Peeter Sipelgas: reaalainete vastu aitab huvi tekitada nende praktiline kasutusvõimalus
Viimsi kooli direktor, keemia- ja füüsikaõpetaja Peeter Sipelgas töötab haridusvaldkonnas juba 1998. aastast. Viimsisse asus ta tööle 2006. aastal, kui avati uus modernne Viimsi kooli hoone, 2020. aastal sai temast selle kooli direktor. Samuti võib teda leida keemiaklassis tunde andmas. Elu Viimsi koolis käib praegu eksamite ja kooli lõpu tempos, koolijuhil tuleb aga mõelda juba järgmisele kooliaastale.
Juba pikka aega teame, et koolides õpetajaid ei jätku. Kuidas Viimsis õpetajatega on?
Reaalained on aastakümneid olnud valdkond, kus kvalifitseeritud õpetajaid väga ei ole või siis püsivad nad koolis vähe aega. Vanad õpetajad jõuavad juba pensioniikka ja uusi noori on peale tulemas vähe. Selle muutmiseks pole veel võluvitsa leitud.
Tänase seisuga on meil kõik aineõpetajad olemas ja tegeleme ka järgmise õppeaasta komplekteerimisega. Nii et mõned konkursid on meil veel üleval ja loodame kevade jooksul ka nendele kohtadele sobivad inimesed leida.
Milline õpilaste tase reaalaineks praegu on?
Kui võtame Viimsi kooli näite, siis me küll ei pea täna mitte midagi häbenema. Meie kooli lõpueksamite tulemused nii matemaatikas kui ka keemias on paremad kui maakonnakeskustes ja vabariigis keskmiselt tervikuna.
Teil on pikk staaž õpetajana ja suur kogemus. Kui rääkida reaalainetest, siis kas selle aja vältel on toimunud muutusi õppimises ja ka õpetamises?
Jah, kindlasti. Tänasel päeval, mil infotehnoloogiline pool areneb niivõrd kiiresti ja tehisintellekt on igapäevaselt kasutatav – see tõesti muudab asju. Võib-olla muutub õpilaste mõtteviis, kannatab süvenemine. Faktiteadmised on väga kiiresti kättesaadavad, aga see, kuidas faktidest sünteesida uut teadmist ja minna sinna süvitsi sisse, on keeruline. On tekkinud rohkem pealiskaudsust, õpilased ei suuda võib-olla nii väga aru saada, kuidas järgmine asi sõltub eelmisest. Seoste loomise oskus jääb nõrgaks. Kuidas uut väärtust luua, see on keerulisem küsimus.
Kuidas õpilaseni jõuda, et ta ainest huvituks?
Tuleb leida õige õpistrateegia – otsida õpilase tugevused üles ja neid siis nii-öelda võimestada ja võimendada ning seal, kus vaja, järele aidata. Kogu selle tehnoloogilise toe kasutuselevõtmine õppeprotsessis ei tule niisama, muutuse eestvedaja ongi ju tegelikult õpetaja, kes selle klassiruumi toob.
Aga kindlasti ei tohiks ühestki muutusest tekitada endale täiendavat stressi, vaid peame olema avatud, vastuvõtlikud ja samas leidma need tööriistad, mis meil täna kõige paremini toimetada aitaks.
Kuidas õpilastele reaalaineid põnevaks teha, kas selleks on mingeid nippe?
Reaalainete puhul aitab praktiline külg – see, kuidas tegelikult neid teadmisi, mida me klassiruumis omandame, elus kasutada. Ja mida varem me hakkame looma võimalusi, kus õpilased saavad ise praktiliselt oma käed külge panna, et näha nende teadmiste seost igapäevaeluga, seda paremini need teadmised kinnistuvad. Iga arvu ja teoreemi taga peitub ju ka midagi meie igapäevasest elust, mille abil saame midagi uut hakata looma. Näiteks, miks me seda pindala õpime – kui on vaja koju parketti panna, siis saab arvutada, kui palju materjali kulub.
Tänapäeval lahendab tehisintellekt igasugused praktilised küsimused ära – kuidas sellesse suhtuda?
Inimene peab ikkagi oskama hinnata, kas see, mis sealt tuleb, on alati adekvaatne ja õige. Neid tehnoloogiaid tuleb kasutada, kui nad teevad meie elu milleski oluliselt lihtsamaks, aga see ei tähenda, et ise ei peaks midagi teadma.
Ehkki siin muidugi on intellektuaalne pool versus emotsionaalne ehk suhtlemise pool, mida kindlasti ei tohi jätta tähelepanuta, see on väga oluline inimese arengus. Sotsiaalsete-emotsionaalsete oskuste arendamisega tuleb igal juhul koolis tegeleda. Mina tehnoloogias kindlasti ohtu ei näe, pigem peame väga teadlikult mõtlema, mis ta juurde annab, kuidas seda kasutada uue teadmise ja väärtuse loomisel.
