtleme tulevikust, siis mis sa arvad, milline saab olema raamatukogunduse tulevik? Kõrvalt vaadates näib mulle, et raamatukogu roll näib juba praegu olevat läbi tegemas suuremat muutust. Ent see kontseptsioon tundub paljuski veel lahtine ja raamatukogud Eestis näivad ikka veel otsivat oma rolli.  

Me ei pruugi hetkel detailselt teada, millised uued väljakutsed raamatukogusid järgmisel kümnendil eest ootavad, kuid teame täpselt, et nendega kohanemiseks peame olema paindlikud, uuenduslikud ja õppimisvõimelised.  

Usun, et raamatukogusid on tulevikus vaja rohkem kui kunagi varem. Ka tulevikus on raamatukogud kõike seda, milleks nad ellu kutsuti, kuid elu uutele vajadusele ja võimalustele vastates võtavad endale uusi ülesandeid. Raamatukogu kui ligipääsetav avalik ruum, mis on vaba tarbimissunnist, peab olema mõnusa tunnetusega, pakkuma erinevaid tegevusvõimalusi ja mõjuma sõbraliku paigana, kuhu tahetakse alati tagasi tulla. Digilahendused võimaldavad kiiret ja paindlikku ligipääsu. Muret, et tehnoloogia areng raamatukogude tähtsust vähendaks, ei ole, kuna tänapäeva raamatukogud rahuldavad inimese põhivajadusi – kuuluvustunne, suhtlemine, uudishimu rahuldamine, eneseareng, kvaliteetaeg perega jpm.  

Täna ja tulevikus on raamatukogu küll jätkuvalt traditsiooniline raamatute laenutamise koht, kuid muutumas aina olulisemaks kogukonna-, kultuuri- ja õppimiskeskuseks. 

Maailm on rohepöörde keskel ja selles on minu arust kõnekas roll ka raamatukogudel. Ületarbimise kontekstis tundub ju mõte, et üks raamatueksemplar teeb õnnelikuks rohkem kui ühe inimese, palju säästlikum. Aga teisalt tähendab see ju autoritele väiksemat tulu raamatumüügist. Kuidas sina mõtled sellest, kas raamatuid peaks omama? 

Üht raamatut saab välja laenutada keskmiselt 25 korda, enne kui ta kaotab kaubandusliku välimuse. Inglismaal on välja arvutatud, et ühest puust saab 63 raamatut. Nii päästab raamatukogust raamatute laenutamisega aastas miljoneid puid. 

Tõsi on ka see, et autorid peavad laenutuste eest saama väärilise tasu. Raamatukogud juba oma olemuselt kannavad kestlikkuse ja taaskasutuse põhimõtet. Ühtlasi on raamatukogudel oluline roll, et tõsta avalikkuse teadlikkust keskkonnateemade osas, jagades teadmisi, kogemusi, parimaid praktikaid. Seemned ja kogukonnaiad on raamatukogudes üle maailma juba päris levinud, isegi mesilasfestival on Inglismaal raamatukogus korraldatud.  

Minu uurimishuvi oma doktoriõpingutes on käitumisteadus ja täpsemalt nügimine. Selle aluseelduseks on inimeste irratsionaalsuse hüpotees, mille loojaks on nobelist Daniel Kahneman. Ta räägib sellest, et me oleme liiga palju autopiloodil ja seetõttu teeme oma elus halbu valikuid. Seda peamiselt seepärast, et kasutame oma analüütilist ja aeglast mõtlemist liiga vähe. Ja saan aru, et raamatulugemine on selles kontekstis üks oluline ravim aeglase mõtlemise treenimiseks. Ehk siis veidi utreeritult – noortel on vaja päriselt lugeda selleks, et teha oma elus paremaid valikuid ja osata paremini lugeda põhjus-tagajärg seost. Aga mind paneb alati küsima, kuidas saada noori rohkem lugema? 

