TIIU VALM: teeb rõõmu, et vanemad tulevad koos lastega raamatukokku

Viimsi raamatukogu juhib Tiiu Valm, kellele 2024. aasta on tähenduslik mitmel põhjusel. Esmalt täitub tal endal raamatukogunduses alustamisest pool sajandit ja Viimsi raamatukogu juhina kümme aastat. Lisaks tähistab Viimsi raamatukogu Eesti raamatukogunduses revolutsioonilise tegevusviisi ja asukoha viiendat sünnipäeva. 

Istume Tiiuga tema klaasseinaga kabinetis, mille tagant avaneb vaade endisele staadionile, kuhu ühel päeval peaks saama ehitatud Viimsi keskus. Akna taga on raamatukogu terrass, kus tuul kõigutab jõulukaunistusi.

Tiiu jälgib mind kindla pilguga, temast õhkub mingit tugevust ja konkreetsust, mida ehk tänapäeval enam väga palju ei kohta. Kui Tiiu hakkab pajatama oma lugusid Eesti raamatukogunduse ülesehitamisest, rahvusraamatukogu töös hoidmisest ja Viimsi raamatukogu kolimisest, saan aru, et kõige selle tegemiseks peavadki olema raudsed närvid ning meele- ja sihikindlus, milleta suuri asju ära ei tee.

Nagu paljudel, sai Tiiu teekond raamatute ja lugemiseni alguse kodust. „Elamine oli meil suhtkoht vaene, aga iga kord pärast palgapäeva tõi isa Mündi tänava antikvariaadist koju raamatuid.“ Raamatud aga kõnetasid väikest Tiiut niivõrd, et lugeda tuli salaja teki all, sest järgmisel päeval pidi ju kooli minema.

Põhikooli ajal luges Tiiu läbi Honoré de Balzaci teosed. „Ei olnud raske, minu jaoks oli põnev. Nagu ka Tolstoi „Sõda ja rahu“. Kõik „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatud lugesin läbi,“ meenutab ta. „Kõik saavad esimese tõuke oma õpetajatelt ja minul oli väga hea kirjanduse õpetaja. Tema õhutas mind ajakirjandust ja eesti filoloogiat Tartusse õppima minema. Kahjuks vanemad toona sellega päri ei olnud ja siis alustuseks läksin hoopis õppima raamatukogundust Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.“

Esimene töökoht Fr. R. Kreutzwaldi nimelises ENSV riiklikus raamatukogus viis juba ka tutvuma raamatukogudega üle Eesti. „Toona tegutses Eestis üle 700 raamatukogu,“ meenutab Tiiu. Aasta siis oli 1974 ja riikliku raamatukoguga jäi ta seotud kuni 1992. aastani.

Professionaalne karastumine

„1980ndatest mäletan selgelt, kuidas hakkas tekkima esimene raamatukogude kasutuse statistika. Kõik need 700 raamatukogu saatsid oma andmed ja hakkasime neid arvelaudadel ja kalkulaatoritel kokku lööma. Alles 1990-ndatel rakendati arvutiprogrammid.“ kirjeldab Tiiu toonaseid arenguid.

1992. aastal alustas ta tööd kultuuriministeeriumis raamatukogunõunikuna. „See oli põnev aeg, kuhu jäi palju muutusi. Suureks probleemiks kujunes see, et paljud raamatukogud asusid omanikele tagastatavates hoonetes ja neid tuli hakata päästma, et neid kinni ei pandaks. See häda oli mitmetes kohtades, ligi 150 raamatukogu oli sulgemisohus, näiteks Raplas, Võrus, Põlvas ja Pärnus,“ kirjeldab Valm. Tema sõnul polnud värske riigi ministeeriumil ametnikele sõiduvahendeid anda ja nii tuli mööda Eestit ringi tiirutada külmades bussides. „Kiidan tänase päevani meie hulgast lahkunud toonast ministrit Peeter Oleskit, kes ütles, et raamatukogusid ei tohi kinni panna, ja ta saigi riigieelarvest vajaliku raha.“

Just nendes oludes sai Tiiu enda sõnul tulevikuks hädavajalikud kogemused, kuidas pidada läbirääkimisi tulemuslikult. „Nii mõnedki kohaliku omavalitsuse juhid nägid toona raamatukogu avamises hüppelauda Toompeale. Šõu käis ja seda oli palju,“ meenutab ta. Tema sõnul oli kogu protsessis peamine see, et raamatukogu saaks kindlatesse ruumidesse, kus jätkata tegevust.

