Terje Pennie Viimsi ja Viljandi vahel  

Lavakunstikooli 11. lennu Mikk Mikiveri käe all lõpetanud Terje Pennie on näitlejana töötanud Rakvere Teatris, Eesti Draamateatris, Nukuteatris, Vana Baskini Teatris, kaasa teinud Vanemuises, Von Krahlis, olnud mõnda aega ka vabakutseline ning hetkel käib tal Ugalas juba üheksas hooaeg.  

Kohtume armastatud näitlejannaga Viimsis, kuhu ta täpselt kakskümmend aastat tagasi kolis. Terje armastab väga looduses viibida – ta lemmikuks on merevaade, päikeseloojangud, Rohuneeme küla ja poolsaare tipus asuv põlismets. Ja jälle meri.  

Kodu Viimsis, töö Viljandis 

“Aastal 2005 elasime perega Narva maanteel Tallinna ülikooli kandis ning kuigi Kadriorg oli lähedal, ihkas hing ikkagi rohkem loodusele lähemale elama. Lisaks kolmele lapsele olid peres ka kassid ning mõtlesime, kus neil oleks parem olla. Minu lapsepõlve pinginaaber Urve Kehrast elas tollal Viimsis ja soovitas ühte müügilolevat maja vaatama tulla,” jutustab Terje Pennie. 

Sõidetigi koos perega Pringi külla ühte maja vaatama – see oli väga kaunis, valge, rohelise katusega, imeilusa aiaga.  Juba majale lähenedes avanes võrratu vaade merele ja vabaõhumuuseumile. “Esimene mõte oli mul, et oleks natukenegi lähemal linnale. Endised omanikud ütlesid juba siis, et oota veel paar aastat ja sa soovid, et elaksid linnast veel kaugemal. 2005. aasta augustis kolisime Viimsisse. Küll ma olen täna õnnelik, et me linnale lähemale maja ei ostnud!” 

Prooviperioodidel sõidab näitleja nädalaks Viljandisse, kus elab teatri külalistemajas. “Natuke nooremana sõitsin mitu korda nädalas Viimsi ja Viljandi vahet, aga enam mitte. Viljandi on viimastel aastatel nii palju hubasemaks ja kenamaks muutunud. Aga kohe, kui proovid läbi, kiirustan ma ikka koju tagasi Viimsisse.” 

Terje lapsed elavad küll juba mõnda aega eemal – kaks tütart, Justina Maria ja Inger Helena, Šotimaal Edinburghis oma elukaaslastega ja poeg Jaan Tristan Tallinnas. Kodus aga elavad kaks meest: abikaasa Jaan Kolberg ja Terje 93-aastane isa Armas. ”Olen Jaanile väga tänulik, kuna kodu hoidmine ja minu isa eest hoolitsemine on suuresti tema kanda, kui mind pole. Tänu lähedaste toetusele saangi ju teha seda, mida armastan.” 

Näitlejapisik geenides
 
“Küsimusele, kuidas teist sai näitleja, on kaks vastust. Läksin sõbrannaga lavaka katsetele kaasa, tema ei saanud sisse, aga mina sain. Ning teine vastus on see, et nii kaua, kui ma ennast mäletan, soovisingi alati näitlejaks saada. Minu puhul kehtib see teine vastus.” 

Terje mäletab end lapsena pigem kinnisena, kuid esineda meeldis talle hirmsasti. “Ema luges sovhoosi klubis luuletusi. Minu täditütar on Laine Mägi – minu isa ja tema ema on õde ja vend. Ju siis midagi pidi geenides olema.” 

Väikeses Kehras tegutseb siiamaani Kehra Nuku nimeline harrastusteater, millele juba 1968. aastal omistati rahvateatri nimetus. Just seal sai noor näitlejahakatis oma esimesed ristsed. Suvistel nn teatriseminaridel saadi õpetust näiteks Karl Aderilt, keda lapsed tundsid Onu Tik-Takina. Tema käe all mängiti läbi mitmeid tuntud teatritükke, nt  “Libahunt” jt.

 Terje esimeseks n-ö suureks teatriks sai Ugala. “Lavaka katsetel juhtus nii, et esimesel korral viimasesse vooru jõudes jätsin ma ikkagi proovimise pooleli, andsin pingele alla. Aga Ugalas oli konkurss ühele naisnäitleja kohale ja mind võeti nn abikoosseisu näitlejaks. Nii ma olingi kaks aastat seal. Selle aja eest olen ma tohutult tänulik Jaan Toomingale, kes avardas väga noore inimese maailmataju ja arusaamist, et teater võib olla ürgvõimas ja püha. Nii et igas asjas on oma head ja vead. Sain kohe ennast proovile panna. Kahe aasta pärast aga sain lavakasse sisse Mikk Mikiveri käe alla õppima.“ 
 
Ugalas valitseb üksmeel ja usaldus 

Olles mänginud nii paljudes Eesti teatrites, peab näitleja kõige tähtsamaks üksteise usaldamist ja ühtset meelt ning kedagi eraldi lavapartneritest välja tuua ta ei soovigi. “Mäletan, et oma esimeses teatris Rakveres pärast lavaka lõpetamist mõtlesin, et kuhu ma küll sattusin – see linn tundus tollal kauge pommiauguna. Olmetingimused olid kehvad. Elasime teatri hoovi peal räämas majas, tualetti ja vett polnud, pesemas sai ainult teatris käia, aga see ei häirinud kedagi. Entusiasm oli kõva.” 

