Brasiillane Ricardo Lima tõi Viimsisse rattaparanduse ja kohvikultuuri
Rohuneeme tee ääres vanas tööstushoonete kompleksis tegutseb väike ja esialgu peaaegu märkamatu töökoda, mille ukse kohal on suurte tähtedega reklaamplakat, kuhu on kirjutatud RBS Rick's Bike Service RATTAHOOLDUS.
2017. aastal sattus Ricardo Ameerikas Californias kokku oma tulevase naise Lauraga. "Ta kutsus mind Tartusse külla. Tulingi ning kõik muu on juba ajalugu, " ütleb 47-aastane Ricardo, kes näeb oma tulevikku Eestis.
Esimesed kaks aastat olid väljakutsete rohked. Brasiilia päikesega harjunud mehe jaoks oli Eesti kliima šokk. "Kui ma 2018. aastal Tartu lennujaamas maandusin, siis oli 20 kraadi külma. Ma polnud mitte midagi sellist kogenud, ka lund nägin siin esimest korda,” meenutab ta.
Kui lumi lõpuks ära sulas ja termomeeter üle 20 kraadi sooja näitas, oli see mehe jaoks samavõrd uskumatu. "Vau! See üleminek, looduse muutumine, kontrastid – kõik oli nii teistmoodi."
Rattamehaaniku kutse
Eestis töö leidmine oli keelebarjäärile vaatamata Ricardo jaoks üsna lihtne, sest ta oskab rattaid remontida. Mehe teekond rattamehaanikuna algas 1999. aastal, kuid tema kirg rataste vastu sai alguse juba palju varem.
"Oma esimese maastikuratta sain 1992. aastal ja profisporti jõudmiseks kulus 13 aastat. Leidsin isegi sponsori, kes toetas rattajuppide soetamisel ja kattis reisikulud. Eliitgrupis sõitsin ühe aasta, aga seal oli raske häid kohti saada – tase madalamal oma vanusegrupis oli lihtsam. Unistasin küll poodiumi kõige kõrgemast astmest, kuid parimaks jäi ühe Brasiilia piirkondliku võistluse kolmas koht.”
Ühel hetkel otsustas ta jätkata lihtsalt harrastajana ja maastikurattasõitu nautida, ka Eestis on Ricardo kaasa teinud mitmel kohalikul võistlusel ja legendaarsetel maratonidel.
Mehaanikutöö on olnud tema elu kutse. ”Kasvasin üles linnas nimega Juiz de Fora. Minu kodu vastas asus väike rattatöökoda, mida pidas ühe Brasiilia tšempioni vend. Veetsin seal noorena väga palju aega, sisuliselt vist pea kõik vabad hetked. Kui sain 18-aastaseks, siis pakuti mulle seal tööd. Olin kohe nõus, sest minu jaoks polnud see lihtsalt juhuslik rahateenimise võimalus, vaid suure unistuse täitumine.”
Saatuslik vestlus
Kuigi tänaseks on Ricardol ette näidata kogemused mitmetelt maailmameistrivõistlustelt ning maailmakarikasarja etappidelt, siis mehaanikuna sattus ta esimest korda tipptegijate seltskonda läbi juhuse tänu ühele eestlannale.
”Töötasin 2019. aastal Tartus Lõunakeskuse Hawaii Expressi poes mehaanikuna ning sattusin seal kokku Mari-Liis Mõttusega, keda ettevõte sponsoreeris. Tuli jutuks, et plaanin sõpradega Euroopas väikest ringreisi teha ning ühtlasi ka maailmakarikasarja vaatama minna. Tema plaan nägi ette seal võistlemist. Pakkusin, et võin teda võistlustel kohapeal vajadusel aidata.”
Sülle kukkunud võimalusest haaras Eesti rattanaine kohe kinni ja Ricardo sõnul panustas kogu asjaajamise sujuvamaks muutmisesse ka tipprattur Janika Lõiv.
Sellest kokkusattumusest saigi alguse Ricardo töö rahvusvahelistel maailmaklassi võistlustel, kus ta sai oma oskused mängu panna mitme riigi koondise juures, loomulikult ka brasiillasi aidates.
Väike töökoda, suur professionaalsus
Vaid mõned aastad hiljem leidis ta Viimsis Rohuneeme teel sobiva ruumi töökojaks. “Üürilepingu sõlmisin 2024. märtsis, kuid tükk aega tuli maksta raha sisuliselt tühja ruumi eest, sest mul oli BMC rattatiimiga töö, mis viis mu tol hetkel nii Brasiiliasse, Tšehhi kui ka Itaaliasse.”
Väiksesse ruumi on ta suutnud mahutada kõik vajaliku: spetsiaalsed rattahoidikud, tööriistad, keti puhastamise masina ja isegi väikese kohvinurga. Seinad on kaetud sümmeetriliselt paigutatud tööriistadega, millest igaüks on oma kindlal kohal.
