Kolmas visioonipäev tõi inimesed arutlema Viimsi heaolu üle
Laupäeval, 22. märtsil toimus Viimsi Artiumis kolmas Viimsi visioonipäev, mille teemaks oli, vastavalt käimasolevale valla teema-aastale, sotsiaalne heaolu. Täpsemalt oli seekordse visioonipäeva temaatiline kese „Terve Viimsi“ ja seda täiendav provokatiivne küsimus – mis sellest Viimsis puudu jääb.
Visioonipäeva avas traditsiooniliselt vallavanem Illar Lemetti, kelle sõnul on tal hea meel, et visioonipäevast on kujunenud viimsilastele oluline kaasamise ja mõtete vahetamise koht.
Vallavanem toonitas, et tal on hea meel noorte osaluse ja huvi üle visioonipäevast osa saada. „Kelle nimel me täna siin ikka tulevikku vaatame, kui mitte noorte,“ ütles vallavanem.
Ilmestamaks seda, kuidas visioonipäevad astuvad ühte jalga, tõi vallavanem näite, kuidas eelmisel aastal ettevõtluse töötoas tõstatati vajadus keskväljaku väljaarendamise osas, kus leiaksid oma koha kohvikud ja väikeärid. „Täna on see detailplaneering algatatud,“ ütles vallavanem.
Avalik ruum peab olema demokraatlik
Visioonipäeva sissejuhatava ettekande tegi keskkonna- ja hariduspsühholoog Grete Arro. Tema ettekande fookuses oli avaliku ruumi ja heaolu seosed. Arro tõi välja peamised komponendid, millega avaliku ruumi loomise kontekstis tuleb arvestada.
Esmalt on oluline, et avalik ruum oleks loodud demokraatlikult, ehk mida rohkem see seob erinevaid inimesi, seda väärtuslikum see ruum on. Demokraatlikkuse seisukohalt olulisel kohal on ligipääsetavus erinevatele huvigruppidele ja ruumi sobivus nende vajadustega. Demokraatlik avalik ruum annab võimaluse erinevatel inimestel olla üksteisele lähedal.
Teise aspektina tõi Arro välja tähenduslikkuse kontseptsiooni, mille puhul on tema sõnul näha, kuidas seda ignoreeritakse ruumide kontekstis tihti. Tähenduslikkus ruumide puhul võib varieeruda alates kohast, kus keegi on kasvanud, kuni laulupidude toimumispaigani, aga neil on oma tähtis roll ajaloo, identiteedi ja järjepidevuse seisukohalt nii indiviidele, kogukondadele kui ka riigitasandil. „Tähenduslikkuse katkestustel on suur ja kahjulik mõju,“ ütles Grete Arro.
Kolmas oluline aspekt on kasutajate vajadustele vastavus, mille parimaks indikaatoriks on see, et inimesed tunnevad intuitiivselt hea ruumi ära ja soovivad seal aega veeta.
Äkki linn on vaimuhaigus?
Grete Arro ilmestas oma esitlust näitega New Yorgi vaimuhaiglast, kus 20. sajandi algul pandi tuberkuloosipuhangu korral teiste patsientide nakkuse ennetuseks lähedal asuva jõe äärde telkidesse. Suur oli arstide üllatus, kui selgus, et 40 tuberkuloosi põdevat vaimuhaiget hakkas nende suureks üllatuseks paranema. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Eksperimendi edu inspireeris ka tuberkuloosi mitte nakatunud patsiente paigutama telkidesse ja paljud neist õnnestus paranenutena haiglast välja kirjutada. Seejärel saabus sügis ja patsiendid koliti taas siseruumidesse, kuid seal täheldati taas nende sümptomaatika halvenemist. Samas osa, kes oli jäetud ka jõeäärde talvituma, ilmutas jätkuvalt paranemise märke. See sünnitas laine nn „telkravimeetodist“, mis hakkas levima tänu American Journal of Insanity artiklile.
Millest see näide Arro sõnul räägib, on see, et loodus pakub meile struktuuri, mis ei ole kontrolliv ega kunstlik. „Nii võime küsida, kas äkki mitte linn ise ei ole vaimuhaigus? Lapsevanemad teavad, et lapsed on teistmoodi, kui nad on olnud looduses või toas,“ selgitas Grete Arro. Põhjus peitub selles, et linnakeskkonnas on palju kontakte, mis meile hästi ei mõju – inimese aju töötleb palju infot, mida ta saab, aga tegelikult ei vaja.
Viimsisse elama tuleku soovil on geneetiline selgitus
Rohealade lähedus inimese elukohale mõjutab inimese aju osa, mis vastutab stressiga toimetuleku eest. Selles mõttes on viimsilastel kindlasti eelis. Linnalooduse tervistavat mõju sotsiaalse ebavõrdsuse kontekstis haavatavamatele gruppidele kinnitavad mitmed teadusuuringud. „Inimesed, kes saavad kehvemini hakkama, neil on ka halvem tervis. Kui me parandame keskkonda, kus need inimesed elavad, muutub ka nende tervis paremaks,“ selgitas Arro.
Looduses käivituvad inimesel restoratiivsed protsessid. Eriti tugevad on need Arro sõnul nn „siniste alade“ kontekstis, nagu mere- ja jõeääred. „Võib öelda, et tung elada Viimsi-laadses kohas on üsna hea evolutsiooniline selgitus,“ nentis akadeemik.