Ühiskond tunneb puudust inseneridest. Mida kool saab teha, et neid rohkem oleks?
Kooli poolt saame teha seda, et õpetame reaalaineid sellisel natuke teistsugusel viisil, mis süstib õpilastesse uudishimu ja soovi selles valdkonnas edasi liikuda. Meil Viimsi koolis on teisest kuni neljanda klassini V-tehnoloogia, kus õpilased õpivad tehnoloogiat ja käsitööd täiesti uuel viisil. Nad saavad ise läbi viia erinevaid projektõppe ülesandeid, kasutades kaasaegseid tehnoloogiaid. Nii et mida rohkem me loome koolikeskkonnas neid praktilisi võimalusi, seda suurem on tõenäosus, et nende huvi püsib ka kuni gümnaasiumi lõpuni ja nad lähevad inseneeria aineid edasi õppima.
Reaalvaldkonna õpetajatele on loodud programm Lae End, kuhu saab õpetajaid esitada. Mis see täpsemalt on?
Lae End programm kutsub märkama reaalvaldkonna õpetajaid, kes inspireerivad klassiruumis noori, et nad leiaksid tulevikus tee inseneeria valdkonda. Eks ettevõtted ju tunnevad oma nahal kõige rohkem seda, et kui ei ole tööjõuturule sisenemas teatud oskustega inimesi, siis on vaja käed külge panna. Selle programmi väärtus seisneb ka selles, et need õpetajad koos loovad väärtuslikku õppematerjali, mida on hiljem võimalik ka teistel valdkonna õpetajatel kasutama hakata. Loodan, et inimesed esitavad õpetajaid programmi – selliseid, keda nad tunnevad, kes on innovaatilised, pühendunud, särasilmsed ning aitavad õppimist ja õpetamist veelgi paremaks muuta.
Lae End haridusprogrammis saavad sel aastal osaleda ka matemaatikaõpetajad
Sel aastal osalevad Lae End haridusprogrammis põhikooli keemia- ja matemaatikaõpetajad. Kuni 2. maini on kõigil õpilastel, vilistlastel, kolleegidel ja haridusjuhtidel võimalik inspireerivaid õpetajaid programmi kandidaatideks seada. Õpetajaid saab esitada veebiaadressil laeend.ee.
“Suur osa Eestis loodud väärtusest sünnib inseneride töö tulemusel. Ometi vaatavad tööandjad kasvava murega süvenevat inseneride puudust,” ütles Eesti Energia juhatuse liige Kristjan Kuhi. ”Kutsekoja OSKA andmetel jääb järgmise kümnendi jooksul puudu 2/3 vajaminevatest tehniliste erialade töötajatest tööstuses, energeetikas, rohetehnoloogiates, uute materjalide väljaarendamises ja teisteski valdkondades. Inseneeriani juhatab noori aga inspireeriv õpetaja, kes teeb oma tööd kirega.”
Tallinna Tehnikaülikool alustas Lae End programmiga koostööd eelkõige tänu matemaatikaõpetajate kaasamisele. “Ülikooli ja ka minu isiklik soov on, et matemaatikaõpetamise tase Eestis paraneks. TalTech tuli ka välja tuhandeid huvilisi köitnud e-rehkenduse ideega. Matemaatikast sõltub majanduse edenemine, aga ka kogu ühiskonna hea käekäik ning meie kohus on võimaldada noortel sellesse panustada,“ sõnas TalTechi rektor Tiit Land.
Programmi valitavad kümme matemaatika- ja kümme keemiaõpetajat osalevad kaasaegses tasuta koolitusprogrammis, mis kestab augustist detsembrini. Õpetajad külastavad ettevõtteid, kus saavad ülevaate keemia, matemaatika ja füüsika praktiseerimisest erialases töös. Samuti kohtuvad õpetajad mitmete ekspertide ning programmi vilistlastega. Koolituse lõpus saavad osalejad rahalise preemia õpetaja ühe kuu keskmise palga ulatuses.
Lae End partnerid on Eesti Matemaatika Selts, Eesti Keemiaõpetajate Liit, Eesti Füüsika Selts, TalTech, TI-Hüpe, Praktikal, Videoõps ja Energia Avastuskeskus.
ABB, Enefit, Fermi Energia, LHV, Nordecon ja Metrosert lõid 2022. aastal koostöös haridusmaastiku eestvedajatega füüsikaõpetajatele suunatud programmi Lae End, et parim õpikogemus kõigi põhikoolilasteni viia. Sellest aastast toetab programmi ka Filter AS.
Annika Koppel
Viimsi Teataja toimetaja
Peeter Sipelgas: reaalainete vastu aitab huvi tekitada nende praktiline kasutusvõimalus Foto: Annika Koppel