Raamatu ja raamatukogu jõud 

Koduse raamaturiiuli ees seistes mõtlen, kui kergesti kipub lugemine argitoimetuste vahel ununema. Ja ometi tean, et just siis, kui leian aja raamatu jaoks, tunnen end rikkamana. Nagu oleksin korraks astunud välja igapäeva saginast ja avanud ukse kuhugi, kus mõte saab rahulikult kulgeda.

Seetõttu kõnetab mind ka Hando Runneli poolt sõnastatud raamatuaasta juhtmõte „Rahvas algab raamatust“. See pole liialdus, kui mõtleme, kust me tuleme ja kuidas oleme rahvana kestnud – raamat on olnud kogu aeg meie kõrval. „Kalevipoeg“, piibel, koolilugemikud, ajalehed ja ajakirjad – kõik see on hoidnud elus meie keelt ja meelt. Ilma kirjasõnata poleks me ei see rahvas ega see kultuur, kes täna oleme. 

Raamatud ei ole ainult ajaloo või kultuuri sümbolid, nad on ka väga isiklikud kaaslased. Igal inimesel on oma lugu – mõnele meenuvad lapsepõlves loetud muinasjutud, teisele keskkooli kohustuslik kirjandus, kolmandale romaan, mis avas sootuks uue maailma. Need hetked loovad mälestusi ja samal ajal kasvatavad meid. Raamat on korraga nii peegel kui ka aken. 

Rääkides raamatutest, tuleb rääkida ka raamatukogudest. Kui on veel keegi, kes arvab, et raamatukogu on vaid vaikne koht, kus raamatud tolmu koguvad, siis soovitan üle Viimsi raamatukogu ukse astuda. Siin ootab sind alati inimene, kes oskab soovitada midagi just sulle. Siin saab laps teha oma esimese iseseisva lugemisvaliku, vanaema tutvuda uudiskirjandusega, tudeng leiab vaikse nurga õppimiseks, kodukontoris töötaja koosolekuruumi. Raamatukogu on kogukonna elutuba – koht, kus teadmised on kõigile võrdselt kättesaadavad. 

Sageli küsitakse, kas raamatukogu on tänapäeval vajalik, kui kõik justkui on internetist kättesaadav. Vastus on jah – ja põhjuseid on mitu. Esiteks on raamatukogu turvaline ja usaldusväärne koht, kus teadmised ei kao reklaamide vahele. Teiseks on see päris kohtumispaik – näost näkku suhtlemine on digiajastul aina haruldasem ja väärtuslikum. Kolmandaks pakub raamatukogu kõigile tasuta ligipääsu kultuurile ja haridusele. 

Raamatukogu on kogukonna looja, kus toimuvad kohtumised kirjanikega, töötoad ja arutelud. Digiajastul aitab raamatukogu inimestel mõista uusi tehnoloogiaid, kasutada e-teenuseid, annab ligipääsu arvutile või internetile. Viimsi raamatukogus saab kasutada nii õmblusmasinat kui ka lugeda Delfi digipaketti. See ongi raamatukogu tänane nägu – ühelt poolt aegumatu lugemiskogemus, teisalt praktiline abi tulevikku vaatamiseks.  

Iga lugeja, kes leiab endale sobiva raamatu, viib raamatukogust kaasa midagi väärtuslikku. Iga laps, kes õpib lugemise kaudu maailma tundma, kasvatab endas uudishimu ja empaatiat. Iga üritus, mis raamatukogus toimub, tugevdab kogukonda. 

Seepärast tulge raamatukokku – avastama, õppima, looma või lihtsalt aega veetma. Raamatukogu roll on pakkuda kõigile neid võimalusi. Oleme justkui sillaks mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Säilitame pärimust ja ajalugu, samal ajal toome inimesteni uusi teadmisi ja tehnoloogiaid. Toetame koolitööd ja elukestvat õpet, aga samas pakume ka puhast rõõmu ja mängulisust. Raamatukogu on koht, kuhu igaüks võib tulla ja olla, nagu ta on. 

Paraku kipub lugemine tänapäeval tihti tagaplaanile jääma. Meie tähelepanu pälvivad telefonid, voogedastusplatvormid, sotsiaalmeedia, lisaks pidev kiirustamine. Raamat nõuab aga süvenemist ja keskendumist – oskusi, mis tänapäeval järjest haruldasemaks muutuvad. Võime küll vaadata kümneid videoid või sirvida sadu postitusi, aga see ei loo sama sidet nagu süvenenult lugemine. Lugemine on parim viis vaimseks puhkuseks. Kui päev on tihe ja pea täis mõtteid, piisab poolest tunnist hea raamatu seltsis. Üks hea romaan võib pakkuda rohkem inspiratsiooni, kui kümme kiirustades loetud postitust  internetis.  

Käesoleval raamatuaastal tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. See ei ole juhuslik austusavaldus ega kampaania, vaid meeldetuletus – kui me ei loe, kui me ei hoia oma raamatuid ja raamatukogusid, siis kaotame midagi väga olulist. Lugemine ei ole luksus, vaid osa meie kultuurist ja vaimsest tervisest.  

Seega küsin ka endalt: mida saan mina teha? Vastus on lihtne – leida rohkem aega lugemiseks, jagada oma lugemiselamusi teistega. Kinkida raamatuid. Ja mis kõige tähtsam – lugeda koos laste või lastelastega. Kui laps kogeb lugemist rõõmu, mitte kohustusena, on tal see oskus ja harjumus kogu eluks. Viimsi raamatukogu laste suvelugemiseprogramm püstitas sel suvel omamoodi rekordi – sada last luges suve jooksul läbi viis või rohkem raamatut ja võttis aja, et vastata küsimustele, jagada oma tarkusetera või joonistada loetud raamatule uus esikaas.

Rääkides kolleegidega teistest riikidest iga-aastaselt toimuvatel rahvusvahelistel raamatukogude suurfoorumitel, kuulen tihti positiivset tagasisidet Eestis pakutavatele teenustele. Augustis Kasahstanis toimunud konverentsil kõlas kui ulme meil laialt levinud raamatute 24/7 laenutamise-tagastamise võimalused ning muidugi e-riigi teenused. Raamatukogud teevad omalt poolt kõik, et teenused oleksid kasutajasõbralikud.  

Rahvas algab raamatust. See tähendab, et igaüks meist algab samuti raamatust. Meie isiklik lugu, meie pere mälestused, meie ühine keel – kõik see on seotud raamatutega, mida loeme ja edasi anname. Rahvas, kes loeb, on rahvas, kes kestab. Ja kui igaüks meist võtab kätte kasvõi ühe raamatu rohkem, oleme juba astunud sammu, mis teeb meid ühtaegu rikkamaks ja tugevamaks, sest tõepoolest – rahvas algab raamatust.

Katre Riisalu
Viimsi raamatukogu direktor

Raamatukogu suvelugemisprogrammi lõpetamine. Foto: Viimsi raamatukogu