Rohuneeme raketibaasi ala kui militaarmuuseum 

Rohuneeme raketibaas rajati 1950. aastatel seal piirkonnas juba II maailmasõja ajal paiknenud saksa rannakaitsepatarei asukohta.  

Rohuneeme raketibaas oli Rohuneeme metsades paiknenud seniitraketiväeosa koosseisu kuulunud kahe eraldiseisva divisjoni ja nende ühise linnaku rahvasuus tuntud nimetus. Pärast II maailmasõda asusid alal omaaegse saksa rannakaitsepatarei varemed ning erinevad kaitseliinid, kahuripositsioonid, millest mõned on maastikul tänaseni märgatavad. 1950. aastatel hakati kavandama Rohuneeme metsa alale raketiväeosa, mis sai kuuluma 94. seniitraketibrigaadi koosseisu (neljandasse divisjonigruppi). 94. seniitraketibrigaad oli suurim ja tähtsaim neljast Eestis asunud seniitraketiväeosast. Brigaadil oli kuni 17 seniitraketidivisjoni (osadel andmetel kuulus sinna ka divisjon Naissaarel). 

Rohuneeme raketibaasi ehitamiseni jõuti teadaolevalt 1959. aastal, mil metsas valmisid stardipositsioonid ja sõjaväelinnak vana kalmistu kõrval. Ajaloolist Rohuneeme küla heinamaade ala ja metsa asuti okastraadist aedade ning kaevikuliinidega eraldama, katkes ka Leppneeme-Rohuneeme vankritee. 

Raketibaasi ja selle divisjonide paiknemine Rohuneeme ja Kelvingi vahelises metsas. Kaart: Maa- ja Ruumiamet 

6. seniitraketidivisjon 

Vanem positsioon ehk 6. seniitraketidivisjon tegutses Rohuneeme raketibaasi alal aastatel 1959–1989. Divisjoni ametlik nimetus oli 6 зенитный ракетный дивизион в/ч 56178 „Виноград“ Рохунеэме, п/о-в Виймси P-12 / С-75. Raketipositsioonid ja komandopunt asusid Rohuneeme metsa keskosas, kus praegu paiknevad suusamäed ja ringikujuline tee terviseraja osana. Seesama tee moodustas teenindustee positsioonide ja teenindushoonete (raketilaod, kütuselaod, garaažid) vahel. Ringikujuliselt paikneva tee keskel asusid kuus raketi stardipositsiooni, tsentris paiknes komandopunkt ja juhtimisseadmed. 

Divisjoni varustuses oli selle rajamisest alates keskmaa ballistiline rakett R-12 Dvina, mille laskeulatus oli sõltuvalt modifikatsioonist kuni 2100 km. Stardipositsioonina kasutati maapealseid komplekse, raketi pikkus oli 22,76 m. R12 võimaldas ka tuumalõhkepead kanda. Dvinad olid brigaadis kuni 1963. aastani, edaspidi kasutati S-75 seadmeid (tüüp algul S75, hiljem S-75M „Volhov” ja selle edasised modifikatsioonid) ja seda kuni 1990. aastani. S-75 seadme raketi pikkus oli 10,91 m, laskeulatus kuni 56 km, ka S-75 võimaldas tuumalõhkepead kanda.  

Aastatel 1968–1970 paiknesid raketibaasi territooriumil mh 100 mm õhutõrjekahurid.  

9. seniitraketidivisjon 

Raketibaas laienes ligi 10 aastat hiljem, 1960. aastate lõpus, mil rannaäärsele alale rajati uuem positsioon ehk 9. seniitraketidivisjon (mis mõningate allikate teatel kandis algselt numbrit 10). Divisjon tegutses seal aastatel 1968–1990. Divisjoni ametlik nimetus oli 9 зенитный ракетный дивизион в/ч 56178 Рохунеэме, п/о-в Виймси С-125. Raketipositsioonid paiknesid tänase Otilõuka tee lõpus kaldaastangu alal, liivaluidete kõrval. Tänaseni on näha komandopunkt ning mõned stardipositsioonid, abihooned.  

Divisjoni varustuses oli S-125 relvastus (mudel S-125M1 „Neva“), divisjon oli relvastatud nelja raketti kandva laskeseadeldisega. 1980–1982 läksid peaaegu kõik S-125 divisjonid üle (sh Rohuneeme) kompleksidele S125M2 („Neva-M2”). S-125 kompleks kasutas V-601P raketti, pikkusega 6,09 m, mille laskeulatus oli kuni 35 km. Rohuneemele toodi uus süsteem S-300PS kohale 1990. aasta varakevadel, aprilliks oli see juba Rohuneeme kalmistu kõrvale üles pandud.  