1993. aastasse jääb Tiiu mäletamist mööda ka kõnekas telefonikõne Viimsist. Nimelt helistati vallast toonasele ministeeriumi nõunikule ja paluti saata Viimsisse transport, sest Kirovi kalurikolhoosi raamatukogu hakati sulgema ja raamatud tuli ära vedada. „Nõukogude ajal oli Eestis kolm kolhoosiraamatukogu ja eks nende puhul arvati ekslikult, et see on mingi nõukogude värk ja seetõttu ei osatud seda hinnata. Reaalsuses oli Viimsi puhul tegemist sel hetkel juba üle 70 aasta vanuse koguga, mille vanemad teosed pärinesid esimese vabariigi ajast.“ 

Tiiu sõnul oli Viimsi raamatukogu ka nõukogude ajal tõeline tipp ja seda juhtis oma valdkonnas korüfee Asta Joost. „Ta tegi sellest viimase peal raamatukogu ja muide, meil on tänaseni alles 30 raamatut, mis pärinevad algsest Viimsi raamatukogust ja elasid üle okupatsiooniaastad.“

Toona Viimsi raamatukogu Tiiul päästa ei õnnestunud, küll aga õnneks rändas kogu mõneks ajaks varjulisse vallamaja keldrisse, kus see siis hiljem üheksas erinevas asukohas tegutses, kuni viimaks oma praeguse (kümnenda) kodu leidis. Aga ärme rutta sündmustest ette.

1990ndatel aastatel tuli Tiiul likvideerida mitmeid teistsuguseid raamatukogusid. Muuseas näiteks Pikal tänaval asunud KGB raamatukogu, kus Tiiu sõnul leidus lisaks punasele ideoloogiakirjandusele ka välismaiseid teoseid, millest lihtinimene võis vaid unistada. „Ega mind nendesse kõige-kõigematesse kohtadesse muidugi ei lastud ja päris kõike ma ei näinudki,“ meenutab Tiiu. 

1990ndatesse aastatesse jääb ka raamatukogude seadusandluse loomine ja riigikogusse viimine (siis oli nii, et riigikogulastele kandis seaduse eelnõu ette raamatukognõunik). Vastavalt rahvaraamatukogu seadusele sai loodud rahvaraamatukogude kogude täiendamise riigieelarvest doteerimise süsteem, mille üle olen eriti uhke, näiteks Viimsi Raamatukogu sai käesoleval aastal sellel eesmärgil üle 33 000 euro.

Kümme aastat rahvusraamatukogu juhina

1997. aastal hakkas toonane rahvusraamatukogu juht Ivi Eenmaa siirduma poliitikasse ja siis määrati juhi kohusetäitjaks Tiiu Valm. 1998. aastal valiti ta juba peadirektoriks ja meie raamatukogunduse ning rahvusliku kirjakeele ühe olulisema institutsiooni juhiks jäi Tiiu kokku kümneks aastaks. Esimese aasta jagamine ministeeriumitöö ja rahvusraamatukogu vahel polnud lihtne. „Hommikul jätsin kodustega nägemist ja keskööks jõudsin tagasi. Hommikul algas töö rahvusraamatukogus, siis ministeeriumisse ja seejärel tagasi raamatukokku,“ kirjeldab Tiiu.

Rahvusraamatukogu perioodi jäid põnevad ajad. „Alustasime Eestis esimestena digiteerimist ja kuigi meil raha eelarves polnud, suutsime siiski teenida konverentsi ja teiste tasuliste teenustega piisavalt, et parandada katust ja terrasse, mis ehitusjärgselt olid jäänud vihmavett läbi laskma, renoveerida lugemissaale jpm“ meenutab Tiiu.

Järgnes põige TEA kirjastusse neljaks aastaks, kus Tiiu täitis toimetuse juhataja rolli aastatel 2009–2013. 2014. aastal valiti ta juhtima Viimsi raamatukogu.
1990ndatel asusid värske vabariigi raamatukogunduse reformimist konsulteerima soomlased, kellele Tiiu tänaseni toonaste kogemuste eest tänulik on. „Ma nägin Kuopios hoiuraamatukogu ja see panigi mul mõtte idanema, et me ei saa kõike, mis meil raamatukogudes on riiulitel, lihtsalt ära hävitada. Mingi aja pärast läheb meil neid raamatuid kasvõi ajaloo uurimiseks vaja,“ kirjeldab Tiiu toonaseid mõtteid, kuidas 1995,aastal loodi Suur-Sõjamäe teel asuv Hoiuraamatukogu, mis nüüd liideti rahvusraamatukoguga.

