Derek Leheste: kõigis leidub headust, mõnel on lihtsalt raskem seda välja näidata
Viimsi kooli üheksanda klassi poiss Derek Leheste mängib Tõnis Pilli filmis „Fränk“ ühte peaosadest. Tema tegelane Paul püüab uues kohas kohaneda, kuid satub kaaslastele muljet avaldada püüdes hea ja kurja kaalukeelte vahele.
Filmis kujutatakse ühe lastekamba tegemisi nii nagu see oli selle sajandi esimesel kümnendil ükskõik millises Eesti väikelinnas. Noorte näitlejate kehastatavad tegelased selles filmis ropendavad, tarvitavad alkoholi, nuusutavad liimi, kaklevad ja teevad palju muudki, mis on lapsevanematele ikka ja jälle muret valmistanud. Pauli allakäigu peatab aga üks kummaline tegelane, puudega mees Fränk.
Derek, kuidas juhtus, et sinust sai Pauli osatäitja filmis „Fränk“?
Ma olen Viimsi koolis kaheksa aastat käinud teatriringis. Ühel päeval nägin Facebooki grupis Pean saama näidelda, muidu suren, kuulutust. Seal otsiti ühe filmi jaoks näitlejaid, 10–14-aastaseid poisse. Olin ka varem proovinud, aga kas olin siis liiga noor või ei sobinud. Läksin kohale ja äkki oligi neli castingut. Nendes pidi improviseerima ja mina pidin õppima suupilli mängima. Pärast kolmandat castingut oli selge, kes filmi saavad. Siis me tegime piloottreileri – see kõik toimus 2022. aastal –, et saada rahastust filmile. Kui raha saadi, tuli ka neljas casting, kus vaadati üle, kas kõik poisid on samas pikkuses ja hääled pole liiga madalaks läinud, sest seda selles eas juhtub. Kõik ikka sobisid ilusti veel ja 2023. aasta suvel läksime võttesse.
Kas siis läks nii, et kooli võtted ei seganud?
Minul algasid võtted juuli keskpaigast ja kestsid septembri alguseni. Paar võttepäeva oli ka veel oktoobris, aga enamjaolt oldi võtted suvel ja sellest suvest on ainult head mälestused.
Õnneks mu klassijuhataja Katrin Malm oli väga toetav. Lubas ka, et kui pärast sellist võtteperioodi puhkust vaja paar päeva, siis saab. Sest töötasin ju terve suve. Aga sain ilusti hakkama.
Millal sa esimest korda valmis filmi nägid?
Esilinastus oli märtsis. Valmis filmi ma nägingi koos teiste näitlejatega umbes kuu aega enne esilinastust, see polnud veel küll lõplik versioon, aga põhiosa jäi ikkagi samaks. Esilinastusel olid siis juba näitlejad ja filmiinimesed, nii palju, kui neid kohale tuli, ja siis nägid juba kõik ära.
Mis tunne oli ennast esimest korda filmis vaadata, peaosas pealegi?
Minul oli hea tunne seda vaadata, sest minu arust kõik poisid olid seal perfektses vanuses, suuruses. Kui nad oleksid suuremad, võib-olla ei oleks olnud usutav. Kõik sobisid oma rollidesse väga hästi. Kuigi mu enda elu ei ole Pauli omale sarnane, sain temast aru küll. Elasin rolli sisse.
Kui sa nüüd selle filmi sisu peale mõtled, siis kas selline ongi noorte elu? On see tõetruu?
Eks filmis ole paljud halvad asjad, mis võivad juhtuda, kokku pandud. Paraku aga on sündmustik ikkagi realistlik, seda ma julgen väita küll. Võib-olla juhtub selliseid asju rohkem väikelinnades, kus ehk osadel lastel on turvatunnet vähem kui siinkandis. Probleemid tulevad, kui kodus pole piisavalt tuge, armastust ja aega laste jaoks.
Kuidas ja kas aitas see, et sinu tegelane on põhimõtteliselt hea?
Ma arvan, et kõigis neis poistes on headust, lihtsalt mõnel on seda raskem välja näidata.
Kui me räägime Paulist, siis ta on tõesti tegelikult hea südamega poiss, aga teda raputavad need asjad, mis temaga juhtuvad, ja need teevad ta selliseks nagu ta on. Sama on ka teiste poistega. Ikka määrab see, mis on kodus ja nende ümber.
Selle filmi nimitegelane on Fränk, puudega noormees. Vaatasin filmi kinos koos 10–14-aastastega ja kui Fränk ilmus, siis tema üle naerdi. Mis sa sellest arvad?
Ma pole seda kuulnud, aga ei imesta, et nii võis olla. Filmis Fränk kamba poistele ei meeldinud, teda kiusati. Ilmselt just selle tõttu, et ta oli teistsugune. Või siis just sellepärast, et kambas lihtsalt leitakse, et igasuguseid asju võib teha. Keeruline iga, tegevused ja kodused probleemid, see kõik on omavahel seotud.
Aga sinul on juba uus film käsil, käid Leedus võtetel. Mis film see on?