Hiljem viidi divisjon arvatavasti elanikkonna survel pisut kaugemale metsa sisse, endise 6. divisjoni asukohta. Põhjuseks oli asjaolu, et 39 m kõrgune lokaator tekitas raadiohäireid ja kohalikega ei soovitud tülli minna. Võimalik, et see oli ka seotud divisjonide ümberkorraldamisega, kui 6. ja 9. divisjon nimetati osade allikate kohaselt 14. divisjoniks (ametliku nimetusega 14 зенитный ракетный дивизион в/ч 56178 „Aнaлог“ Рохунеэме, п/о-в Виймси). Sellisena tegutseti kuni vägede lahkumiseni ja baasi üleandmiseni Viimsi vallale. 

9. seniitraketidivisjoni komandopunkti hoone katusel olev vahimehe post, taamal stardipositsioonide teenindustee. Foto: Alar Mik 

Kuidas toimus raketibaasi töö? 

Rakettide positsiooni keskel paikevast komandopunktist juhiti rakettide lendu sihtmärgini. Selle põhiosaks oli suunamisradar RSN-75, mis koosnes tugevdatud varjesse paigutatud aparaadikabiinidest, mõnest diiselgeneraatorist ja komandopunkti kõrvale tehiskünka otsa paigutatud antennipostist. Komandopunkti ruumides olid ajateenijad ning ohvitserid eesotsas komandöri või tema asetäitjaga, kes sihtmärke jälgisid, edastasid infot brigaadi komandopunkti ning vajadusel andis divisjoni komandör või tema asendaja stardikäsu. Rohuneemes asusid teatud vahemikus ka tuumalõhkepead. Tuumalõhkepäid rakettidele R-12 ja hiljem S-75 hoiti spetsiaalsetes hoidlates, mille tüüpideks oli „Granit“. Rohuneeme tuumalõhkepeade hoidla ehitati avahoidla asemele arvatavasti 1960. aastate lõpus ning rajatis on tänaseni säilinud.  

Raketibaasi uuemal alal asunud S-125 divisjonid olid relvastatud nelja raketti kandva laskeseadeldisega, igal seadmel neli raketti. Seega oli pidevas lahingvalmiduses täisvarustuse korral 16 raketti. Lahinghäire puhul ühendati stardiseadeldised vooluvõrku ja käivitati radarid ning rakettide suunamisseadmed. Lisalaengud olid vedukite peal (kas ZiL-131 või Ural) ja transpordiveokilt stardiseadeldisele pidi järgmise raketi paigaldama paari minuti jooksul. Komandokeskuses paiknes rakettide sihitamise jaam SNR-125, mille koosseisus olid raketi juhtimiskabiin ja antennipost. 

Fotodel näited Rohuneeme raketibaasis kasutusel olnud raketisüsteemidest. Vasakul R-12 raketisüsteem, mis oli seniitraketidivisjonis nr 6 kasutusel 1959–1963. Paremal üleval raketisüsteem S-75, mis vahetas 1963. aastal välja R-12 relvastuse ja mille erinevaid mudeleid kasutati divisjonis kuni 1990. aastani. All keskel S-125 raketistardikompleks, milline oli kasutusel 9. divisjonis aastatel 1968–1989 lõpp. All paremal S-300 raketisüsteemi näide, millised tulid 1990. aasta alguses 9. seniitraketidivisjoni ja mis viidi 1991. aastaks vanema raketibaasi alale. Fotod: NL sõjandusajaloo portaalid

Raketibaasi linnak 

Kahe divisjoni ühine linnak paiknes tänase Rohuneeme kalmistu alal ja osaliselt Maisiniidu kivi juurde viiva raja alguses oleva asfalteeritud riviplatsi aladel. Divisjonide lisandumisel rajati juurde hooneid ning linnak muutus ajas, kokku oli raketibaasis eeskirjade järgi teenimas ca 180 sõjaväelast, mis 1980ndate lõpul vähenes. 1990. aastal elas Rohuneeme külas 68 sõjaväelast. 

Kalmistu tee ääres asusid üleajateenijate elamud – kabeli vastas üle tee olevad hooned on tänaseni alles ja kasutusel, teisel pool teed paiknenud hooned on lammutatud. 

Esialgu jagasid kaks divisjoni kasarmuhoonet, hiljem jäi see vana hoonekompleks 9. divisjonile. 1991. aasta novembris põles üks kasarmu maha. Söökla jäi lõpuni mõlemale divisjonile ühiseks. Riviplats ja söökla asusid praeguse Kalmistu tee lõpus, kus asfalteeritud tee lõpeb ning algavad suusa- ja kelgumäed. Sööklahoone lammutati 2007. aastaks. Veel on näha puude all endiste hoonete telliseid.  

Raketibaasi põhilinnak, mis asus Rohuneeme kabeli kõrval oleval alal (praegune Kalmistu tee 17), on täielikult lammutatud ja selle alale on tehtud kalmistu laiendus ning muruaed.  

