„Tuulte vallas” on tundeerk ja humoorikas lugu kangekaelsest rannarahvast
Ootusärevalt sammun Viimsi Artiumi suurde saali ega suuda ikka veel uskuda, et Viimsi Kooliteater on üle pikkade aastate kokku tulnud ning et kohe on laval ja lava taga legendaarse kooliteatri tegijad, kes on meid naerutanud, üllatanud, nutma ajanud ja kõige sügavamaid hingekeeli puudutanud, muutes meile lähedaseks ja armsaks nii maailmakuulsad muusikalid kui meie oma rannarahva kuulsusrikka ajaloo. Saal pimeneb ning sünnib teatriime.
Õhuliste valgete kardinatega kaunistatud lavale astuvad tänapäeva lapsed ja alguse saab ootamatute kohtumiste jada, mis viib noored läbi Viimsi valla üllatusterohke ajaloo.
Muusikaõpetaja Mari-Liis Rahumets ja tema laululapsed moodustavad lavastuse õrna ja delikaatse raami, kes tuletavad meile meelde, et tulevikku ei ole minevikuta. Laval toimuvaid sündmusi selgitades ning neisse ise ka otseselt sekkudes suunavad noored nii laval kulgevat lugu kui avardavad publiku teadmisi Viimsi valla ajaloo pöördelistest sündmustest ning neis vahetult osalenud olulistest inimestest.
Tahaks vaimustusest aplodeerides keset etendust püsti karata
Laval elustuvad endisaegne koolmeister Mathias Volmer (Margus Toomla) ja koolijuht Alfred Raudsepp (Harri Ausmaa), kes mõlemad on kehastatud täpselt nii väärikal moel, mis paneb vaataja uskuma, et just tänu sellistele meestele jõudiski väärt kooliharidus Viimsisse ning on olnud au sees erinevate ühiskonnakordade ajal.
Vapustava etteaste teevad aga kooliteatri vilistlased Hanna-Liina Võsa (krahvinna Julie Anna von Buxhoeveden), Ingmar Jõela (krahv Alexander von Buxhoeveden) ja Jüri Tiidus (krahv Magnus von Stenbock), kelle nüansirikas ja detailitäpne mäng ning erakordselt naljakas tantsunumber on etteaste, mille lõpus tahaks aplodeerides püsti karata. Hanna-Liina, Ingmari ja Jüri absoluutselt ajastutruud karakterid manavad publiku silme ette tõepoolest kuldse ja suursuguse ajajärgu Viimsi ajaloos.
Omaette vaatamisväärsus on Kasper Sebastian Silla kehastatud helilooja August Luusmann, kes on mängitud hingestatult, aga samas koomiliselt. Ta on mees suure südamega, kel pole elus õnne olnud, kuid kes saab oma hingerahu, esitades publikule omakirjutatud hümni, mis tema arvates oleks väärinud Eesti ametliku hümni staatust. Silla mõnus energia ja lavaline vabadus paneb toredale Eesti mehele Augustile kõvasti kaasa elama.
Palju armsaid vihjeid kooliteatri legendaarsetele lavastustele
Hoopis tundelisemad noodid jõuavad lavale Laura Ojala ja Rünno Karnaga, kes on siiani väga paljude viimsilaste südames 2004. aastal esietendunud lavastusest „Ma väga armastasin, muu ei loe”, mida hiljem etendati mitmeid kordi pealkirjaga „Ma vaatan maailma igaviku aknast.”
Nüüdses lavastuses oli soe ja hingeminev taaskohtumine, kus Laurale omase õhkõrna tundemaailmaga kehastatud Maria Laidoner rääkis oma elust ja abikaasast. Võimsa karakteri lõi juba toona, aga tuletas seda meelde ka nüüd meeldejääva häälega Karna, kes kehastas Johan Laidoneri. Tunderikkalt ja samas elurõõmsalt kehastas Laidoneride poega Mihklit Valter Koldre. Maria ja Johani lugu on teiste näitlejate mängituna ning teiste teatritruppide esituses lavalaudadele jõudnud mitmeid kordi hiljemgi, kuid minu jaoks sümboliseerib just Laura ja Rünno duett kõige detailitäpsemalt perekond Laidoneri.