See on üks põnevik, tehtud Martin Alguse raamatu põhjal. Filmimine on juba lõpusirgel, võtted kestsid 10 päeva. Pean tänulik olema Viimsi koolile, et nad andsid võimaluse mul kooli kõrvalt võtetele minna. Sest see on väga suur asi, hea tõuge minu karjäärile, mida ma tahan vaikselt arendada.
Kas tunnetad ka juba, et sind teatakse?
Nojah, mingil määral, tunnetan ikka natuke, jah. Aga samas, ütleme, et pikali joostud mind ei ole.
See on ikkagi meeldivat sorti tähelepanu, inimesed ütlevad häid sõnu. Seda on tore kuulda. Oluline on, et vaatajaid jagub ja film läheb inimestele korda.
Kas sa oled mõelnud Eesti filmiklassikale, „Kevadele“, mis tehti ka lastega? Küllap olete koolis seda käsitlenud?
Mingil määral oleme käsitlenud, aga arvan, et Eesti klassikale võiks isegi rohkem rõhku panna. „Kevade“ mulle väga-väga meeldis, eriti väiksena, see on senini mu kindel lemmik. Vaatan ikka, ja vaatan ka „Suve“ ja „Sügist“, neid on tore vaadata.
Kuidas sa oma tulevikku näed, tahad ikka näitlejaks õppida?
Hakkasin esimesest klassist peale näiteringis käima. Mulle meeldis esineda, ehkki ma siis veel näitlejaks saamisest ei unistanud, see soov tekkis hiljem. Aga praegu on see siht, kuhu pürgida. Tahan minna kõigepealt gümnaasiumi ja siis lavakasse.
Mis harrastusi sul veel näitlemisele lisaks on?
Viis aastat käisin jalgpallitrennis, siis ma lõpetasin ära selle. Aga vormi tuleb ikka hoida, tervislikku tasakaalu. Mulle meeldib looduses käia, näiteks marju või seeni korjata.
Kas teie perel on maakoht ka, kus käia?
Me käime Lõuna-Eestis, Valgamaal, kus on mu isa juured. Seal on rahulik, ilus loodus ja hea vaheldust saada. Ka Viimsi on tegelikult üpris rahulik, aga viimastel aegadel on siia tulnud palju rahvast, Valgamaal on ikkagi nagu maakoht.
Mis sa sellest filmitegemisest enda jaoks kaasa võtsid?
Hulk toredaid sõpru, kellega koos filmi tegime. Need poisid on üle Eesti eri kohtadest ja me püüame ikka kokku saada, et mitte omavahel sidet kaotada. Ja siis veel, et ehkki meie elul pole viga, tuleb aidata hädasolijaid, kellel ei ole nii hästi. Ehk nagu režissöör Tõnis Pill korduvalt mainis, et kiusajad on ka inimesed. Kiusamine ise on loomulikult paha, aga kiusajad on ka inimesed, kes tuleb õigele teele suunata. Ega muidu ei lahene midagi, vaid läheb just hullemaks.
Katrin Malm: oleme ühe teekonna alguse tunnistajad
Katrin Malm
klassijuhataja
Kui kohtuvad armastus tehtava vastu, suur anne ning meeletu töökus, sünnivad võimsad ja imelised asjad, millest kõrvalseisjana hinge kinni pidades rõõmu tunda ning nautida. On suur auasi oma silmaga tunnistada ühe noore inimese tõelist õidepuhkemist, tema läbimurret ja suurt õnnestumist. Derek on andnud minule, oma klassikaaslastele, tervele meie kooliperele ja kogukonnale kordumatu kogemuse olla tunnistajaks ühe vaimustava teekonna algusele, oleme saanud võimaluse nautida hingekriipivalt kaunist kinoelamust ning tema peaosatäitmist Eesti filmiajalukku minevas linateoses „Fränk“.
Dereki puhul on tegemist noore inimesega, kelle sarnaseid eeskujusid me täna väga vajame: viisakas ja väärikas, tasakaalukas, töökas ning lugupidav. Derek on võrratu vestluspartner, ta paneb ennast kuulama ja tema väljaütlemistes on sügavus ja täiskasvanulik tarkus. Dereki klassijuhatajaks olemise aastate jooksul ei ole teda eales kuulnud ütlemas kellegi kohta paha sõna või tegemas haiget. Olen alati saanud arvestada ja loota Dereki valmisolekule läbimõeldult ning tasakaalukalt, mitte lihtsalt sõnatuks pealtvaatajaks jääda olukordades, kus sekkumine on vajalik. Derek on alati olnud klassi süda ja hing ning lihtsalt hindamatu kaaslane.
Derek on pingutanud, et ühildada õppimine ning põhikooli lõpetamine ja töö sedavõrd nõudlikus valdkonnas, nagu seda näitlemine ja filmitööstus on. Oma klassi- ja koolipere näol on Derekil olemas suurimad fännid kogu eluks, kohe peale tema armastavat peret ja lähedasi. Ja mina, ma olen ühtaegu uhke, õnnelik ja tänulik, et sain Derekiga ühe lõigu tema säravas teekonnas õlg õla kõrval sammuda.
Annika Koppel
Viimsi Teataja toimetaja
Foto: Derek Leheste mängib filmis „Fränk“ ühte peaosalist, Pauli.
Kaader filmist