Matti Tapio Vainio püüab oma maalidele paindumist ja tantsu

„Mu teosed kannavad mõtet, et mida paindlikum sa oled, seda kergem on sul läbi saada erinevate inimestega. Paindumine on metafoor elus hakkama saavale inimesele,“ räägib oma raamatukogus avatud näitusest Viimsi kunstikooli direktor Matti Tapio Vainio.

Kunstikooli direktori isikunäitust saab vaadata Viimsi raamatukogus aasta viimase päevani. Väljas on valik õlimaale ja erineva suurusega joonistusi, millega autor väljendab oma emotsioone ning püüab edasi anda seda, kuidas inimene suhtleb reaalsusega. Rääkisime Viimsi ühe tuntuma kunstnikuga lähemalt.

Teie näitus keskendub inimese uurimisele ja suhestumisele ümbritseva maailmaga. Mis on Teie arvates inimestes põnevat, mida peab temas uurima?

Inimene on alati müsteerium. Kunstnikud õpivad ka anatoomiat, et inimesi õigesti kujutada ning uurida, kuidas nad painduvad ja liiguvad. Paindumine ja liikumine on praeguse näituse juures oluline, sest ma vaatan päris palju kaasaegset tantsu. Meie kunstikool tegi möödunud aastal ka tantsuagentuuriga koostööd. Keha liigub vabas tantsus kõige paremini, tekivad täiuslikud ringid ja liikumine ruumis. Kõike seda saab ka lõuendile maalida. Kunstifilosoof ja Aalto ülikooli õppejõud Juha Varto on kirjutanud, et kui kunstnik maalib, siis ta tantsib maailma ees, tema keha väljendab seda, mis lõuendile tuleb. 

Paindumine tuleb mu töödele tantsimise kaudu ja mu teosed kannavad mõtet, et mida paindlikum sa oled, seda kergem on sul läbi saada erinevate inimestega. Paindumine on metafoor elus hakkama saavale inimesele. Näitusel on pliiatsite ja tušiga loodud tantsivaid kehasid, mis on veidi nihkes. Need näitavad lisaks ilule ka, et midagi on inimese sees sellist, mille üle peab mõtlema.

Mida erilist veel näitusel näha saab?

Minu töödes on palju erinevaid tehnikaid ja need on seal välja toodud. Näitus sobib raamatukokku, sest mu teosed on nagu kunstniku raamatud, mida saab lugeda igatepidi. Need on loodud nii, et kord olen teinud ühte, siis jälle teist nurka.

Raamatukogus on üleval ka suuremõõtmeline teos „Ruumiline süsteem“. Olen liikunud sellel, tehes musti jooni ja kasutanud selleks erinevaid sulepäid, pliiatseid ja pintsleid. Samuti tušši ja tinti. Idee on natuke nagu Jaapani kunstis, et tuleb otsida ideaalset joont. Miks ma teen nii suuri joonistusi? Pinda on palju ja aega kulub nende tegemiseks palju, aga siis on ka ruumi teema üle mõtiskleda. Ma elan Viimsis ja oma kunstiga väljendan ümbritsevat maailma, lisades sinna eelnevalt õpitut ja kogetut. Sageli kasutan oma töödes viiteid teistele teostele, näiteks kirjutan pildile kellegi poolt öeldud lause või laulusõnad. 

Raamatukogu näitusel on minu kogemusi ja avastusi reisidelt. Näiteks Napolis avastasin Brutuse skulptuuri ja kohe tekkis mõte, et seda tahan ma joonistada. Aga samas nägin ma ka kirikutes lagunevaid maale, millesse olid tekkinud augud. Sealt tekkis mul mõte luua holy paintings ehk augulisi maale (holy tähendab inglise keeles püha – toim). Nii ma puurisin vineeri sisse augud, sest Brutus ju tappis oma hea sõbra Caesari. Ides of March on see päev, mil see juhtus ja selleteemaline teos märgib mul inimese pimedamat poolt. Teose pinnal on nihestunud Brutuse nägu, kelle silmade kohal on samuti pimedus ehk augud. See on töö auguliste maalide seeriast, kus on näiteks ka Juudit, kes tappis Holovernese ja Salome.

Rääkisite oma augulistest teostest. Kunstistiile vaadates tundub, et kõike on juba tehtud ja katsetatud. Kas tõesti saab veel leiutada midagi uut ja unikaalset? 

19. sajandi lõpus ja 20. sajandil toimus kunstiplahvatus, kus katsetati uusi piire. Tekkis rida abstraktsemaid kunstivoolusid ja kasvõi inimkeha ei pidanud olema enam maalil ihutoonides. Tõesti võib tunduda, et nüüdseks on kõike juba katsetatud, kuid alati saab kunstis väljendada oma unikaalset mõttemaailma – seda, mida sa tahad teistele öelda, ja teemasid, mida sa armastad.

