Volikogu kinnitas kahe uue kaitseala loomise plaani
Viimsi vallavolikogu võttis 18. oktoobri istungil vastu otsuse algatada menetlus kahe uue kohaliku tasandi looduskaitseala loomiseks Viimsisse. Viimsi maastikukaitseala, mis asub Lubja külas Krillimäe ja Leppneeme-Tammneeme maastikukaitsealade vahelisel alal ja Kelvingi maastikukaitseala, mis asub Leppneeme külas Kelvingiga piirneval alal.
Loodavad kaitsealad tasakaalustavad valla mandriosa arengut ja muudavas seda kestlikumas. Need looduslikud põlised metsamaastikud vajavad oma liigirikkusega kaitset, olles olulisks osaks Viimsi valla rohevõrgustiku terviklikkuse moodustamisel.
"Viimsi vallavalitsuse jaoks on meie metsade hoidmine väga oluliseks prioriteediks. Uute looduskaitsealade loomine aitab täiendavalt kaitsta sealset looduskeskkonda ja elurikkust. Kindlasti rajame sinna ka õppe- ja loodusrajad,“ ütles Viimsi vallavanem Illar Lemetti.
„Kõik see väärib edaspidi eksponeerimist, et seeläbi saada osaks valla põnevast loodus- ja kultuuriloost. Uued maastikukaitsealad aitavad liita senised kohalikud kaitsealad tervikuks ja lisaks läbi tervise- ja loodusradade võrgu loovad võimaluse ühendada meie külad ja kogukonnad, tugevdades sidet looduse- ja ajalooga“, lisas abivallavanem Alar Mik.
Kavandatav Kelvingi maastikukaitseala laiub 22,37 ha suurusel alal ning Viimsi maastikukaitseala 224,2 ha suurusel alal ja on mõlemad põlised metsamaad. Kelvingi maastikukaitsealal kasvab põhjapool ranna-astangu pealne okas- ja segamets, ala keskel paiknev soine lehtmetsa vöönd ja ala lõunaosas, Reinu tee ääres asuvad vanad okas- ja segametsad. Vanad kuusikud on väga väärtuslikud looduskooslused ja kõrge elurikkuse säilitamise potentsiaaliga. Kavandataval kaitsealal on suhteliselt vähe raiutud ja on seeläbi looduslikult mitmevanuseline, liigirikas ja tiheda alusmetsaga. Ekspertiisi käigus leiti alalt kuus metsakuklaste ja musträhni „sepikoja“ puu.
Viimsi maastikukaitseala territooriumil leviv elurikas mets on küll erinevalt Kelvingi maastikukaitsealast olnud tugeva majandusmõju all, aga kannab siiski endiselt väärtuslikke looduskoosluseid. Ka seal tuvastati välitööde käigus kaheksa metsakuklaste pesa, millest kuus linnakuna ja samuti ühe musträhni „sepikoja“ puu.
Mõlemat ala iseloomustab liigiline mitmekesisus
Oma olemuselt on mõlema moodustatava kaitseala näol tegemist olulisete põtrade ja metskitsede toitumis-, rände- ja varjealaga. Kelvingi maastikukaitsealal elab ja toitub püsivalt hinnanguliselt umbes 3-4 põtra ja vähemalt 7-8 metskitse ning Viimsi maastikukaitsealal 7-8 põtra ja vähemalt 10 metskitse. Läbi rändab mõlemalt alalt aga veelgi rohkem. Lisaks põtradele ja metskitsedele elavad antud alaldel nii rebased, hall- ja valgejänesed, metsnugised, oravad ja mitmed pisiimetajad.
Samuti kasvavad maastikukaitsealaldel suured, varjulised puud, mis on kõrge potentsiaaliga nii röövlindude pesitsuseks kui ka mitmete nahkhiirte varjupaikadeks. Maastikukaitsealade piires on registreeritud viis nahkhiireliiki- põhja-nahkhiir, pargi-nahkhiir, veelendlane, tiigilendlane ja pruun-suurkõrv. Kavandatavate kaitsealade põhifunktsiooniks on looduse baashüve säilitamine, mis tähendab teisissõnu teistele liikidele sigimis-, varje-, toitumis-, rände- ja talvituspaikade pakkumine. Mitte vähem olulist rolli mängivad ka nendel alaldel leiduvad mustikad ja seened, mis on kohalikele elanikele väärtuslikud looduse hüved. Loodavatelt kaitsealadelt võib ühtlasi leida mitmeid pärandkultuuriobjekte.
Kaitseala toob kaasa piirangud
Kaitsealale ei saa olema lubatud ehitada, välja-arvatud ehtised ja rajatised, mis on vajalikud kaitseala kaitsega seotud tegevusteks. Nende hulka kuuluvad ka puhkemajanduslikud rajatised. Olenemata tekkivatest ehituslikest piirangutest säilib võimalus olemasolevaid teid korras hoida.
Samas säilib kaitsealal vajadusel võimalus reguleerida ulukite arvukust, mis teatavasti on vallas mõnda aega probleemiks. Põtrade ning metskitsede arvukus on pidevas kasvutrendis ja ületamas ökoloogilise taluvuse piiri. Nagu kaitsealade moodustamise ekspertiisistki nähtub on ainuüksi kavandatavad kaitsealald täna toidu ja elukohaks ligi 12 põdrale ning 18 metskitsele. Kuna looduslikke vaenlaseid suurulukitel Viimsis pole, võib oodata vaid toidu puudusest ja haigustest tulenevat looduslikku regulatsiooni.
Aet Põld
keskkonnaosakond