Vastuseis uuele ei erinenud jalgpallihalli omast

Tiiu Valmi sõnul on viimasel paarikümnel aastal nii Soomes kui ka mujal Euroopas hakatud raamatukogundusele vaatama uue pilguga. Muuseas ka sellest vaatenurgast, kuidas saaks viia raamatukogusid inimestele lähemale, muuta nende ligipääsetavust paremaks ja suurendada kasutajate hulka. Tiiu, kes omas pikaajalist rahvusvahelist vaadet nii põhjanaabrite kui ka teiste Euroopa riikide ja USA raamatukogunduse arengutest, nägi Viimsis probleemi. Aga mitte ainult – tal oli ka visioon, kuidas seda lahendada. „Tulin Viimsisse alguses vestlusele nii, et läksin esmalt sinna vanasse kolhoosi administratiivhoonesse, kus teadsin raamatukogu asuvat, aga ei midagi. Siis ma leidsin selle siiski Rannapere pansionaadi teiselt korruselt.“ 

Kõik oli Tiiu sõnul iseenesest hästi, sest värskelt oli raamatukogu kultuuriministeeriumi toetusega remonditud. „Aga minusugusele, kes oli maailmas rännanud ja kellel oli uus rahvaraamatukogude kontseptsioon silmade ees, see kindlasti õige ei tundunud.“

Esiteks polnud Tiiu sõnul raamatukogu asukoht hea, sest see paiknes teistest teenustest eraldi. Teiseks oli raamatukogu väike ja enamikku raamatutest tuli ladustada hoidlas, sest ruumi ei olnud. „Rahvaraamatukogus nii olla ei saa, sest teosed peavad olema inimeste silmade all. Viimsis oli siis juba üle 22 000 elaniku ja see kindlasti ei olnud sobiv lahendus siinsetele elanikele. Vaja oli kaasaegset raamatukogu,“ meenutab Tiiu, kes enda sõnul käis oma murega mitme vallavanema jutul, aga viimaks võttis tema juttu süveneda toonane vallavanem Siim Kallas. „Ta veetis siin paar tundi ja ma rääkisin sellest, kuidas saaks ja peaks raamatukogu Viimsis korraldatud olema ning talle see idee sobis,“ meenutab Tiiu.

Hoolimata heast ja õilsast ideest ei langenud idee kohe täielikult viljakale pinnasele. „Volikogu ja kõik need komisjonid olid ikkagi valulikud ning kohati ka masendavad. Ma mõtlesin sageli, et miks ma siin oma kaela murran, aga mul on see saarlase kangus ja tundsin, et ma ei saa alla anda. Seda enam, et vallavanem ju toona seda ideed toetas,“ ütleb Tiiu.

Kui küsin raamatukogu juhilt, kas see vastuseis võis olla midagi sarnast praegu jalgpallihalliga ümber olnuga, vastab ta kiirelt, et väga, ja lisab: „Mulle on see kõik tuttav, aga siinkohal on oluline, et see pole vaid Viimsile omane. Teatud grupil tekib alati vastuseis, kui miskit uut on tulemas, ja see kaubanduskeskus oli kõigil hambus. Leiti, et Viimsil peab olema raamatukogu jaoks ikka eraldi hoone,“ meenutab Tiiu toonast kriitikat. „Inimesed ei saanud aru, et raamatukoguteenus peab toimimiseks olema koos teiste põhiteenustega ja siin hoones oleme me selle saavutanud. Siin on ju lisaks veel toidupood ja apteek. Kolm korda suurenenud kasutajanumber näitab, et lahendus toimib,“ ütleb Tiiu, kelle sõnul on toonased valjuhäälsed kriitikud ka ise nüüd raamatukogu omaks võtnud ja külastavad.

Samas meenutab Tiiu, kuidas 5. novembril vanas asukohas suletud raamatukogu raamatud aitas uude asukohta kolida aktiivne kogukond. „Jõudsime vist kokku lugeda kolmsada inimest, kes kogunes siia ühel päeval, et inimketina raamatud osaliselt ümber kolida. Kogukond siiski toetas raamatukogu ja see oli liigutav ning märgiline.“

Viimsi raamatukogust sai suunanäitaja 

Tänasest Viimsi raamatukogust on saanud valdkondlik turismiobjekt. Professionaalid nii Eestist kui ka mujalt maailmast käivad Tiiu loodud kontseptsiooniga tutvumas ning tänaseks on Maarjamaal juba mitu raamatukogu loodud siinse kogemuse põhjal. Tiiu sõnul käivad nüüd ka soomlased, kellele tema 1990ndatel alt üles vaatas ja kelle kogemustest õppis, nüüd Viimsi raamatukogu kogemusest õppimas.