Lavastuse teises vaatuses on aeg ja olustik muutunud ning kui esimene vaatus kulges pigem mõtlikus, kohati nukrameelses kadunud aegade hiilgusi leinavas meeleolus, siis teises vaatuses jagatakse publikule kamaluga ehedaid ja efektseid tantsunumbreid, kaasakiskuvaid lauluesitusi, nalja, ning ülevoolavalt, aga väga maitsekalt kehastatud rannarahva erisuguseid inimtüüpe. Ja oi milliseid karvaseid ja sulelisi tegelasi tol mälestusväärsel Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi ajastul näha saab! Kirjeldada on seda võimatu, nii et kõike lihtsalt peab oma silmaga vaatama minema. Mõned vihjed õrritamiseks siiski annan.
Laval on üle 80 tegelase
Kõigepealt sirgeselgne, diplomaatiline ja suurepärase ärivaistuga kolhoosi esimees Oskar Kuul, keda meisterlikult mängis Jüri Tiidus. Mitmetes rollides astus üles Liisa Linhein, kes väikeste naiselike kavalustega loob nii meeldejäävaid naiskarakterid ning muidugi Raivo Mets varietee uksehoidja ja Aime Estna omanimelise fotograafina, kes kõik lausa lustisid laval oma tegelasi kehastades. Publikul oli kogu aeg suu naerul ning nii mõnelgi korral tahtnuks keset numbrit lihtsalt plaksutama hakata.
Eraldi kiitust ja suurt aplausi väärivad aga mitmed väikesed ja suuremad laulu-, tantsu- ja sõnateatrigrupid, kes laval toimuvaid sündmusi edasi arendavad, toetavad, sündmustesse sekkuvad ning publiku emotsioone igal hetkel üleval hoiavad. Alustades püha Birgitta kloostri nunnadest, kes viimsikatele tuttavad ülipopulaarsest kooliteatri etendusest, Viimsi Kooli vilistlaskoorist, vägevatest Aksi saare naistest ja tüdrukutest, ülivingetest ja eriti kihvtilt karikeeritud Prangli tuustidest ja põulidest, Viimsi päevakeskuse sõnakunstiringi väärikatest daamidest, kes andsid suurepäraselt edasi endisaegset olustikku ja tolleaegseid kombeid, vaimustavast tantsupaarist Evelina Ganina ja Robin Pastak, kes tantsisid end sõna otseses mõttes vaatajate südamesse ning lõpetades Viimsi õpetajate segarahvatantsurühmaga, kelleta ei möödu Viimsi vallas mitte ükski õige pidu ega tähtpäev.
Lõbusat lusti ja uhkeid üllatusi on laval palju
Lavastuse teises vaatuses saavad silma- ja kõrvailu ka kõik varieteetantsu ja -laulufännid, sest laval on tõeline omaaegne varieteeprogramm. Lõbusat lusti ja uhkeid üllatusi on lavastuses tõepoolest palju.
Eriti hinge läheb lavastuse lõpp, mis on üles ehitatud kavalalt, juhtides vaatajate tähelepanu mitmel korral vales suunas. Kui hakkab tunduma, et etendus on läbi saanud, saab see tegelikult veel vinte juurde ning lavastuse tegelik lõpp paneb ääretult südamliku ja tundehella punkti Viimsi kooliteatri senisele viimasele loole.
See kõik oleks aga olemata, kui poleks üht eriliselt andekat ja ainulaadset, geniaalsete mõtete, oskuslike juhiomaduste ja supervõimetega psühholoogi, kes 30 aastat on hoidnud Viimsi kooliteatri absoluutselt kõiki lavapealseid ja lavataguseid jõude oma pehmes pihus ja avaras südames – aitäh sulle, Külli Talmar-Kuiv kõige eest!
Aitäh, Nikolai Bentsler geniaalse idee eest tuua legendaarne Viimsi Kooliteater 30. sünnipäevaks taas oma fännide ette, sest kõikide viimsilaste südames sügaval on sel imelisel teatritrupil olnud suur soe pesa juba aastakümneid.
Kõik Viimsi Kooliteatri tegijad läbi aegade – teie publik armastab teid igavesti!
Muusikali "Tuulte vallas" saab Viimsi Artiumis näha veel kuupäevadel 20. mai kell 19, 21. mai kell 19 ja 22. mai kell 19. Piletid leiab Piletikeskusest.
Annika Remmel
kultuuriajakirjanik
Fotod: Siim Vahur