Ants-Hembo Lindemanni teekond töölisest valla taasloojaks 

Kui eelmisesse Viimsi Teatajasse said kirja valla asutamist vedanud ja 2024. aasta detsembris vallalt elutööpreemia saanud Ants-Hembo Lindemanni kirjutamata noorusmälestused, siis seekord räägime, kuidas sai töölisnoorest tippjuht ja miks just tema sai valla asutajaks. 

Kui vastne valveluksepp Ants 8. veebruaril 1956 Tallinna Ehituskeraamika Tehase väravast sisse asutus, polnud tema karjäär veel õitsele löönud. Esialgu oli ta mutrike tehase masinavärgis ega vaielnud vastu, kui ta viidi aasta pärast üle gaasijaama kütjaks, millega köeti tellisepõletusahje.  

Pärast aastat kütjaametis pandi Antsu pilt esimest korda tehase autahvlile. Säärane heade töötajate avalik kiitmine ning teiste motiveerimine nende eeskujuga oli Nõukogude Liidu personalipoliitikas tavapraktika. Sisuliselt tähendas see enamasti, et esiletõstetul polnud küljes viinaviga ning ta ei teinud praaktööd. Ants sai tehases mingil kujul avalikult kiita igal aastal. 

Kuid ülemused märkasid peale vastutustunde ka noore Antsu organiseerimisvõimet ning oskust saada erinevate inimtüüpidega hästi läbi. Säärasel mehel lihtsalt ei tohtinud lasta päevi spetsialistina gaasikatla temperatuuri timmides mööda saata.  

Kõigepealt tehti temast vahetuse brigadir, seejärel juba gaasijaama juhataja ja selle järglase, tehase soojamajandi vaneminsener ehk sisuliselt samuti juhataja. Paralleelselt leidsid Antsu anded aastast 1967 rakendamist tehase ametiühingu esimehena, kusjuures parteituna. Tänu eelmises vallalehes kirjeldatud sündmustele oli Antsul nõukogude võimu ja kommunistliku parteiga oma keeruline suhe.  

Direktor nagu isa 

“Ja siis tuli direktoriks Albert Repson. Temast sai mulle nagu uus isa omal moel. Ta ütles ühel päeval, et niimoodi – meil läheb varustus- ja turustusosakonna juhataja ära, sa tuled sinna uueks juhatajaks,” meenutab Ants ja lisab, et tema eelkäija selles ametis läks riigivargusega liiga ahneks ning jäi vahele.  

Samuti oli Repson enne saatnud Antsu koos veel kuue andeka ja lootustandva kolleegiga omandama kõrgharidust. Ja kui oma inimesi oli vaja intrigantide eest kaitsta, seisis Repson nende eest ka kõige võimsamate kommunistide kabinettides. Nõukogude Liidu kangelasena oli tal piisavalt sümboolset kapitali, et oma sõna ja tahe maksma panna.  

Ausa eesti mehena suutis Ants sattuda intriigi, millel me pikemalt ei peatu, kuid mis viis ta ametiühingust ametist. Samal ajal oli aga Repsonil vaja Antsu edutada oma asetäitjaks. Selleks tuli tal kandidaadi valik ka parteiliinis ära põhjendada. Ants aga oli parteiliinis halvas nimekirjas. 

“Läksime siis kolmekesi – Repson, partorg ja mina – sinna venelaste vastu laua taha. Ja siis loeb partorg ette, et me esitame Lindemanni partei liikmekandidaadiks. Ma olin enne sinna laua taha sattumist just Repsonile öelnud, et ma ei taha parteisse kuidagi astuda. Kuidas ma saan hakata punti, kes mu isa tapsid? Kuidas see on võimalik, ma kuidagi ei hakka!” meenutab Ants. 

Õnneks või kahjuks oli neil Repsoniga sama hobi – metsas marjul käimine. Ja Antsu kodutalu taga asusid head marjametsad, kus nad korduvalt koos marju korjamas käisid: “Ja kui samal ajal seal korra marjul käisime, läksime ka minu kodust läbi ning Repson ütles mu emale, et kuule, pane poisile aru pähe! Ütle, et ta peab hakkama, ma ei taha sinna tööle kedagi teist. Mis mul siis üle jäi?” meenutab Ants. Partorg tegi kõvasti mainepesu ning Antsust sai niinimetatud „redis“, kommunist olude sunnil – pealt punane, seest eestlane. 
Uues ametis sai ta käia pidevalt Moskvas tehasele kõike vajalikku välja rääkimas. Kuna Nõukogude Liidus polnud turumajandust, vaid kõik liikus mööda alatasa ebapiisavaid fonde ja limiite, nõudis see töö igasuguste tähtsate inimeste ärarääkimise oskust ja päris palju Vana Tallinna likööri.  

Linna lukksepaks õppima läinud maapoisist oli paarikümne aastaga sirgunud võimekas tippjuht, kelle järgmisteks töökohtadeks said Harju MEK ning Eesti Põllumajanduskomplekt. “Repson veel torises, et ma koolitasin ta endale järglaseks, kui mulle MEK-ist uut tööd pakkuma tuldi,” muigab Ants. 

Kuidas veeretada kivi? 

Kivi ei veeretata kunagi üksinda, selleks on vaja alati teisi appi – üksi ei tee sa midagi ära, teadis Ants põllumehe pojana juba pisikesest peale. Selle teadmise ümber on ehitatud ka tema tööfilosoofia ülemusena. Tuleb moodustada meeskond, kus kõik saavad ülesandest ja oma rollist aru. Siis on kõik ühise eesmärgi nimel väljas ning valmis pingutama. 

Samuti peab juht Antsu meelest keskenduma ühisosa leidmisele. Meeskonnasiseselt on see eesmärk ehk kivi, mis vajab veeretamist. Meeskonnaväliselt mingisugune suurem huvi või tulemus, millest võidaksid kõik nõnda, et igaüks säilitaks oma näo ning saaks osa aupaistest. 

Foto: Ants-Hembo taga kõrgub Kelvingi sümboliks olev mänd. Ükskord torm murdis männil ühe haru ära. Ants-Hembo istutas selle asemele kaks uut mändi. (Heiko Leesment)

“Kuulge, valime õige uue poisi esimeheks!” 

Nõukogude Liidu lagunemise alguse ajaks oli Ants kogenud tippjuht, keda saatis kuulsus, et see mees saab asjad tehtud. Samuti oli ta suhteliselt värske Viimsi elanik. Toonase Viimsi külanõukogu territoorium oli jagatud legendaarse Kirovi-nimelise kalurikolhoosi ja Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi ning nõukogude armee territooriumite vahel.  

Sõjavägi oli omaette, võim külanõukogus jagunes kolhoosnike ja sovhoosnike “parteide” vahel. “Mina olin nende jaoks võõrkeha. Ja neil tekkis selline seis, et kummalegi poolele ei saa anda külanõukogu esimehe kohta, sest teine pool pole sellega nõus. Siis otsustati, et pannakse mind külanõukogu esimeheks,” meenutab Ants ja lisab, et kahe aseesimehe kohad jagasid kolhoosnikud ja sovhoosnikud omavahel võrdselt Enn Vanni ja Kalev Peedi vahel. 

Kuna aasta oli 1990 ja Nõukogude Liidus ei pidanud enam valimised käima ühe kandidaadiga, esitas Ants endale ise vastaskandidaadiks kolhoosi tuleohutuse osakonna juhataja Vello Leisi. Külanõukogu 10. jaanuari 1990 koosoleku protokollis seisab, et salajasel hääletusel sai Ants kakskümmend neli ja Leis ühe hääle. “See oli minu hääl,” kommenteerib Ants tulemust. Tema esimene tööpäev külanõukogu esimehena oli 1. veebruaril 1990.  