„Kui keegi ütleb, et meie raamatukogu on nagu põhjanaabrite Oodi (Helsingi raamatukogu – H.L.), siis ma ei ole sellega nõus. Meil on oma Viimsi Raamatukogu,“ ütleb Tiiu. Tema sõnul on suurim pluss see, et raamatukogu on Viimsis avatud seitse päeva nädalas ja võrdlemisi hiliste tundideni. „Eks see töötajatele on ebamugav, aga inimestele väga sobiv ja nad on tänulikud.“

Tiiu sõnul on asju, mille üle Viimsi raamatukogu puhul rahul olla, palju. „Olid mõned asjad, mida me lihtsalt ei osanud ette näha. Näiteks, et individuaaltööboksid viimsilaste seas nii populaarseks osutuvad. Hommikul juba joostakse nende peale tormi,“ kirjeldab Tiiu, kelle sõnul tema kogemuses rahvusraamatukogus olid need enamasti reas tühjadena seisnud. „Neid oleks võinud siia isegi rohkem planeerida. Ja muidugi muusikastuudio, mis oli minu suur unistus, võinuks olla suurem. Viimsilased on ju kultuurne ja musikaalne rahvas, mistõttu on need ruumid ka tihedas kasutuses. Nii mõnigi superstaar on siin esimesed sammud oma karjääris teinud,“ räägib Tiiu, kelle sõnul ka tegevmuusikud sattuvad siia salvestama või harjutama.

Positiivne on Tiiu sõnul ka see, et raamatukogul on üle 100 000 raamatu ja nendest hoidlas on vaid käputäis.

Raamatukogus käiakse Viimsis perekonniti

Tiiu sõnul on rõõmustav trend, et vanemad tulevad raamatukokku koos lastega. „Ma näen, kuidas isad tulevad oma lastega siia ja loevad neile raamatut. See teeb meile palju rõõmu ja eks see on ka meie missioon. Raamatukogu maskott Vimpsik käib kaks korda kuus siin ka lastele ette lugemas ja ka see on kindlasti abiks, et raamatute lugemine püsiks atraktiivne,“ ütleb Tiiu.

Muidugi on raamatute populaarsusele ja kättesaadavusele negatiivse mõjuga see, et kodudest leiab aina vähem raamatuid. Tiiu sõnul annab see kõige valusamalt tunda neil hetkedel, kui koolidest hakatakse otsima kohustusliku kirjanduse teoseid.

Meie kahetunnisest vestlusest ei jää kahtlust – see terane ja tegus naine ilmselt leiab endale kindlasti miski väljakutse või siis, vastupidi, proovib päriselt puhata, sest tehtud on nii riigi kui ka Viimsi tasandil juba piisavalt palju. 

Tiiu Valmi soovitus: 5 raamatut, mida peaks elu jooksul lugema

1.    Antoine De Saint-Exupery „Väike prints“
2.    Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus“ (vähemalt esimene osa, kui kõike ei jaksa)
3.    Jaan Kross „Wikmani poisid“
4.    George Orwell „Loomade farm“
5.    Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“

Tiiu Valmi CV

Haridus

• 1959–1970 – Tallinna 4. keskkool.
• 1970–1974 – Tallinna Pedagoogilises Instituudis raamatukogunduse ja bibliograafia eriala.
• 2003 kaitses teadusmagistri kraadi tööga "Eesti raamatukogunduse arengutendentsid 1990. aastatel". Lõpetamata on jäänud alustatud doktoriõpingud, mille keskmes oli Eesti raamatukogunduse uurimine avalikus halduses.

Töö

• 1974. aastal asus tööle Fr. R. Kreutzwaldi nimelisse ENSV riiklikusse raamatukogusse teadus- ja metoodikaosakonna vanembibliograafina. Seejärel metoodikaosakonna peabibliograafina ja nimetati 1978. aastast metoodikaosakonna juhatajaks. Metoodikaosakonna reorganiseerimisel raamatukogunduse osakonnaks 1989. aastal jätkas ta selle struktuuriüksuse juhina kuni 1992. aastani.
• Aastatel 1992–1998 töötas ta Eesti Vabariigi kultuuriministeeriumi raamatukogunõunikuna.
• 1997. aastast täitis ta Eesti rahvusraamatukogu peadirektori kohuseid. 2. septembril 1998 valiti rahvusraamatukogu peadirektoriks, kuhu jäi 2008. aastani.
• 2009–2013 töötas TEA kirjastuse toimetuse juhatajana.
• Alates 2014. aastast Viimsi raamatukogu direktor.