Oma roll on Grete Arro sõnul hästi toimivas keskkonnas liigirohkusel. „Teadusuuringud kinnitavad, et liigirikkamad piirkonnad aitavad kaasa heaolutunde kasvule ja stressist taastumisele.“ Kuid neis küsimustes võib minna väga detailidesse, sest näiteks leidub mullas bakter, millel on teadlaste hinnangul depressiooni kahandav mõju. „See on kõnekas, kuidas meie enda mikrobioom soovib olla suurema mikrobioomiga tugevalt seotud. Seega – käsi mulda panevad inimesed on parema vaimse tervisega,“ kirjeldas Arro.
Looduslikkuse mõju on võimatu ülehinnata, sest juba 30-minutilisest jalutuskäigust looduses on analüüside põhjal abi selleks, et vähendada negatiivset mõtlemist. Seega looduslikud alad ja nende lähedus on vaimse heaolu vaates kriitilise tähtsusega. „Lapsed on väga tundlikud elukeskkonna suhtes ja mida lähemal nad kasvavad loodusele ning mida rohkem seda võimalust kasutatakse, seda suurem ja parem on mõju laste vaimsele tervisele.“
Unistuste valla keskus – päeval Ülemiste City ja õhtul Telliskivi
Sisutihedad arutelud töörühmades võeti kokku paneeldiskussioonis, mida modereeris päevajuht Märt Treier.
Keskusala teema pakkus palju mõtteid, millest peamist tutvustas Endrik Mänd. Ootusi valla südameks kujunevale keskusele, millest töörühmas juttu oli, iseloomustab mõte: „Päeval Ülemiste City ja õhtul Telliskivi!“ Olulise teemana toodi välja jagatavate kaugtöökohtade loomise vajadus, millest täna on vallas suur puudus.
Abivallavanem Alar Miku sõnul oli nende töötoas peamiseks arutelu teemaks see, kuidas rohelust avalikku ruumi rohkem tuua. Ka selles töötoas oli üheks oluliseks teemaks uus keskväljak.
Psühholoog Jane Alop tõi tervena elatud aastate töötoast välja, et vaja oleks rohkem koosviibimise üritusi. Näiteks loenguid kohalikelt inimestelt, sest Viimsis on piisavalt oma valdkonna häid tegijaid, kes võiksid oma teadmisi jagada. Alopi sõnul olid mitmed asjaosalised valmis ise panustama ja täis tahtmist ka ise midagi ära teha.
Abivallavanem Annika Vaikla kirjelduse kohaselt avaldati sotsiaalse heaolu töötoas soovi, et Viimsi vald saaks „tõuksivabaks“. Palju arutelu tekitas töörühmas vaimne tervis, mille osas on abi näiteks digilahenduste kasutamise toetamisest ja koduteenuste paremast korraldamisest.
Viimsilase ja Päästeameti esindaja Marius Kupperi sõnul olid arutelud töötoas „Tugev kogukond kriisiolukorras“ sisukad ja põnevad. Muuseas käidi välja mõte, et kriisiks valmistumine võiks olla tore ja vahva ning seda võiks võtta rõõmsa tegevusena.
Küsimuse alla seati töörühmas see, mis on kogukond ja kuidas seda mõista. „Selles on palju erinevaid kihte ja arusaamisi. Kindlasti ei saa mõelda, et kogukond on üks küla,“ kirjeldas Kupper. Muuseas tõi Kupper välja, et uuel keskväljakul võiks olla kriisiks valmistumise punkt ja et kogukonnas on vaja leida üles kogukonna vedurid. Kriisivalmidus võiks olla üks teema, mis inimesi ühise eesmärgi külge seob.
Noored: rohkem aktiivset kuulamist!
Paralleelselt toimus Viimsi Artiumi black box'is noorte visioonipäev, mille tulemusi tutvustas Laura-Lisett Lugu. Usalduse loomise tähtsusest, võtmesõnadest ja takistustest rääkis oma magistritöö põhjal Mai Pitsner. Lisaks arutlesid Viimsi noored Erki, Saba ja Laura-Lisett vestlusringis, kes on nende jaoks usalduslikud isikud ning vastasid teiste noorte poolt esitatud küsimustele, kus uuriti saladuste jagamise, reetmise ja psühholoogide usaldamise kohta.
„Lisaks oli võimalik defineerida igaühel, mis on usaldus ning mõelda, mida nad vajavad ja mida nad saavad ise teha usalduse ja usalduslike suhete tekkeks sõprade, vanemate, noortega töötavate spetsialistide, noorte esindajate ning vallaga. Näiteks leiti mitmetes aruteludes, et mõlemad osapooled saavad olla aktiivsemad kuulajad,“ kirjeldas Laura-Lisett Lugu, kelle sõnul oli visioonipäev tohutult inspireeriv ja julgustav.
Lisaks tõdes ta päeva jooksul, et usaldus on pea kõige alus ning just seepärast peaksime seda rohkem väärtustama ja silmas pidama.
2025. aasta Viimsi visioonipäeva lõpetas Kinoteatri ja Peaasi.ee koostöös valminud vaimse tervise stand-up „Vaimne tervis on nagu porgand“. Selles rääkisid oma lood kaks inimest, kes omal moel vaimse tervise probleemidega rinda pistavad.
Heiko Leesment
avalike suhete osakond
Fotod: Timo Müürsepp