Kivide poolest rikas maa
Enamik inimesi mõtleb, et kivi on kivi ja mõni neist on lihtsalt suurem kui teine, aga tegelikult on lugu palju keerulisem. Sõltuvalt inimese tegevusvaldkonnast võib kivi hoopis erinevat tähendust omada – kui maaharijatele on nad suuresti tüütuseks ja skulptorid või kiviraidurid vaatavad kivile tema kunstilise väärtuse nurga alt, siis teadlased oskavad kividest lugeda välja infot meie kauge mineviku kohta. Seekordses artiklis räägime rändrahnudest.
Rändrahne on nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Üldjuhul loetakse rändrahnudeks kive, mille läbimõõt ületab meetri ja mis on „rännanud“ nendelt aladelt, kus maapinnale avanevad kristalse aluskorra kivimid, nendele aladele, kus kristalse aluskorra kivimid on kaetud settekivimitega. Eesti puhul pärinevad need kivid Fennoskandia ehk Balti kilbilt ja asuvad nüüd meie juures Ida-Euroopa platvormil. Seega eelnevat arvesse võttes saab öelda, et isegi kui Soomes leidub üks hiigelsuur kivimürakas, mis on ka oma esialgsest asukohast loodusjõudude poolt edasi liigutatud, siis seda ikkagi rändrahnuks ei loeta, sest ta asub endiselt Fennoskandia kilbil.
Jää kui transpordivahend
Tasub rõhutada ja meeles pidada, et rändrahne enamikes paikades maailmas ei leidu. Eesti on ka välismaa teadlastele uurimisalana erakordne paik, sest võimaldab uurida jääaega ja sellega kaasnenud protsesse. Selles kauges minevikus jahenes kliima ja üha enam lund hakkas Skandinaavia mägedesse kuhjuma. Suure raskuse all muutus lumemass järjest tihedamaks, kuni moodustus raske liustik, mis hakkas tasapisi mäest alla „voolama“. See mass liikus edasi arvatavasti umbes kümmekond kilomeetrit aastas ja jõudis liikuda üle ka Eesti pinnast. Jää oli paks ning väga suure purustusjõuga, mistõttu rebis lahti kristalse aluskorra kilbitükke ja võttis need endaga kaasa. Kui jää pärast sulama hakkas, siis jättis see endast maha mitmeid „kingitusi“, mh rändrahne.
Rändrahne pole Eestis kõikjal sama palju
Mandrijääle oli sügava Soome lahe nõo ületamine parasjagu raske, sest pärast seda tuli tõusta kõrgemale mandrialale. Raskusjõud tegi aga oma töö ja kivimürakad langesid sageli enne Eesti mandrialale tõusmist jäämassist välja. Seega on kõige rohkem ja eriti just suuri rahne võimalik leida Soome lahe põhjast. Siiski jõudis jää osa kivimürakaid ka mandrialale üles vinnata, aga mitte enam kaugele edasi kanda. Nii on maismaal kõige rohkem ja ka kõige suuremaid rändrahne näha just Põhja-Eestis. Mida kaugemale lõuna poole liikuda, seda väiksemaks muutuvad kivid. Erilise rahnurikkusega paistavad silma Soome lahte sirutuvad poolsaared, näiteks Pakri, Juminda, Pärispea, aga ka Viimsi, mille puhul on rahnuderikkam just idarannik.
Rahnude liigitus
Rändrahne saab rühmitada erinevatel alustel. Üks võimalus on teha seda suuruse järgi. Targad inimesed on otsustanud neid jaotada ja nimetada järgnevalt: üle 25-meetriseid nimetatakse hiidrahnudeks, 20–25-meetrise ümbermõõduga hiidrahnude lähedasteks rahnudeks (subhiidudeks), 16–20-meetriseid maakondlikult tähelepanuväärseteks rahnudeks ja 10–16-meetriseid kohaliku tähtsusega rahnudeks. Neid rändkive, mille ümbermõõt jääb alla 10 meetri, liigitatakse juba läbimõõdu alusel ning neil on nimedeks väikerahnud, munakad või veerised. Arvatakse, et Eestis leidub umbes 150 hiidrahnu.