Teie näitused on olnud üleval mitmel pool maailmas. Milline on Eesti kunstipublik võrreldes muu maailma omaga?

Olen viibinud kohal oma kahel näitusel Berliinis ja tundub, et suurema publikuga riikides on inimesed altimad suhtlema. Lihtsalt inimene tänavalt tuleb sisse ja hakkab autoriga tema tööde üle arutlema. Ta tahab kunstniku teoste kohta rohkem teada. Selline komme võibolla puudub Eestis ja Soomes. Samas võiks ju vabalt arendada vestlust, eriti, kui kunstnik näitusel ise kohal on.

Mida kunst meile annab?

Kunsti ülesanne on anda edasi tarkust. Kunst on ka üks parimaid viise väljendada oma emotsioone. Näiteks portreed tehes saab keskenduda inimesele, keda sa kujutad, ja tutvuda temaga põhjalikumalt. Samas saad kujutada ka oma sisemist elu, mõtteid ja tundeid. 

Kunstiteos kasutab alati mingeid sümboleid ja kunstile on ajaloos omane olnud ka „ei“ ütlemine levinud normidele ja kunstistiilidele. Abstraktne kunst sündis just vastukaaluks akadeemilisele kunstile, märkides, et pole ainult üht õiget viisi kunsti teha. Kunstil võib olla funktsioon, nagu Viimsi Artiumgi on funktsiooniga kunstiteos. Aga ei pruugi, sest näiteks maalide ülesanne on lihtsalt tekitada mõtteid. 

Mis on kunstniku roll maailmas?

Kunstnikul on tohutult rolle. Üks neist on anarhist, et meelega torkida mingeid ühiskonnas levinud nähtusi. Nii sünnivad kaasaegsed šokeerivad teosed, mis peaksid tekitama mingite teemade üle diskussiooni. 

Mõnikord on kunstniku roll olla boheemlane. Siin on ka erinevus, kas inimene on introvertne või ekstravertne.  
Minul on kunstikooli juhatajana ka juhi roll, kes peab noortele vajalikke teadmisi edasi andma. Joonistamine pole kerge ja ei peagi kerge olema. Aga mida rohkem inimene harjutab, seda osavam ta on. Nagu spordiski.

Joonistamist ja maalimist on võimalik õppida, kuid mis on anne, mis kunstniku tööd eriliseks teeb?

Anne on see, mida inimene teeb hästi ja millest ta tunneb rahulolu seda tehes. Inimene õpib oma meelistegevuse kaudu palju. Ma ise arvan, et ma õpin ise joonistamisest ja maalimisest kogu aeg midagi uut. Samas mõni õpilane ei pruugi aru saadagi, et ta on andekas. Siis ta vajab kellegi tähelepanu, kes ütleks, et tal on väga hea käsi. 

Ka see on anne, kui kunstnik oskab edasi anda keerulisi nähtusi ja tekitada teistes mõtteid.

Kust saite oma kunstipisiku?

Sain selle üsna varakult, kuskil 10–12-aastaselt. Koolis rääkisid õpetajad mulle, et hakkan kunagi midagi oma kätega tegema. Mäletan, et joonistasin oma sõprade ja koolikaaslaste piltidele keerulisemaid asju, näiteks käsi. Sain kunstitundides häid hindeid. Mind köitis grafiti ja selle kaudu tekkis mul soov joonistada. Mida rohkem joonistasin, seda rohkem hakkas mul mõte jooksma. Joonistamine muutus minu jaoks nagu mõttepikenduseks ja on seda tänapäevani. 

Näitus avatud aasta lõpuni

• Matti Tapio Vainio on sündinud 1978. aastal Soomes Espoo Leppävaaras.
• Oma bakalaurusediplomi sai ta 2001. aastal Turu ülikoolist, kaunite kunstide magistrikraadi omandas Aalto ülikoolis.
• Viimsisse kolis ta 2013. aastal. 
• 2021. aastast on ta Viimsi kunstikooli direktor. 
• Vainio on osalenud näitustel Eestis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Venemaal ja Suurbritannias. 
• Isikunäitusele Viimsi raamatukogus on kunstnik toonud valiku õlimaale ja erineva suurusega joonistusi, mis keskenduvad inimese uurimisele ja suhestumisele ümbritseva maailmaga. Teoste kaudu väljendab ta emotsioone ning püüab edasi anda seda, kuidas inimene suhtleb reaalsusega.
• Viimsi raamatukogus saab Matti Tapio Vainio õlimaale ja joonistusi vaadata 31. detsembrini.

Oliver Õunmaa
​​​​​​​Viimsi Teataja toimetaja

Fotod: erakogu