TUNNE METSADE MITMEKESISUST: Kuhu tasub minna seenele ja kuhu marjule?

Loodusesõpradel on kasulik teada metsa kasvukohatüüpe, sest nende järgi saab planeerida kasvõi oma seene- või marjakorjamise väljasõitu. Näiteks ei leia sõnajala kasvukohatüübist pohlasid või kukeseeni.

Looduses liikujad on kindlasti märganud, et kõik metsad ei ole ühesugused. Mõnes kõrguvad sihvakad männid ja maad katab sambla- ja samblikuvaip, võsa üldse pole. Teine mets on aga selline, kus võsa varjutab vaate metsakaugusesse ja saab varbagi märjaks. Seekord piilumegi metsade hingeellu ja uurime erinevaid metsatüüpe ning nende kasvukohti lähemalt.

Kasvukohatüüp 

Metsadega seotud inimesed (nt metsamajandajad, loodusteadlased) kasutavad sageli sõna kasvukohatüüp. Vaatame järgnevalt lähemalt, et mis „loom“ see veel on, ja pärast uurime, et kuidas Viimsis nendega lood on. Väga süvitsi seekord selle teemaga minna ei saa, aga esimeseks tutvuse tegemiseks sobib kenasti. 
Kasvukohatüüp on sõna, mis peegeldab endas nii eluta kui ka elusa looduse tegureid. Kasvukohatüüpide määramisel vaadatakse maapinna reljeefi, mulda, veerežiimi, alustaimestikku, puistu omadusi, samblarinnet ja muudki. Kõikidest nendest omadustest joonistuvad välja sarnaste tunnustega rühmad. Erinevad targad inimesed on üritanud neid rühmi piiritleda ja ka skeemile kanda, aga kuna looduses on harva asjad mustvalged ja ka rühmitamise alused ei pruugi alati samad olla, siis on neid liigitusi tegelikult rohkem. Üheks vast tuntuimaks rühmitamise aluseks on Erich Lõhmuse välja töötatud metsakasvukohtade tüpoloogia, mille alusel eristatakse 26 kasvukohatüüpi. Tüübid on oma nime saanud metsa alustaimestiku karaktertaime või sambliku järgi.

Ja mis siis? 

Võiks ju küsida, et kas midagi paremat pole oma ajaga teha, kui metsasid kuidagi rühmitada. Tegelikult on asjal siiski sügavam mõte ka. Üks aspekt on sellel seotud just metsamajandamisega. Nimelt on võimalik neid tüüpe teades ennustada metsa majanduslikku väärtust ja selle taastumist, planeerida kõige kasulikumaid majandamise võtteid ja muudki. Teine tahk on sellel aga kindlasti ka looduskaitseline. Näiteks saab neid tüüpe teades ennustada mingite haruldaste või kaitsealuste liikide potentsiaalselt esinemist alal ja siis seda kohapeal kontrollida. Pole ju mõtet otsida kuiva kasvukohta, nt sambliku kasvukohatüüpi eelistavat haruldust märjast metsast, nt lodust. Metsa kasvukohatüüpide järgi saab muuhulgas planeerida ka oma seene- või marjakorjamise väljasõitu – näiteks ei leia sõnajala kasvukohatüübist pohlasid või kukeseeni. Seega võib üks nimi (kasvukohatüübi nimetus) öelda teadjale palju.

Muldadel suur roll

Kasvukohatüüpide puhul on pinnasel väga suur roll, sest sellega on seotud nii niiskustingimused, happelisus või aluselisus kui ka toitainete hulk. Jämedateralisest materjalist jookseb vesi kiiresti läbi, aga mida peenem on materjal, seda raskem on veel sellest läbi tungida või osutub see sootuks võimatuks. Seisev vesi tähendab aga seda, et orgaanilise materjali lagundamine on raskendatud, sest hapnikku on pinnases vähem. See viib omakorda lagunemata materjali kuhjumiseni, mida näeme näiteks soostuvatel aladel.  

Eks taimedega on nagu inimestegagi, et mõni on väga pirtsakas ja nõudlik oma toidulaua suhtes, teine lepib aga laia valiku toiduobjektidega. Näiteks kui mänd on kannatlik ja saab hakkama ka jalgupidi vees (soostuvad alad) või väga kuivas kasvukohas liivaluite otsas, siis kuusele sellised äärmused ei sobi ja tema armastab pigem viljakaid parasniiskeid muldasid.  

Muld mõjutab metsa ja mets mõjutab mulda. Mingi ala mullad on seotud lisaks niiskustingimustele ka piirkonna lähtekivimiga, mis on omakorda seotud meie geoloogia eripäradega. Lähtekivimiks nimetatakse pinnakatte ülemist osa, mis võtab otseselt osa mulla moodustumisest. Eesti pinnakatte kujunemisel on määravat rolli omanud mandrijää protsessid. Eesti aladel koosneb pinnakate peamiselt moreenist ja on suhteliselt õhuke, kui jätame välja ürgorud, kus see võib lausa 80 meetrit paks olla.  

Viimsi valla aladel mängivad pinnakattes olulist rolli savi ja liiv. Mullastikuvaldkonna mõttes jääb Viimsi valla ala klindieelsekiviste leede- ja leetunud muldade valdkonda. Mitmes kohas esineb liigniiskusest tulenevaid mõjusid mullale (näiteks gleistumine) ja seeläbi ka taimedele. Meil esineb ka soostumise protsesse, mis tähendab turbakihi paksenemist metsa all ja kõrgemat happelisust kasvukohas. Seekord muldadega süvitsi ei lähe, aga üldplaanis võin välja tuua, et meie piirkonna mullad oma viljakusega ülemäära just ei hiilga. 

