Miks osaleb minu laps raamatukogu suvelugemisel
Kui ma kevadel lasteaias lapse arenguvestlusel käisin, selgus, et minu koolieelik peaks suvel hoolega lugemist harjutama. Ausalt öeldes olin seda kuuldes üsna jahmunud. Korraks tundsin, et olen emana läbi kukkunud – ma ei ole suutnud last piisavalt toetada.
Ma tõden, et olin teadlik sellest, et mu laps veel soravalt ei ole, ent ei mõistnud, et see ei pruugi olla kooli alguseks piisav tase. „Kuidas me veel teda toetada saame?“ küsis minult toona õpetaja, aga ma ei osanud vastata. Tahtsin hoopis teada, kuidas mina teda enne kooli veel toetada saaksin.
Otsisin raamaturiiulist välja „Karu-aabitsa“ ning hakkasin koos lapsega seda lugema. Kohati luges ta sõnu päris hästi kokku, siis jälle tekkis mul tunne, et ta ei saa kohe üldse hakkama. Ise proovisin muidugi maru rahulik olla, sest kuklas oli hirm, et võin enda kärsituse tõttu lugemishuvi temas üldse ära kaotada. Kas aabitsalugude lugemisest piisab, et sügiseks lugemine selge oleks?
Maikuu lõpus märkasin, et Viimsi raamatukogus algab järjekordne suvelugemine. See tundus nagu päästerõngas – proovime! Juunikuu alguses läksimegi koos raamatukokku. Kuna ta ei olnud raamatukogus veel lugeja, siis alustuseks registreerisin lapse lugejaks, edasi saime raamatukoguhoidjalt lugejapassi ning võisimegi esimese raamatu välja valida. Leppisime omavahel kokku, et valime lugemiseks neid raamatuid, mida meil kodus ei ole. Esimeseks raamatuks valis laps Ulla Saare „Ita ja Piuks“.
Eks ma rääkisin talle ka, et kui ta jõuab suve jooksul vähemalt viis raamatut läbi lugeda, saab ta osaleda ka suvelugemise lõpupeol. Ise salamahti lootes, et eesootav pidu motiveerib last veelgi rohkem lugema. See muidugi selgub siis, kui lugemissuvi läbi saab. Aga esimese raamatu lugemisega tegi ta algust juba bussipeatuses bussi oodates. Lugemisega jätkas ta kodus ja õhtuks saigi raamat läbi. Kumbki meist ei olnud seda varem lugenud, seega saime mõlemad enda lugemisvara hulka uue raamatu juurde.
Võib öelda, et esimese raamatu valik õnnestus hästi – oli näha, et laps nautis lugemist ja tekst ajas teda isegi naerma. Vastasime koos ka raamatukogu poolt ette antud küsimustele, mida tehes sai laps harjutada kirjutamist, ning lõpuks joonistas ta valmis ka vahva pildi. Nüüd ei olegi muud, kui tuleb minna uuesti raamatukokku ja valida välja teine raamat. Selleks valisime Jaanus Vaiksoo „Jussikese 12 sõpra“.
Harjutamine teeb meistriks
Lapse õnnestumised ja ebaõnnestumised puudutavad mind emana väga. Kui tal läheb hästi, rõõmustan ma südamest koos temaga, ent kui ta ebaõnnestub, tunnen selles pisut ka endal süüd olevat. Nii vasardaski pärast kevadist arenguvestlust minu peas mitmeid küsimusi. Üheks neist oli soov mõista, mida ma ikkagi valesti tegin.
Lapse lugemishuvi kujundamisel on oluline roll lapsevanemal ning lapsele võiks raamatuid ette lugeda juba pisikesest peale. Teame ju kõik, et hea lugemisoskus on üks edasise hariduse omandamise alustalasid. Seda teades oleme kaasaga oma lapsele pea terve tema elu talle raamatuid ette lugenud. Ühtlasi on õhtused ettelugemised olnud mõnusaks võimaluseks lapsega koos olla ning vahel ka koos loetu üle arutleda. Seega on õhtujuttude lugemine olnud nii teadlik tegevus lugemishuvi tekitamiseks kui ka võimalus omavahelist sidet tugevdada.
Mida tuleks raamatuid valides silmas pidada? Helin Puksand kirjutas Õpetajate Lehes ilmunud arvamusloos (14.02.2020), et oluline faktor lugemisosavuses on mitmekülgne lugemine. Ka Viimsi raamatukogu suvelugemise üheks soovituseks on see, et igast raamatusarjast võiks lugeda vaid ühe teose. Nii avaneb lapsel võimalus tutvuda laiemalt erinevate autorite, stiilide ja maailmadega.
Sellega on tõesti suvelugemises arvestatud, sest raamatukogu soovitusnimekirjast leiab koolieelikutele nii eesti kui ka välisautoreid. Näiteks on seal Jaanus Vaiksoo raamat „Jussikese 12 sõpra“, Janno Põldma „Roosi ja kevad“, aga ka Riikka Jäntti „Väikese hiire kevad“ ja Rob Scottoni „Lammas Russell“.
Ma loodan, et suvelugemises osalemine toetab minu lapse lugemisoskust ja -huvi ning kooli alguseks on pisike raamatusõber tubli sammu võrra parem lugeja kui täna. Lisaks saame koos lapsega läbi lugeda raamatuid, mida meil endal kodus ei ole, ning kui laps vastab raamatukogu poolt ette antud küsimustele, saan ma aru, kas ja kuidas ta loetust ka aru sai.
Kõike kokku võttes arvan, et liikusin siiski lapse lugemisoskuse toetamisel õiges suunas, ent see ei olnud piisavalt süsteemne. Eesootaval suvel tuleb meil mõlemal ehk veidi rohkem pingutada, kuid tean, et sügisel saame vaid muiates praegusele ajale tagasi vaadata.
Jane Saks
lapsevanem
Iga loetud raamatu eest saab lugemispassi templi. Fotod: Jane Saks