“Ma ütlesin neile, et ma olen töötanud pikalt ehitusvaldkonnas, et te viskate mu praegu vette. Mul on teine eriala ja külanõukogu valitsemisest ei tea ma mitte midagi! Nad ütlesid, et pole midagi, hakkad õppima. Minu õpetajaks sai Sirje Saks, kes oli külanõukogu kauaaegne sekretär,” ütleb Ants ja lisab, et Saks oli naine nagu entsüklopeedia, näiteks olnud tal peas kõik Viimsi pensionärid nimepidi. Mis viga temasugusega kivi veeretada! 

Külanõukogust vallaks 

Samal ajal ilmutas ENSV Ülemnõukogu üha rohkem isepäisust, sest perestroikast oli vaja võtta maksimum. 26. septembril 1989 võeti vastu seadus, mis muutis ENSV haldusjaotust. 18. jaanuaril 1990 võeti vastu kohaliku omavalitsuse aluste seadus, mille alusel hakati ENSV-s taastama iseseisvaid omavalitsusi, sealhulgas valdu. Kui seadus annab võimaluse, tuleb seda kasutada: “Arutasime seda abidega kolmekesi omavahel ja kõik olid päri, et nüüd tuleb hakata taotlema valla õigusi.” 
Kuna seadus nägi ette, et alustada tuleb põhimäärusest ja arengukavast, siis neist alustatigi. Samal ajal tuli ideele ka kõrgemalt poolt tuge leida. Appi tulid Antsu kogemused varustusülemana inimeste veenmise kunstis ning ajastu vaim: “Harju maavanem oli siis Anti Oidsalu, kellega mul tekkis hea suhe. Ta oli kahe käega nõus appi tulema, et hakata valla õigusi taotlema. Ka külanõukogu saadikud võtsid tuld, et muidugi hakkame valda tegema.” 
Viimsi plaan tõmbas ligi igasuguseid huvilisi, kosilasi ja kontvõõraid. “Kui mõned ülemnõukogu liikmed, kelles tärkas juba ärimehe vaim, sellest kuulsid, pöördusid nad kohe minu poole küsimusega, et palju sa selle eest maksad? Me teeme sulle tasu eest valla arengukava. Ma ütlesin neile, et pange mu kabineti uks väljastpoolt kinni – kust teie teate, mida meil on vallas vaja? Nad hakkasid rääkima üldisest arengust. Ma vastasin, et üldine areng meid ei huvita, meid huvitavad oma valuküsimused, näiteks koolide ehitus. Me teeme parem ise, me ei taha teid.” 

Antsu ja tema meeskonna töö tegi heas ja halvas mõttes põnevamaks tõsiasi, et sõjaeelsed valla toimimise korraldust määravad dokumendid olid sisult aegunud ja uued näidisdokumendid liiga üldised. Kuna Viimsi oli esimene külanõukogu, mis endast valda tegema hakkas, polnud ka praktilist eeskuju võtta. “Õnneks oli Sirje Saks väga tubli ning meie toonane volikogu asjas üksmeelne – moodustasime ühtse meeskonna, kellega seda kivi veeretada,” kiidab Ants toonaseid kaaslasi. 

Kolhoosiesimees Kuuli mured 

Muutuvad ajad tegid murelikuks Kirovi kolhoosi legendaarse esimehe Oskar Kuuli. Külanõukogu külanõukoguks, tegelik võim ja hea elu tagamise ressursid kuulusid poolsaarel ikkagi kolhoosile. Kuigi vormilt kollektiivmajapidamine, oli Kirov (nagu seda kõnekeeles kutsuti) sisuliselt suurkorporatsioon. 