Eesti Draamateatris töötas näitlejanna enne sajandivahetust kümme aastat ning sinna kutsus teda legendaarne Evald Hermaküla, kellel oli seal oma trupp, kuhu ta näitlejaid valis. Seal olid näiteks ka Hendrik Toompere, Kaie Mihkelson, Raimo Pass, Aleksander Eelmaa, Sulev Luik, Tõnu Mikiver.  

“Hermaküla oligi omast ajast ees. Ta oli andekas ja avangardne lavastaja, kes otsis teatri ja elu mõtestamise uusi vorme. Kindlasti oli see mulle nagu uueks kooliks.” 
Praeguse teatri Ugala näitlejaperes peab Terje omavahelist läbisaamist väga usalduslikuks ja südamlikuks. “Laval tuleb piltlikult öeldes ennast hingeliselt alasti koorida ja sa pead partnerit usaldama. Nii lihtne või raske see ongi. Ma täna sellele veel ette ei mõtle, aga ma ei kujuta ette, kuidas sealt küll kunagi ära tullakse. Minult ikka uuritakse seda ka, et kuidas ma suudan kogu aeg selline särtsakas ja krapsakas olla, aga eks ma ikka hoian juba natuke jõudu ka, vahel paraku ainult teatrile. Aga tõsi see on, et puhkamiseks tuleb ka aega võtta, et ei peaks tervise pealt lõivu maksma ja oleks aega lähedastega olla,” ütleb ta. 

Head lavastused muutuvad ajas ainult paremaks 

Ma olen alati imetlenud, kui mõnda lavastust mängitakse viiekümnendat või lausa sajandat korda ja isegi veel kauem, et kuidas ikka see sära silmis püsib. “Kui lavastus on õnnelikult välja tulnud, siis see ainult areneb ja muutub ajas paremaks. Nüansse lisandub alati ning hea partnerlus toodab ainult head energiat. Samuti on väga tähtis etenduse üks osapool veel ehk publik, ilma kelleta ei saakski teater olla.” 

Vahel mõtlen sellele, et kuidas näitlejad suudavad laval nalja tehes ise mitte naerma pursatada, kui terve saal röögib naerda. “Laval ajavad mõnikord naerma ka asjad, mis elus pole üldse naljakad – näiteks on kellelgi traksid valepidi pükste peal. Päris laginal naermist pole ette tulnud. Alati on see pööratud kuidagi sobivaks situatsiooniks või siis lihtsalt korraks selg pööratud.” 

Suveetendused Pikaveres ja Tõstamaal 

Sellel suvel lööb Terje Pennie väljaspool koduteatrit kaasa kahes lavastuses. “Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” etendused on lehe ilmumisajaks juba läbi saanud, kuid augustis saab Tõstamaa mõisas näha lavastust “Häärber”.  

“Arkaadia teel. Metsavenna pruudi lugu” kümme etendust mängiti Pikavere vanas vallamajas ning võeti publiku poolt hästi vastu.  

Tõstamaa mõisas etenduv “Häärber” jutustab sellest, kuidas üks maja hakkab juhtima elanike elu. “Tõstamaa on väga ilus kant nagu ka Pikavere. Sealne mõis on nüüd restaureeritud. Ühe lugemise olema juba teinud. Ootan põnevusega. Lavastuses teevad kaasa kaks Jaani – üks on minu poeg Jaan Tristan ja teine Jaan Rekkor. Kummagagi pole ma laval kordagi koos olnud. Kõikide naisnäitlejaga olen, kes seal tükis kaasa löövad.” 
Uus hooaeg Ugalas tõotab tulla samuti põnev –13. septembril esietendub “Taeva kingitus,” mille proovid algavad augustis. 

Ühe ilusa soovi paneb näitleja samuti teele: „Minge võimalusel ikka sinna teatrisse, kus lugu on sündinud. Aga kui tõesti ei jõua, siis tasub külalisetendustel silma peal hoida!“

Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor

Avafoto: Terje Pennie Ugala publikupreemiat Kuldõun 2023. aastal vastu võtmas.  Foto: Kalev Lilleorg