Teine võimalus on rahne liigitada kivimilise koostise järgi. Enamus meie hiidrahnudest on graniidid, millest suurima rühma moodustavad rabakivid. Teistest kivimitest leidub aga ka näiteks gneisse (üheks alltüübiks migmatiidid) ja pegmatiite. Gneissidel paiknevad koostismineraalid poolkihitatult ja on seetõttu kalduvusega laguneda liistakulisteks väikeplokkideks, mistõttu on gleisse rohkem just väikesemõõduliste rändkivide hulgas. Suuremate gneisskividena esinevad pigem migmatiidid, mida rahvasuu kutsub ka ussikivideks. Üheks selle kivimitüübi näiteks on Tammneemes asuv Tiirukivi, millel on ümbermõõtu 26,2 meetri jagu.
Hea oleks kivimeid ka mahu järgi liigitada, aga sellega on üks murekoht. Nimelt pole paljudel juhtudel teada, kui suur osa kivist maa sees peidus on. Üheks selliseks näiteks meie vallas on Muuga Kabelikivi, mis on oma maapealse osa mahu poolest (728 m3) Eestis suuruselt teisel kohal ja läbimõõdult (19,3 m) ja ümbermõõdult (58 m) esimesel kohal. Arvatakse, et see kivi võiks ka kogumahult olla Eesti suurim maismaal asuv rändrahn.
Viimsi rändrahnud
2000. aastal ilmunud loodusmälestiste raamatus kirjutatakse, et Viimsi poolsaarel on kirjeldatud 317 rändrahnu, mille ümbermõõt on 10 meetrit või rohkem. Käesoleva artikli autor ei tea, kui palju neist täpselt Viimsi vallas asub ja mis meie valla rändrahnude koguarv olla võiks, aga keksida saame nendega igal juhul. Näiteks sai eelnevalt juba välja tuua, et meil on neid päris palju ja ka üks suurimaid rändrahne asub just meie vallas, aga ka näiteks maapealse osa mahu poolest suuruselt viies hiidrahn asub Viimsi vallas – selleks on Rohuneeme maastikukaitsealal (MKA) asuv Maisiniidi kivi.
Mitte igas vallas ei näe ka seda, et üks hoone ehitatakse ümber suure kivi. Nimelt saab Viimsi Selveris jalutada ümber 22,4-meetrise ümbermõõduga Haabneeme rändrahnu. Haabneemes asub ka eramu, mille elutoas eksponeeritakse pererahvale ja külalistele ühte 50 tonni kaaluvat rändrahnu. Veel võib ühe erilise objektina tuua välja Rohuneeme MKA-le jääva rohekashalli diabaasirahnu, mille ümbermõõt ei ole küll väga suur (13,9 m), aga mis on kivimitüübi poolest väga haruldane.
Pärnamäel võib näha ka neljast suuremast rändrahnust koosnevat kividerühma. Suurim neist on hiidrahnu mõõtu – ümbermõõt 31,1 meetrit. Mõnes kohas on aga rändkive ühel alal koos lausa nii palju, et neid kohti nimetatakse kivikülvideks. Üheks sellise ala näiteks meie vallas on Hansumäe kivikülv, mis asub Muuga Kabelikivist umbes 700 meetrit eemal. Alal leidub 10 rändrahnu, millest suurim on 31,2-meetrise ümbermõõduga Hansumäe Keldrirahn.
Mõni näide veel Viimsi valla mandriosal leitavatest suurtest rändrahnudest koos ümbermõõduga: Rannakivi (23,7 m) Leppneeme külas kalasadama juures vees, Kaldaalune kivi (20,6 m) Tammneeme küla juures, Aasmaa kivi (17,5 m) Rohuneeme tipu lähedal, Muhklik rahn (14,4 m) Krillimäe MKA-l.
Ka meie saared pole rändrahnudest ilma jäänud ja mõnigi neist saab uhkustada suurte kividega. Näiteks lamab Prangli saare lõunaosas Punane kivi, mille ümbermõõt on 31,1 meetrit, põhjaosas aga Kotkakivi ümbermõõduga 19 meetrit. Naissaare suurimaks rändrahnuks on Põlendikukivi, mille ümbermõõt on 28,8 meetrit, aga sealgi on suuri kive rohkem.