Terviseraja servas asuv dott, ka doss – tulepunkt pikaajalise tule andmiseks vaenlase pihta. Foto: Alar Mik 

Mets kui militaarmuuseum 

Kokku hõlmas raketibaas ligi 1,6 km2 Rohuneeme ja Kelvingi küla vahelist metsa. See oli ala, kus asus salajane sõjaline objekt ning kuhu sisenemine oli keelatud. Kuigi enamus omaaegse raketibaasi ehitisi on lammutatud ja mõned stardipositsioonid likvideeritud ning maastikku osaliselt suusamägede rajamisega muudetud, võib siiski alalt leida mitmeid militaarobjekte – kui vaid hoolikalt vaadata ja silmad lahti jalutada, näeb ajalugu kõikjal. 

S-75 raketibaasi ala tänapäeval 

6. seniitraketidivisjoni territooriumilt ehk vanemast positsioonist on alles stardipositsioone teenindav ringikujuline tee, mis on pärit baasi loomise ajast. Tee on tänasel päeval kasutuses terviseradasid ühendava ringteena. Selle ääres on säilinud kaks U-kujuliste vallidega ümbritsetud laoplatsi. Lisaks võib mitmes kohas näha garaaže. Keskel paikneb komandopunkti hoone (mille üle kulgeb tõstatud pinnasega suusarada) ning selle ümber on näha üksikuid stardipositsioonide pinnavorme. Omaaegsed vallid on positsioonide ümbert lammutatud, seda arvatavasti juba nõukogude ajal. 

Säilinud on 38 m pikkune ning 5 m kõrgune tuumalõhkepeade hoidla nimetusega „Granit“. Hoidla on valmistatud poolkaarekujulistest betoonelementidest. Säilinud on ka tuumalõhkepeade hoidla tehnoruum ja läheduses asuv tuumalõhkepeade hoidla erivahendite laoruum. Territooriumilt võib leida laskepositsioone, antennimasti aluseid, hoonete vundamente ja varesid, erinevaid varjendite ja dottide (tulepunktide) versioone ning varjendeid.  

Rohuneeme vanema raketibaasi läheduses asub ka betoonplats, rahvasuus tuntud ka kui kompostiväljak. Selle algne eesmärk oli salajane. Kas see oli rajatud rakettide stardialaks või laadimisalaks, pole teada, aga militaarne eesmärk oli rajatisel kindlasti.  

Veoautokabiinist ja betoonist valmistatud tulepunkt 6. seniitraketidivisjoni aladel. Foto: Alar Mik 

S-125 raketibaasi ala tänapäeval 

Kalmistu nurgas on võimalik näha betoonist radarivarjendit/-hoonet. Liikudes mööda Otilõuka teed mere poole, avaneb mobiilimasti juures vaade raketihoidla hoonele. Selle vastas metsa all on meeskonna varjend. Rannale lähenedes avaneb kõrgem betoonist hoone, mille ühes küljes on garaažiboksid – tegu on komandopunktiga. Seda ümbritseval alal on maastikul tajuda kaarjalt asetsevatest stardipositsioonidest veel kolme, neist kaks idapoolset on algsel kujul säilinud. Kunagise meremärgi tagusel alal ja ida poole jääval alal asusid pettepositsioonid, et vaenlast eksitada. Lisaks on võimalik alalt leida kaevikuid, laskepesasid ja dotte. 

Epiloog 

1992. aasta suvel võttis Rohuneeme raketibaasi üleandmise komisjoni Venemaa-poolne esindaja dokumentidele Viimsi vallavalitsuse pitsatid. Üleandmise akt liikus seejärel kooskõlastamiseks polkovnik Gorkovi kätte, kes paberitele alla kirjutas. Pärast seda anti Rohuneeme raketibaas Viimsi vallale lõplikult üle. 1992. aasta juulis kavandas vallavalitsus osa baasi territooriumi Rohuneeme kalmistu laiendamiseks kasutada. Ning ülejäänud maa-alale taheti ehitada kauplus, kohvik ja diplomaatide küla välisriikide esindajatele. Veel sooviti sinna rajada individuaalelamuid.  

Kalmistu laiendus tuli, muu aga mitte. 2009. aastal moodustati alale Rohuneeme maastikukaitseala. 

Tänasel päeval on Rohuneeme maastikukaitsealal ja terviseradade läheduses paiknevate omaaegsete rajatiste puhul tegemist pärandkultuuriobjektiga, mis meenutab ühe suletud ajastu sündmusi ja siinset kinnist ning tihedalt militariseeritud rannaäärset tsooni. Võimalik, et ühel päeval on ka need rajatised koos rannapatareide jt militaarajaloo ehitistega osaks üle valla paiknevast militaarmuuseumist. 

Alar Mik
koduloolane

Foto uudise päises: Vaade 1965. aastal tehtud Ameerika luurelennu fotolt 6. seniitraketidivisjoni alale. (Maa- ja Ruumiamet)