Siberis eesti külas 1924. aastal sündinud Kuul sattus teises maailmasõjas teenima NKGB vägedesse ja töötas kuni 1955. aastani julgeolekusüsteemis. Sealt tuli ta Kirovi kalurikolhoosi juhtima. Kolmkümmend viis aastat on sisuliselt elutöö. Ja olgem ausad – Oskar Kuul oli kuradima kõva kolhoosiesimees ka üleliidulises arvestuses. Tal oli palju NSV Liidu autasusid, millest tähtsamad olid sotsialistliku töö kangelase kuldtäht (1980) ning kaks Lenini ordenit. 1987. aastal anti talle NSV Liidu riiklik preemia. 

Tajudes aegade vältimatut muutumist, valis Kuul Antsu numbri ja teatas: “Ma ootan sind homme kella kaheteistkümneks Kirovisse kohvile.” Ants tunnistab nüüdki, et kolhoosiesimehe kõne võttis ta kõhedaks: “Kes olen mina Kuuli kõrval? Ta oli üle liidu kolhoosiesimees. Venemaal polnud teist vastu panna, kes oleks ehitanud koolid, lasteaiad ja sanatooriumi ning merelaevastiku.” 

Kui Ants Oskar Kuuli kabinetti jõudis, oli esimehel esimene küsimus valmis: “Ega sa viina võta?” Ants tunnistas, et karsklane ta pole, eks sünnipäevadel saab ikka pitsist veidi visatud. “Miks sa seda küsid?” uuris ta Kuulilt. “Sinu eelkäijad külanõukogus on olnud napsutajad ja ma pole saanud nendega suhelda. Seepärast küsingi kohe ära,” selgitas Kuul. “Minu puhul seda probleemi karta pole,” kinnitas Ants. 

Tutvus loodud, asusid mehed rääkima asjast. “Miks sa mind kutsusid, mis mure sul on?” küsis Ants. “Mul on suur mure,” ütles Kuul tõsinedes ning täpsustas: “Seoses olukordade muutumisega tõenäoliselt hävitatakse nüüd kogu mu elutöö, mida ma olen teinud. Kas sina hakkad mind ka teab millega taga ajama?” 

“Mul pole mingisugust tagaajamise isu, et ma peaks sind taga ajama. Mina püüan seadusi jälgida ja nagu me omavahel otsustasime, valla õigusi taastada. Majandusreform, mis kolhooside-sovhoosides tuleb, seda mina ei saa edendada ega likvideerida, see tuleb vastavalt seadustele,” vastas Ants. 20. juulil 1990 loobus Kuul kolhoosiesimehe ametist ja suri kaks aastat hiljem. 

Ants ja Kuul kohtusid korra veel. Kui esimesel korral nõudis Kuul Antsu kella peale kolhoosikontorisse audientsile, siis nüüd küsis Antsule sobivat vastuvõtuaega juba tema. “Mul on vaja relvaostuluba, et ma ennast turvaliselt tunneksin,” selgitas ta Antsu kabinetis. “Ma pole vastu. Ja ma ei hakka ka sinu käest küsima, nagu sa minu käest küsisid, et kas sa alkohoolik oled? Äkki hakkad relvaga naist või ämma taga ajama,” vastas Ants muigega. Kuul sai naljast aru. 

Nüüd uuris Ants Kuulilt: “Ikkagi, milleks sul teist relva on tarvis, sul on ju Juri Andropovi poolt antud nimeline püstol? Milleks sulle pikka püssi tarvis?” Kuul jäi endale kindlaks, et turvalisuse pärast, ja lahkus Antsu juurest relvaostuloaga. 

Viimsi – Harjumaa esimene taasloodud vald 

Suurema osa 1990. aastast tegeles Ants oma meeskonnaga korraga nii kohustusliku valla arengukava koostamise kui ka selle (ka veel kirjutamata peatükkide) käigu pealt elluviimisega. Kuni valda veel polnud, tuli tal juhtida külanõukogu. Ja elu poolsaarel ei saanud seisma jääda. Kui probleemi sai kohe lahendama hakata, hakati sellega pihta arengukava valmimist ootamata.  

