Saarmas meil ja mujal  

Seekord räägime saarmastest – need loomad peaks küll igaühe nunnumeetri leekima lööma. Kui sageli on nii, et loomalapsed on armsa välimusega, aga ajaga kasvatakse sellest välja ning täiskasvanud loom võib olla isegi hirmutava välimusega, siis saarmad on armsad nii väiksena kui ka suurena. Sellest ei tohi end aga petta lasta – tegu on siiski kiskjaga.  

Alustame sellest, et maailmas on teada 13 liiki saarmaid. Räägitakse ka alamliikidest, aga selle teema jätame praegu kõrvale, sest geneetikud pole ise ka asjas kohati päris ühel meelel. Eestis elab üks saarmaliik – harilik saarmas. Tegemist on liigiga, kellel on lai levila. Veelgi täpsem oleks öelda, et harilik saarmas on kõige laiema levikuga saarmaliik maailmas. Võime teda kohata nii Euroopas, Põhja-Aafrikas kui ka Aasias.  

Hoolimata sellest, et ta levila on ulatuslik, on harilikul saarmal tulnud üle elada väga raskeid aegu ning mõnest paigast on ta ka kadunud. Näiteks Hiinas vähenes 20. sajandil selle liigi arvukus ligi 92%, Šveitsis hävis liik vahepeal sootuks, aga tuli tagasi 2016. aastal. Tänaseks päevaks on harilikud saarmad paljudes riikides kaitse alla võetud ja panustatakse liigi säilimisse ning tema arvukuse tõusu. Ka Eestis on harilik saarmas kantud III kategooria kaitstavate liikide nimekirja. Lisaks riiklikul tasandil kaitsele tegeletakse hariliku saarma kaitsega ka riikide üleselt. Näiteks on ta arvatud Berni konventsiooni II lisasse ning Euroopa Liidu loodusdirektiivi II ja IV lisasse. IUCNi punases nimestikus on harilikule saarmale antud hinnang „ohulähedane“. Sellest, miks loomake ohtu on sattunud ja kaitset vajab, räägin natuke hiljem, esmalt uurime teda ennast lähemalt.  

Välimus ja eluviis  

Harilikud saarmad on poolveelise, pigem öise eluviisiga. See tähendab, et nad vajavad elukeskkonnana nii maismaad kui ka vett. Seetõttu leiabki saarmaid elupaikadest, mis jäävad veekogude lähiümbrusse või märgaladele. Jahti peab saarmas üldiselt vees, aga on ka maismaal päris nobe.   

Harilikul saarmal on väga liikuv ja voolujooneline keha, ujunahad varvaste vahel, jäme saba ja suus teravad hambad. Täiskasvanud loom on 1–1,2 meetrit pikk ja kaalub 7–12 kg, kusjuures emased on isastest väiksemad. Jalad on tal lühikesed, karvkate pruun kuni mustjaspruun heledama kurgualusega ning kõrvad väikesed ja vurrud pikad.  

Tegemist on loomaga, kellel on oma kodupiirkond. Emaste territooriumid on isaste omast väiksemad ja nii võib ühe isase territoorium kattuda mitme emase omaga. Kodupiirkondade suurused sõltuvad elupaiga kvaliteedist (mh toiduküllusest) ja varieeruvad seetõttu suures ulatuses. Eestis elab üks saarmapere keskmiselt 6,5 km pikkusel jõelõigul. Saarmas käib ka rannikumeres jahil, aga siis on vaja ennast aeg-ajalt kuskil lähedal magedas vees loputamas käia.  

Toit  

Harilik saarmas toitub peamiselt kaladest, aga sööb ka kahepaikseid, vähke, linnupoegi, selgrootuid ning muudki, millest jõud üle käib. Menüü sõltub aastaajast ja elupaigast, olles kindlasti mitmekesisem ja rikkalikum suvel. Üldjuhul on emasloomal kõige rikkalikuma toidulaua perioodil ka pojad, et ta saaks neid imetada ja hiljem ka tahke toiduga toita.  