Täistuuridel on mees siin tegutsenud veidi üle aasta. “Kuna maailmakarikasari ja Eesti rattahooaeg kattuvad, siis tuli teha valik ning selleks sai tegutsemine oma ettevõtte nimel. Kliente ei huvita, et ma kuskil laias maailmas rattureid aitan – nemad vajavad mind siin,” ütleb ta resoluutselt.
Kohv kui südame keel
Ricardo töökoja eripära on kohvikultuur. "Minu rattatöökojas saavad kliendid Brasiilia ubadest kohvi," ütleb Ricardo uhkusega. Tema hommik algab espresso ja tükikese piimašokolaadiga, kuid sellega asi ei piirdu. "Joon päevas vähemalt viis espressot, mõnikord rohkemgi," tunnistab ta naerdes.
Tänu sellele joogile on temani jõudnud nii mõnedki hooldust vajavad rattad. ”Siin käis üks tore daam, kes oli nõus ootama, kuni ma ta ratta korda teen. Pakkusin talle kohvi, mille eest ta küll maksta soovis, kuid ma keeldusin põhjendusega, et see on osa teenusest. Tema omakorda tänas mind avalikult ühes südamlikus postituses Viimsiga seotud Facebooki grupis, mis juhatas minuni väga palju uusi kogukonna liikmeid.”
Ricardo järgmine eesmärk on leida suurem ruum, kus saab ka kohvikule olema oma nurgake. Oma praegust tihedalt rattaid täis pakitud, ent suurepäraselt organiseeritud töökoda vaadates kujutleb ta, kuidas ühel päeval saavad kliendid rahulikult kohvilauas üksteisega vestelda ning samal ajal saavad nende kaherattalised sõbrad töötoas maailma parima hoolduse osaliseks.
Iga ratas on tähtis
Ricardo filosoofia on lihtne: iga ratas väärib parimat. "Pole vahet, kas tegu on lapse esimese rattaga, perekonna reliikviaga või 7000-eurose sõiduvahendiga – minu teenus on kõikidele samaväärne ja hoian seda kõrgel tasemel,” rõhutab mehaanik.
Tema klientuur on lai: alates lastega emadest, kes jätavad oma järglase rattaga töökotta, kuni profisportlasteni. ”Tunnen, et mind on Viimsis omaks võetud, inimesed aktsepteerivad mind, tunnevad end mu töökojas mugavalt. Minu jaoks näitab see suurt usaldust ja ma olen õnnelik, et see nii on läinud.”
Unistus Viimsist ja rattakultuuri arendamisest
Kuigi hetkel on ta end perega sisse seadnud Tallinnas, siis unistus kodust Viimsis püsib. “Siin on nii rahulik ja turvaline. Lapsed saavad jalgrattaga kooli sõita, mis on näiteks Brasiilias põhimõtteliselt mõeldamatu. Ja Eestis on väga hea haridus – mu varsti kooliealine laps on oma eakaaslastest Brasiilias teadmiste poolest märkimisväärselt ees,” märgib ta uhkusega.
Ricardo sõnul saab Viimsis palju ära teha ka rattakultuuri arendamisel. ”Siia kuluks ära üks korralik pumptrack nagu Pirital ja Lasnamäel ning lisaks selline äge rada, mille on Narvas välja arendanud Terviseradade võrgustiku edendajad. See asub Äkkeküla spordikeskuse juures,” soovitab ta.
Tuleviku kohta on tal ka professionaalsed unistused. “Kui soov suuremast töökojast täitub, siis mul oleks hea meel ühe abilise üle, kes sarnaselt minule näeb mehaanikutöös oma elu kutset. Mina tahtsin selles valdkonnas end teostada, olin sellest pool elu unistanud. Oleks tore, kui minu juurde leiaks tee just selline õpihuviline noor, kelle kireks on kõik rattamaailmaga seonduv. Talle annaks ma edasi kõik oma teadmised ja oskused!”
Viimsi kogukonna rattasõpradest liikmetele on Ricardol ainult üks sõnum: ”Kui madalhooajal pole vaja oma jalgratast hooldada, oled teretulnud minuga kohvi jooma!”
Ricardo soovitab oma sõiduvahend ära hooldada hooaja lõpus, sest siis pole kevadel vaja teha muud, kuid rehvid õhku täis lasta ning õue veerema suunduda.
Mitmekordne Eesti meister olümpiakrossis Kirill Tarassov: ”Ratta Ricardo juurde viimine on nagu töö tellimine Leonardo da Vincilt. Paljud viivad sinna oma laste rattad ja tegelikult ei tea, et ta teeb seda täiesti tipptasemel. Ta on reaalselt pannud oma käed tipptasemel profitiimide tehnika külge. Sellist detailsust, kuidas ta võtab kõik juppideks ja organiseerib selle lauale, Eestis väga tihti ei näe. Talle lihtsalt meeldib nokitseda, ta elab oma elu ratastele ja on sellega väga rahul. Lisaks on Ricardo väga elav, sõbralik ja jutukas. Kui lähed temaga viieks minutiks juttu ajama, siis varu aega kaks tundi.“
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor
Fotod: Erakogu