Valla arengukavas võeti tõsiselt ette näiteks haridusküsimused. Külanõukogu koolivõrk polnud olnud just suurem asi. Oli see mälestus sõjaeelsetest väikestest maa-algkoolidest või praktiline mõtlemine, arengukavva sai kirja väikekoolide asutamine Viimsisse, Tammneemele ja Püünsisse. 

“Lõpuks oli aeg minna riigikogu ette. Seal oli Harju maavanem Oidsalu ka, kes oli mu kaitseingel. Viimsi olnuks ikkagi Harjumaa esimene taasloodud vald. Läksime siis riigikokku, kandsime oma arengukavad ja plaanid ette. Aga seal olid samad härrad ka liikmed, kes olid püüdnud mulle arenguplaani koostamist maha müüa. Nad siis hakkasid nokkima,” meenutab Ants ja täpsustab, et samal ajal toimunud Narva-Jõesuu valla asutamine kinnitati ära kiirkorras. 

Viimsi jäi aga tule alla: “Meid nokiti siit ja sealt ja siis leiti, et meil pole eelarvet. Ma põhjendasin, et ma ei saanud eelarvet teha – me oleme juriidiliselt külanõukogu ja külanõukogu on saanud eelarve maavalitsusest. Siis tõusis Oidsalu püsti ja kinnitas, et tema annab maavanemana Viimsile raha ja ma ei saa mingisugust raha ise kulutada, sest asjad käivad tema kaudu. Selle peale öeldi, et minge tehke eelarve ka ja siis kinnitame valla ära.” 

Ants läks kontorisse, kirjutas abilistega ruttu mingisuguse eelarve kokku. Selle kinnitamine toimus maavalitsuses Oidsalu juures riigikogu esindaja osavõtul: “Ta vaatas, et jah, nüüd on kõik olemas, tänase päeva seisuga kinnitame teie vallaõigused. Oli 21. detsember. Pärast pühi, 28. detsembril anti valla tunnistus meile pidulikult üle. Oli veel küsimus, et kus seda teha, et Kirov ega sovhoos ei solvuks. Õnneks sovhoos loobus ja tegime üleandmise Kirovi punases saalis. Arno Allmann, Arnold Rüütli esindaja, tuli dokumenti üle andma.”  

Viimsi vald oli sündinud, kuid see oli alles järgmiste seikluste ja sekelduste perioodi algus. 

Viimsi külanõukogu viimane koosseis ehk Viimsi valla asutajaskond: 

Valimised toimusid 10.12.1989, juhtkond valiti 10.01.1990. 
Haabneemest – Meelis Kokkuta, Aet Lass, Vello Rand, Helga Ruus, Jüri Sarap, Enn Vann (aseesimees), Toomas Vassar. 
Viimsist – Meinhard Ainuvee, Ants-Hembo Lindemann (esimees), Paul Nagel, Kalev Peet, Anne Vahemäe. 
Leppneemelt – Arvi Piirsalu. 
Miidurannast – Vello Leis (aseesimees), Hillar Pappel. 
Muugalt – Hillar Sepp. 
Pranglilt – Helgi Klasberg. 
Püünsist – Lembit Kivisikk, Raivo Tomingas. 
Randverest – Ants Tamp. 
Rohuneemelt – Jaan Kurm, Lembo Võõsa. 
Tammneemelt – Kalle Kroon. 
Äigrumäelt – Aivar Paju. 

Kuigi seadus otseselt ei nõudnud, et igast külast peaks olema esindaja, püüti Viimsis ja mujalgi tagada, et vähemalt suuremate või tähtsamate külade elanikud oleksid külanõukogus esindatud. 

Mart Niineste 
Viimsi Teataja kaasautor