Järglased  

Kui juba jutt laste peale läks, siis toon välja, et üldjuhul on saarmal pojad üle aasta, aga eriti soodsates tingimustes võib ta ka igal aastal pisiperet saada. Järglaste eest hoolitseb ainult emasloom ja pojad jäävad tema juurde kuni järgmise sigimistsükli alguseni.  

Pesaks kasutavad saarmad sageli kopra kaevatud urge või kaldas asuvate puude juurte aluseid käike.  

Huvitav iseärasus saarma elus on see, et emasloom on võimeline pärast viljastamist loodete arengu pausile panema ja kannavad tiinuse lõpuni siis, kui näiteks toiduobjekte taas külluses on. Kas sel põhjusel või ka seetõttu, et poegade saamine ei ole rangelt aastaajaga seotud, on Eestis leitud saarmapoegi nii hilissügisel kui ka varakevadel. Üldjuhul sünnivad aga pojad siiski mais-juunis, kaaludes siis kõigest 100–120 g.  

Ühes pesakonnas on kuni viis poega, aga Eestis jõuab neist oma esimest talve üle elama keskmiselt vaid 2,3 poega. Tahket toitu hakkavad pisikesed ilmaimed tasapisi sööma juba kuuvanuselt, ehkki ema imetab neid 3–3,5 kuud. Kahekuuselt lähevad vaprad ligi liitrise piimapaki raskused põngerjad esimest korda emaga koos vette.  

Ohud  

Kõige suuremateks ohtudeks saarmastele on elupaikade kvaliteedi langus ning nende kadumine, veekogude reostumine nii liigsete toitainete kui ka mürkidega, liikluskoormuse kasv ja küttimine. Inimene kipub märgalasid kuivendama, jõgesid kanalitesse ajama, randu täis ehitama, kraave truupidesse suruma ja loodust „korrastama“. Loodusele aga on vaja seda korratust – erinevatele rühmadele peab olema varjekohti, mikro- ja makroelupaiku, sigimis- ja toitumisalasid ning ka talvitumispaiku.  

Saarmas on tippkiskja. Kui toiduahelate esimeste lülidega midagi juhtub, näiteks oleme elupaigad mingile rühmale hävitanud, siis jäävad ka saarmad nälga ja surevad. Seega on saarmad omamoodi peegliks inimtegevustele.  

Toon nüüd ühe näite, kuidas me läbi mürkide kasutamise tippkiskjat mõjutame. Nõukogude perioodil kasutati põllumajanduses väga ohtlikke keemilisi ühendeid. Veekeskkond on aga mürkidele tundlik. Sageli hakkavad sellised jääkained veekogudes ja organismides kuhjuma. Üheks sellise aine näiteks on elavhõbe, mis on väga ohtlik raskemetall. Mida kõrgemal toiduahelas liik on, seda rohkem temasse selliseid aineid aga koguneb. Lõpuks sureb kiskja kas lihtsalt mürgistusse või hakkab kummaliselt käituma ja hukkub seetõttu vmt. See on inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärg.  

Õnneks oleme vahepeal targemaks saanud ja selliste ainete kasutamine on vähenenud, sest osa varem kasutatud keemilisi ühendeid on nüüd keelatud, kuid juba loodusesse pääsenud mürke on sealt raske kätte saada.   

Eraldi probleem on aga selles, et olgugi, et mürkainete iseloom on ajas muutunud, on kogused väga palju suurenenud. Kui 1997. aastal kasutati põllumajanduses 199,4 tonni pestitsiide, siis statistikaameti andmetel turustati Eestis 2022. aastal 777 tonni taimekaitsevahendeid. Toon siinkohal eraldi välja, et glüfosaate sisaldavad kemikaalid on keskkonnale väga ohtlikud. Näiteks põhjustavad glüfosaadid bakterite hävimist nii vabas looduses kui ka soolestikus, kahandavad maksa tööd ja võivad põhjustada vähki.   

