Miks jäetakse Viimsi mõisa pargis mõned kohad hetkel niitmata?
Viimsi mõisa pargi osas on koostatud rekonstrueerimisprojekt, millest lähtuvalt toimub ka selle pargi hooldus. Niitmist puudutavates otsustes on oma hinnangud ja soovitused andnud botaanika valdkonna ekspert.
Niitmistöödega on püütud leida tasakaal inimese ja looduse vahel. Tegemist ei ole pargiga, mida kogu ulatuses hoitakse madalmurusena vaid seal püütakse lasta õitseda erinevatel taimedel, elada ja kasvada selgrootutel ja -roogsetel, samblikel ja seentel, aga ruumi on ka inimesele elurikkuse imetlemiseks, mängimiseks ja lihtsalt jalutamiseks.
Park on jagatud kolme niitmisrežiimi vahel vastavalt sellele kus nad asuvad, kui tihe on nende kasutus ja mis taimeliigid seal kasvavad. On alasid, mida niidetakse sageli. Sellisteks on näiteks kõnniteede ääred, mänguplats, tulbipeenra ja Laidoneri monumendi ümbrus. Keskmise niitmissagedusega on alad, mis vajavad vahepeal niitmist, aga kahest korrast suve jooksul, mida rakendatakse kõige harvemini niidetavatel pargialadel, jääb väheks. Nendel aladel kasvavad niisket pinnast armastavad liigid, kes oskavad hinnata puudelt saadavat varju ja on sageli küllaltki lopsakad. Neid alasid niidetakse ligikaudu kord kuus. Kõige harvema niitmisrežiimiga ehk siis kaks korda vegetatsiooniperioodi jooksul niidetavatel aladel kasvavad peamiselt niidutaimed.
Niitmiste planeerimise puhul püüti arvestada ka taimede õitsemise aegadega. Näiteks said kevadlilled ilusasti ära õitseda. Nüüd õitseb karulauk, millel samuti laseme ära õitseda. Arvestatud on ka sellega, et veekogude kallastele jääks harvemini niidetavaid alasid, et ka need liigid, kel sellises elupaigas meeldib kasvada, saaksid õiteilu ning elusolenditele varje ja toidulauda pakkuda. Mitmetes kohtades jäetakse kasvama ka sõnajalad, mis annavad oma lehekodarikuga kaunist mosaiiksust muidu madalmuruseks niidetud alale. Eesmärk on hoida elurikkust ja pakkuda pargile majandamist, mis selle väärtust kõige paremini kaitsta suudab.
Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist