Angerjas on Miiduranna kala
Lapsepõlvest mäletan lugusid, kuidas vanaisa käis Kasti talurannal angerjal. Saabus varahommikul ämbritäie kalaga. Ussid libistasid end üle ämbriserva murule, sealt kiirelt sõstrapõõsaste alla, ninad ikka mere suunas. Angerjas suudab tõepoolest edukalt kuival maal roomates liikuda. Väiksena jutustati mulle, et angerjas käib merest tagaaias herneid söömas. Hiljem sai selgeks, et sellele teaduslik kinnitus siiski puudub.
Angerjas (anguilla anguilla) on müstilise auraga kala, kuna rändab meie vetest kudema kaugesse Sargasso merre. Taani teadlane Johannes Schmidt on öelnud: „Kalade seas ei ole teada ühtegi teist liiki, kes oma elutsükli lõpetuseks teeks rände, mis võrdub veerandiga maakera ümbermõõdust, ning säärase ulatusega kalavastsete ränne nagu angerjal on loomariigis täiesti ainulaadne.“
Angerjajaht
Parim aeg angerjapüügiks algas pärast jaanipäeva. Öise elulaadi tõttu saab põhjaõnge jadaga angerja kätte üksnes öösiti. Püügile eelnes öine ööussi jaht, mis sai mulle selgeks juba poisipõnnina. Mardi talu õunaaed oli ideaalne ussikoht. Latvadest kokku kasvanud kõrgete õunapuude alune mullane maapind püsis niiskena. Taskulamp ühes ja klaaspurk teises käes tuli püügialale läheneda kikivarvul. Ööseks maapinnale peesitama tulnud ussid sukelduvad tagasi sajandiksekundiga õrnemagi võnke tõttu. Saagi leidmisel tuleb hoida valgusvihk loomakesel, läheneda kassisammul, ettevaatlikult kükitada ning haarata sõrmedega välkkiirelt sealt, kus uss veel otsapidi augus.
Õngede söötmist alustasin juulis enamasti üheksa ajal õhtul. Esimesed jadaõnged valmistasin ise. Kapronpaelast põhiliinile kinnitati meetrised lipsud, iga otsa õngekonks, kokku 50 kuni 100. Liini otstesse ujukid ja raskused. Õnged lapati madalasse puukasti, mille servalaudadesse saeti lipsude kinnitamiseks kitsad pilud. Õngede jalgsi merre laskmiseks pandi kast penoplastist plaadile ujuma. Oma esimesi püüke mäletan hästi. Igaõhtust nõukogude armee piirivalve rannapatrulli ja Tallinna lahte öö otsa valgustanud prožektorivihku tuli hoolega vältida.
Õnged tuli välja võtta enne päikesetõusu. Esimestel püügiaastatel polnud mul õiget kahvagi, kasutasin presendist seljakotti. Hiljem valmistasin lühikese varre ja väiksema suuga kahva, mille pika võrgukoti alumine osa käib omakorda nööriga kinni, et kotti lastud kalad minema ei pääseks. Angerjat ei tohi hakata konksu otsast ära kiskuma, vaid kala tuleb lasta kahva ja seejärel lips läbi lõigata.
Miidurannas oli parim püügikoht praegusel Uus-Miiduranna rannalõigul. Õigel ajal ja õige ilmaga püüdes ei meenu kordagi, kui poleks sealt vähemalt ühte siugu kätte saanud.
Kuigi juba 1939. aasta kalandusseadusega keelustati ahingupüük, püüti Miidurannas ahinguga arvatavasti veel 1960nendatelgi. Vanaisa olevat püüdnud angerjat ahinguga ka talviti, seda püügiviisi nimetatakse sosimiseks. Talviti tehti madalas rannavees jää sisse kanalilaadsed avad, liigutati vaikselt pootshaagiga kive ja raiuti (ahinguga kala vees löömine) talvituspaikades pesitsevaid angerjaid.
Üsna iidne püügivahend angerja tabamiseks on angerjarüsa ehk rivimõrd, mille juhtaia kõrgus ei ulatu üle poole meetri. Tabasin kord sellisega Miidurannas Ausneeme tagant liivaselt põhjalt kaks angerjat. Kirovi kolhoosi üldkoosolekut külastas 1955. aastal kalurite liidu esindaja, kes protokolli kohaselt ütles: „Väga valusaks küsimuseks on Tuulaste isiklike rüsade küsimus, mille kohta esimees ei rääkinud sõnagi. Kuidas võib seda üldse lubada, et kalureil on oma isiklikke püüniseid, mida pole seni kolhoosis arvele võetud?“ Tõepoolest lubamatu, kuna kolhoos oli loodud ja püügivahendid tuli ühismajandile loovutada juba viis aastat tagasi.
Sõber Urmasele meeldib jutustada üht põnevat lugu meie esmatutvusest. Olime viie-kuuesed, kui ta perega Miiduranda kolis. Eelnevalt polnud ta angerjast kuulnudki, rääkimata selle imelooma nägemisest. Toimetasime siis Mardi rannas põlvini vees, kui ma ühtäkki ühte uimast pirakat angerjat märkasin. Oli vist tormis tõsiselt viga saanud, üritades viimast jõudu kokku võttes mingeid ujumislaadseid liigutusi teha. Urmas oli tõsiselt ehmunud, arvates et tegu on ussiga, kellest tuleb eemale hoida, kuna see võib mürgiselt hammustada. Ta meenutab siiani mõnusa muigega minu sihikindlat tegutsemist tema jaoks uudses ja hirmutavas olukorras.
Kiirustades tormasin kaldale, kust leidsin sobiva hargiga puuoksa, millega õnnestuski kala kätte saada. Uimane kala eriti vastu ei punninudki. Ja kuidas me kaks poisijõmpsikat siis suur kala kaenlas lõpuks minu isa ette uhkelt astusime. Isa pidi imestusest selili kukkuma. Olime paljaste kätega püüdnud kinni suure angerja. Ja millise ülimaitsva toidu vananema sellest seejärel valmistas.
Aastaid hiljem, kui olime Urmase koduaias taaskord ööusse noppimas, tuli meie juurde Urmase elektrikust isa. Tõi keldrist ülisuure raudkangi, lõi selle keset peenramaad maasse ja kinnitas kangi külge juhtmed. Kamandas meid seejärel eemale, lubades eesseisvat vaatemängu ainult vaadata. Taskulampide valguses nägime, kuidas ülipikad helendavad ööussid hakkasid maa seest hordidena välja voolama, jäädes uimastena mullale lebama. Pidime seni paigal seisma kuni Urmase isa toas voolu välja lülitas. Seejärel saime korralduse ussid kokku korjata. Meil olid suud ammuli – tunde kestev töö sai minutitega tehtud. Ussidki virgusid purgis ilusti elule.
Euroopa Liidu komisjoni ettepanekul võib angerjapüük Läänemeres muutuda keelatud tegevuseks, kuna angerjate arvukus on Euroopas viimase 50 aastaga vähenenud 90 protsenti. Viimsi poolsaare rannikuvetest püüti teadaolevalt viimased angerjad üle kümne aasta tagasi.
Tõnu Tuulas
Miiduranna elanik