Siinkohal ütleks, et see on väga hea küsimus, aga vastata sellele pole sugugi lihtne. See on paratamatu, et mittelugejaid on alati lugejatest rohkem. Erinevad uuringud näitavad, et veerand noortest naudib ilukirjanduse lugemist. Lugemise populariseerimisel on suur roll sotsiaalmeedial. Usun, et ka noorte kohtumised kirjutatavate kirjanikega aitavad neid lugemise juurde suunata.    

Millised on su enda kirjanduslikud eelistused? Ja kui palju aega sul endal õnnestub kulutada lugemisele? 

Eelkõige püüan olla kursis eesti kirjandusega ja lugeda nii palju kui võimalik. Aga eks ta kipub olema sedamoodi nagu kingsepp, kel endal pole kingi. Lubadus endale on, et sel aastal loen rohkem.   

Mis seisus eesti kirjandus täna on? Mis autorid sind kõnetavad ja kellel tasuks silma peal hoida või keda kindlasti lugeda? 

Asjatundjad on tegemas eelmisest aastast kokkuvõtteid. Ajakirjandusest jäi kõlama, et 2024. aastal ilmus Eestis pea sada romaani. Seda on ikka päris palju, samas vähem kui varasematel aastatel. Raamatute tiraažid küll vähenevad, samas kirjanduse hetkeseisu vaadates saab tulevik olla ainult helge. Raamatuid kirjutatakse, neid ilmub järjest ja laenutatakse, järelikult ka loetakse. Eelmise aasta laenutuste ja müükide topid kõnetavad ka mind – Urmas Vadi, Sven Mikser, Mudlum, Lilli Luuk.   

Kas sul on juba olemas ka kindlad plaanid, kuidas Viimsi raamatukogu edasi arendada või millises suunas liikuda? 

Nagu ütles mulle esimesel tööpäeval üks staažikas Viimsi raamatukogu lugeja – siinne raamatukogu on suurepärane, aga vajab vaid veidi poleerimist. Suuri muutmisplaane esialgu kavas ei ole, pigem püüaks seni hästi tehtut jätkata.  

Esmane ja põgus sissevaade raamatukogu tegemistesse näitab, et tegevuste palett on juba väga rikkalik. Aga olen avatud kõikvõimalikele ja erinevatele koostööpakkumistele, mida võiks raamatukogus veel teha. 

Minu arust on tohutult hea idee, et teaduskooli eestvedamisel saab Viimsi Artiumisse raamatusein, kuhu kogukond ise saab raamatuid kohale viia. Mis sina sellest algatusest arvad? Kas Viimsi raamatukogu annetab ka sinna midagi? 

Kõikvõimalikud avalikus ruumis ja kogukonna toel tegutsevad raamatukogud, nii kapid kui ka riiulid, on viimasel ajal väga populaarseks osutunud. Kindlasti saame panustada!  

Lõpetuseks palun jaga meile viit sind kõige rohkem puudutanud raamatut eesti kirjandusest. 

• Teismelisena vaimustusin Tammsaarest ja lugesin järjest läbi kõik A. H. Tammsaare kogutud teoste köited.  
• Marie Underi luule juurde suunas mind omal ajal õpetajast vanaema, kes omakorda oli noore tütarlapsena hankinud endale Underi esikkogud.  
• Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bodgdan“ oli romaan, mis kuidagi eriti emotsionaalselt läbi raputas – koos Tartu Uue Teatri lavastusega Peipsiveerel erakordselt mõjus teos. 
• Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus oli kahe kaasaegse kirjandusklassiku intelligentne lobisemine.  
• Maarja Unduski kirjutatud elulooraamat oma emast Ellen Niidust oli ühelt poolt dokumentaalne ja teisalt nii intiimne. Kindlasti avas raamat lapsepõlvest tuttava „Pille-Riini lugude“ autori täiesti uuest küljest.  

Heiko Leesment 
avalike suhete osakonna juhataja