Muud tegevused

• Põhitöö kõrvalt on Tiiu Valm kuulunud mitme raamatukogu nõukogudesse, olles 1994–1998 Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu aseesimees, 1995–2008 Eesti Hoiuraamatukogu ja 1997–1998 Eesti Akadeemilise Raamatukogu nõukogu liige. Aastatel 2006–2008 oli ta haridus- ja teadusministeeriumi teadusraamatukogude nõukogu liige.
• Ta on olnud Euroopa Nõukogu elektrooniliste väljaannete, raamatukogude ja arhiivide töörühma ekspert. 2007–2008 oli ta The European Library juhatuse aseesimees.
• Aastal 2003 valiti ta ühtlasi rahvusvahelise raamatukoguühingute ja -institutsioonide liidu (IFLA) juhatuse liikmeks. Samale kohale valiti ta tagasi ka 2005. aastal. Ta on olnud 2007–2008 IFLA rahvusraamatukogude sektsiooni alalise komitee liige. Sama organisatsiooni rahvaraamatukogude sektsiooni alalise komitee korrespondentliige on Tiiu Valm olnud juba alates 1993. aastast.
• Lisaks kitsalt erialastele organisatsioonidele on Tiiu Valm osalenud ka muude kultuuriühingute töös. Aastatel 1998–2000 kuulus ta Eesti Raamatu Aasta Peakomiteesse, aastatel 2002–2007 oli UNESCO Eesti Rahvusliku Komitee liige ja alates 2008. aastast UNESCO Eesti Rahvusliku Komitee nõukoja liige.
• Lisaks on Tiiu Valm avaldanud üle 100 raamatukogunduse ja infoteaduse artikli nii eesti, soome, inglise kui ka saksa keeles; juhtinud mitmete erialaste seaduste eelnõude väljatöötamist ja töörühmi.
• Aastatel 1992–2009 oli ta Eesti ainsa raamatukogundusajakirja Raamatukogu toimetuskolleegiumi liige. Tema toimetatud ja koostatud on mitmed 1980. aastatel ilmunud metoodilised ja juhendmaterjalid raamatukoguhoidjatele.

Tunnustused
2001 – Soome Raamatukoguühingu teenetemedal
2003 – Ukraina Ülemraada teenetemärk
2003 – Valgetähe IV klassi teenetemärk
2005 – Kaitsejõudude Peastaabi teeneterist
2005 – Poola Vabariigi Kuldne teeneterist
2008 – Austria Teaduse ja Kunsti I klassi aurist
2010 – Läti Vabariigi Kolme Tähe orden

Viimsi raamatukogu tähelend

• Viimsi raamatukogu asutati 1920. aastal ja aastatel 1976–1990 kandis see S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi raamatukogu nime.
• Raamatukogu on asunud Viimsis kokku kümnes asukohas (praegune on kümnes). 
• 5. detsembril tähistas Viimsi raamatukogu oma viiendat aastat Viimsi marketis. Viimsi raamatukogu oli üks esimesi Eestis, mis hakkas tegutsema kaubanduskeskuses. Numbrid näitavad, et asutuse toomine rahvale lähemale õigustas end. "Selle viie aasta jooksul on Viimsi raamatukogu teinud tähelennu – lugejate arv on kasvanud peaaegu 16 000 võrra," märkis direktor Tiiu Valm. "Laenutuste arv on kahe- ja külastuste arv kolmekordistunud."
• Täna on raamatukogul 21 000 lugejat, keda teenindab lisaks Viimsis asuvale keskraamatukogule ka kolm harukogu, mis asuvad Randveres, Püünsis ja Prangli saarel.
• Klientide jaoks kasutatavat põrandapinda on raamatukogus 2359 ruutmeetrit, mis on umbes viis korda rohkem kui varasemates ruumides.
• Raamatukogu maskotiks on Vimpsik.
• Viimsi raamatukogus on 13 ametikohta ja 18 töötajat.

Heiko Leesment
avalike suhete osakonna juhataja

Foto: Heiko Leesment