Rahvasuu
Eriliste objektidega käivad ikka kaasas omad lood ja legendid. Rändrahnud on sageli seotud Kalevipoja lugudega. Näiteks räägitakse Viimsi puhul ühes loos, et Maisiniidi kivi tõi oma asukohta Linda oma põlle sees. Nimelt tahtis ta selle Kalevi hauale viia, aga põllepaelad läksid katki ja kivi kukkus maha.
Veel üks lugu on seotud Prangli saare Punase kiviga, millel on ka teine nimi – Liukivi. Rahvauskumus rääkis, et kui naised sellest alla lasevad, siis peaksid nad peagi lapseootele jääma.
Lugudest rääkides võib tuua välja ka Naissaare Põlendikukivi võimaliku nimesaamisloo. Nimelt räägib legend, et Krimmi sõja ajal süüdati saarel mets põlema ja sellega kaasnenud suure kuumuse tõttu pragunes rändrahn.
Prangli saare rannikumeres asub Hundikivi. Üks legend räägib, et seal tapeti kunagi suur hall hunt. Aga on ka teine legend, mis pajatab, et Prangli saarel oli ennevanasti olnud hunte. Inimesed olid neid taga ajanud ja hundid olid merre jooksnud. Meres asus suur kivi ja hundid läksid selle kivi otsa ning siis jäigi see kivi Hundikiviks.
Eks neid lugusid on veel palju, sest ka rahnudel on põnevaid nimesid ning kuskilt peavad need nimed ju ka tulema (näiteks Peiukivi on seotud uppunud noorpaariga või Nõiakivi selle väidetava hiilgamisega öösel), aga neid lugusid täna kõiki välja tuua ei jõua.
Inimene ja rändrahnud
Eestis on teada mitmeid juhtumeid, kus erinevatel põhjustel suuri rändrahnusid õhitud on. Nõukogude ajal ei osatud suurtest kividest nii palju lugu pidada kui praegu ja siis õhiti vahel suuri kive lihtsalt sellepärast, et näiteks sillasammaste ehitamiseks kiiresti materjali saada. Õnneks on tänapäeval päris paljud rändrahnud kaitse alla võetud, aga siiski mitte piisavas ulatuses. Tahaksin öelda, et rändrahnude õhkimist Viimsi vallas ette tulnud pole, aga paraku siis ma valetaksin.
Üheks näiteks on siin väidetavalt Naissaarel asunud Põlendikukivist veelgi suurem hiiglane, mille Nõukogude Liidu sõjaväelased pärast teist maailmasõda õhku lasid. Ka Miidurannas on vees teada ühe kivi õhkimine. Nimelt õhkisid kohalikud kalurid rannast ligikaudu 100 meetri kaugusel asunud Hülgekivi, sest väidetavalt jäi see kaluripaatidele ette ja oli pimedal ajal ohtlik. Igal juhul sai ühest kivist kaks. Hülgekivil lendas veepealne osa ära ja maandus umbes 50 meetri kaugusele rannast. Alles jäänud veealust osa kutsutakse Laiakiviks ja see on ligikaudu 4,3 meetrit kõrge. On arvatud, et kui need kaks kivitükki uuesti kokku liita, võis Hülgekivi kõrguseks olla isegi 8,8 meetrit.
Inimesed kasutavad rändrahne sageli ka mälestusmärkidena või monumentide osadena. 2015. aastal sai Mäeveeru rahn Rohuneeme küla sünnipäeva puhul sisseraiutud kirja „Rohuneeme 1375 Longes“, mis tähistab küla praegust ja esimest nime ning ka küla esmamainimise aastaarvu. Ka näiteks Randvere küla on otsustanud oma külale pühendada rändrahnu (küll palju väiksema kui Rohuneemes) ja graveerida sellele küla nime ning esmamainimise aasta (1397).
KASTI
Kas teadsid, et…
…sõna „rabakivi“ ei tule eestikeelsest sõnast „raba“, vaid soomekeelsest sõnast „rabe“.
…Läänemaalt Tuksist pärit graniidirahn leidis oma tee tagasi Soome, kus temast sai Kotka linnas Lenini monumendi aluskivi.
…rändkive on sageli kasutatud maade piiritähistena, ühe sellise pärandkultuuri objektina on arvel ka Maardu ja Viimsi mõisate piirikivi Kelvingis (aastast 1497).
Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist
Autori foto