Viimsi metsade kasvukohatüübid 

Selleks, et Viimsi valla alast metsakasvukohatüüpide osas natuke paremat ülevaadet saada, toon järgnevalt välja Metsaportaalis (https://register.metsad.ee) toodud metsaeraldiste infot ja seda kuue maastikukaitseala (MKA) osas: Rohuneeme, Krillimäe, Viimsi keskosa, Kelvingi, Leppneeme-Tammneeme ja Mäealuse. Numbrid on ülevaate andmiseks ja ei ole absoluutsed, sest kogu metsaala ei ole eraldisteks jagatud ja kindlasti esineb ka eraldiste infos ebatäpsusi, sest looduses protsessid ajas muutuvad ning piirid erinevate kasvukohatüüpide vahel on suhtelised. Pigem tasub järgnevat võtta suurusjärkudena ja ülevaatliku pildi saamiseks. Info põhineb 928 metsaeraldise andmetel, mis pindala mõttes tähendab ligikaudu 1376 ha (võrdluseks, nende kuue kaitseala pindala kokku on ca 1599 ha). Nendel kaitsealadel on esindatud vähemalt 20 erinevat metsakasvukohatüüpi.

Kõige rohkem metsaeraldisi jääb meil karusambla-mustika (222 tk) ja mustika (212 tk) kasvukohatüüpi. Mõlemad tüübid on esindatud ka kõikidel eelnevalt nimetatud kaitsealadel ja kõige rohkem leidub neid Mäealuse MKA-l (vastavalt ca 204 ha ja 106 ha). Karusambla-mustika kasvukohatüüpi leidub palju ka Viimsi keskosa MKA-l (ca 91 ha) ja mustika kasvukohatüüpi Rohuneeme MKA-l (ca 82 ha). Neid kahte kasvukohatüüpi iseloomustab hõre alusmets, esinduslik puhmarinne ja mõnusalt paks sammal metsa all. Kuigi neis kasvukohtades domineerib Eestis mänd, siis Viimsi aladel on peapuuliigiks enamasti kuusk. Mustika kasvukohatüüp on natuke kuivem kui karusambla-mustika oma, aga mõlemat iseloomustab siiski liigniiskuse tõttu metsakõdu aeglane lagunemine ja selle kihi paksenemine. Need metsad on meil head kohad marjade korjamiseks ja ka seenelised ei pea tühja korviga koju minema.

Enim leidub kuuserikkaid metsi

Kui jutt juba kuuse peale läks, siis metsi, mille peapuuliigiks on kuusk, on meil ca 666 ha ehk 48% tänases artiklis käsitletavate eraldiste pindalast. Ohtruselt järgmised on metsad, mille peapuuliigiks on mänd (25%), seejärel kask (20%), sanglepp (5%) ning haab (1%). Seega laiutavad meie metsades peamiselt okaspuud. 

10% eraldiste pindalast võtavad enda alla kõdusooga seotud kasvukohatüübid (kõdusoo, mustika-kõdusoo, jänesekapsa-kõdusoo). Kõdusoo nimi viitab kõdunemisele. Nimelt on tegu erinevate soomuldadega alade kuivendamise tagajärjel kujunenud metsadega. Kuna kuivendamise tõttu pääseb hapnik paremini pinnasesse ja seeläbi saab hakata pika aja jooksul kogunenud orgaaniline materjal lagunema, siis vajub kohev metsaalune aja jooksul üha enam kokku (kõduneb ära) ja alles jäävad kõrgetel jalgadel puud (puude juurekaelad paljanduvad). Kõdusoo kuusikud, eriti vanad puistud, on tormihellad. 

Siiski esineb meil ka selliseid kasvukohatüüpe, mille puhul kuivendust tehtud pole ja säilinud on liigniiskusest tingitud loodusolud. Madalsoo, siirdesoo või raba kasvukohatüüpe esineb meil 13 eraldisel (21 ha) ja neis kohtades kasvab turba kiht tasapisi üha paksemaks. Madalsoo ja raba kasvukohatüüpi tasub otsida Leppneeme-Tammneeme MKA keskelt, aga siirdesoo tüüpi leiab väikestes kogustes laiali pillutatult pea kõikidelt kaitsealadelt. 

Kui niiskeid või lausa märgasid kasvukohatüüpe on meie aladel veelgi, näiteks lodu või angervaksa kasvukohatüüp, siis päris kuivasid (kanarbiku või sambliku) meie kuuel kaitsealal ei esine. Ehk siis, kes tahab jalutada sellise männimetsa all, kus samblikud kuival ajal jala all krõbisemas, peab sammud mujale seadma: meil on liiga tasane ja niiske maa, mistõttu sellised kasvukohatüübid siin ei esine. 

Kas teadsid, et… 

• …eelnevalt analüüsitud 928-st metsaeraldisest vaid ühel on peapuuliigiks tamm ja ühel pihlakas. 
• …Eesti Mullateaduse Selts valib alates 2014. aastast aasta mulla, et teadvustada laiemat avalikkust Eestis levinud muldade mitmekesisusest. 2024. aasta muld on leostunud gleimuld. 

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist

Foto: Maris Markus