Minevikus on Euroopas ja Aasias olnud väga suureks probleemiks ka saarmaste küttimine. Siin tuleb nüüd eristada koprajahiga kaasnevat hukkumist lõksudes, sest saarmas on koprast uudishimulikum loom, ja teadlikku saarmajahti. Loomi kütiti peamiselt kasuka pärast, aga näiteks Inglismaal ja Walesis tapeti 1958-1963 jahispordi käigus 1065 saarmast. Iga saarma tapmise eest võis jahimees oma jahile kaasa võetud jalutuskepile ühe täkke juurde teha – mida rohkem täkkeid, seda „kõvem mees“. „Kirsiks tordil“ kogu tapatalgu juures oli, et selle spordiala harrastajad kandsid uhkustava jahitrofeena saarma peeniseluust tehtud lipsunõela.   

Kobras  

Saarma „suureks sõbraks“ on kobras, kelle arvukuseks hinnatakse ligikaudu 12 000–13 000 isendit, kuid trend on langev. Aastas kütitakse ligikaudu 5000–7000 kobrast. Jah, kobras on majanduslikul eesmärgil metsa kasvatavatele isikutele peavalu, sest tema tegevusega võivad kaasneda üleujutused metsas. Aga looduse vaatest on ta liik, kes loob eeldused mitmekesisuseks. Kobras loob elupaikasid väga paljudele veega seotud rühmadele, alates taimedest ja selgrootutest, lõpetades kahepaiksete ja saarmaga.   

Olukord Eestis ja Viimsi vallas  

1980ndatel oli Eestis saarmate arvukus üks madalamaid (hinnanguliselt 300–350 isendit). Lisaks muudele hädadele andis sel perioodil saarma arvukuse langusele oma hoobi ka enne seda toimunud väikejõgede suur süvendamiste laine. Praegu hinnatakse arvukuseks ligikaudu 2000 isendit. Eestis tehakse ka saarma seiret, et liigi olukorral pilku peal hoida. Üldiselt saab öelda, et Eestis on saarmapopulatsioon heas seisundis. Selle liigi isendid tegutsevad kogu meie vetevõrgu ulatuses ning ei puudu ka saartelt ja rannikumerest.   

Viimsi vallas on tulnud vihjeid saarmastest nii Muuga piirkonnast, Leppneemelt kui ka Rohuneemelt. 2024. aastal saime augustis kurva teate, et Muuga piirkonnas oli üks saarmas liiklusõnnetuse tagajärjel hukkunud. Värskelt ja kindlalt on teada, et Muuga sadama kõrvale jääval märgalal ja Käära ojal tegutseb vähemalt 2 isendit. Lisaks on ühte looma nüüd kevadsuvisel perioodil korduvalt nähtud tegutsemas Kelvingi lahes ja Lännemäe lahes (temast on ka tänase artikli foto). Siinkohal kutsun looduses liikuvaid inimesi üles andma mulle teada, kus ning millal nad meie vallas saarmaid näinud on ja kui on ka foto või videomaterjali lisada, seda parem. Sel viisil saame oma kaitsealuse nunnu levikust parema ülevaate ja oskame teda vajadusel ka aidata.  

  Kas teadsid, et … 

• … Eestis kasutatakse mõnes piirkonnas saarma kohta ka nime udras.  

• … harilik saarmas oli Eesti aasta loom 2024. aastal.  

• … väikekalurid on nii Euroopas kui ka Aasias (viimases kohati ka veel tänapäeval) kasutanud saarmaid oma abimeestena. Saarmad õpetati välja vee all kalu varjepaikadest välja hirmutama, et need siis kalameeste võrkudesse liiguks. 

• … Inglismaal aretati saarmaste jahiks eraldi koeratõug (saarmakoer), keda leiab maailmast ca 600 isendit.  

• … saarmas või selleks muutumine käib läbi nii Skandinaavia mütoloogiast, Jaapani kui ka Iiri folkloorist.  

Maris Markus  
keskkonna vanemspetsialist  

 Saarmas Kelvingi lahes kivil kala söömas. Foto: Raigo Tõnusalu