Ühe vahva taluperenaise elulugu – Kingu Leenu 175 

Läbi Pringi küla sõites jääb Rohuneeme tee ja mere vahele Viimsi vabaõhumuuseum. Varem oli selles paigas Kingu talu, kus toimetas 53 aasta jooksul Leenu, kelle elukäik oli keerukas ja muutusterohke, samal ajal tolleaegsele talunaisele üsna tüüpiline.  

19. sajandi keskpaiku elas Hageri kihelkonna Adila küla Lambaaugu talus perekond Krist, kuhu 10. juunil 1850 sündis seitsmes laps, tüdruk Leenu. Pereisa suri, kui Leenu oli 14-aastane. Üsna noorelt pidi ta end ise majandama hakkama. Ta läks kodust 60 km kaugusele Viimsisse Lubja küla Uuetoa talusse tüdrukuks. Edasi arenesid asjad ülesmäge ja juba aasta pärast seisis Leenu koos Uuetoa peremehe Rein Pappeliga Tallinna Pühavaimu kiriku altari ees. Peigmehel oli aastaid 43, pruudil 19. Vaesest Adila tüdrukust oli saanud taluperenaine.  

1877. aasta paiku mõõdistati Kingu talu maad ja Pappel ostis need ära. Leenu abikaasa Rein oli lugupeetud mees, kes 1873–1874 pidas isegi Viimsi vallavanema ametit. Tolleaegne vald erines tänapäevasest, sest tegeles ainult talupojaseisusest inimestega ja aadlike üle tal võimu ei olnud. Reinu kõrge staatuse tõttu palusid paljud naabrid Reinu ja Leenut oma lastele vaderiteks. Hoolimata vallavanema ametist käis Rein 20 võrguga ka merel kala püüdmas. Kuuri all oli tal seisnud isegi päris vanu linast ja kanepist võrke.  

Elu Kingu talus – laevrikust maja ehitamine 

Oma lapsi Leenul ja Reinul ei olnud, kuid juhtus nii, et 1878. aastal kasvas nende peres korraga lausa kolm poissi. Nimelt olid Leenu õed surnud ja orvuks jäänud lapsed – kaheaastane Jakob, kolmeaastane Gustav ja kaheksa-aastane Peeter – anti Kingu tallu kasulasteks.  

Tolleaegses talumajapidamises olid meeste ja naiste tööd rangelt reglementeeritud. Perenaisel olid alati käed tööd täis – tema hooleks olid söögid, laste eest hoolitsemine, maja ja aia korrashoid, loomade talitamine, kangakudumine, kapsa, liha ja kala soolamine, leivategu ja veel palju muud. Peremehe osa oli künd ja külv, ehitus, puutööd, kütte varumine, hobuste ja sõiduriistade korrahoid ja linnareisid. Kingu talus saadi eluga päris hästi hakkama, leivavili, liha ja kartul olid omast käest. Rein püüdis ka kala, lehmi oli palju ja piima jätkus ka müügiks.  

Kui 1894. aastal üks purjelaev Kingu rannas karile sõitis, hakkas Rein oma purjepaadiga laevalt ehitusmaterjali ehk laevrikku tooma. Kraami kogunes nii palju, et mees hakkas uut maja ehitama. Esiti vedas ta kajuti maale ja hakkas selle ümber tasapisi hoonet tegema. Rein kasutas mere poolt antu maksimaalselt ära, näiteks valmistas vaheseina laevateki materjalist. Eriti kaugele ta tööga aga ei jõudnud – järgmise suve hakul Rein suri.   

Nüüd algas karm võitlus, sest Reinu vennad taotlesid Kingu talukoha jagamist. Pärimisasi anti Nehatu vallakohtusse ning Leenu võitles nagu lõvi enda ja kasupoeg Jakob Silberfeldti huvide eest. Leenu lasi kindluse mõttes kohtul endale isegi kaks väärikat nõumeest kinnitada. Jakob oli Leenu ja Reinu poolt seaduslikult lapsendatud ning kohus otsustas Reinu vendade nõude rahuldamata jätta. Kingu koht jagati Leenu ja Jakob Silberfeldti vahel kaheks mõtteliseks osaks. Pärimisdokumendile kirjutas Leenu eest alla Jakob – nagu paljud talunaised, oskas Leenu küll lugeda, kuid ei olnud kirjutamises kuigi osav.  

Ajalugu kordub – Leenu võtab noore mehe 

Jäänud üksi talu pidama, sõitis Leenu vene turule ja kauples seal sulaseks Saha küla noormehe Mart Muru. Ajalugu, teadagi, kipub korduma ja nii ka siin – 1898. aastal peeti Kingul Mardi ja Leenu pulmad. Seekord oli pruut 48 ja peigmees 26 aastat vana. Pulmade puhul kutsuti kohale isegi päevapiltnik ja tema tehtud pilt ongi jäänud ainsaks fotoks Leenust.  

1898. aasta suvel sõudis abieluranda ka Leenu armas kasupoeg Jakob Silberfeldt. Leenu seda abielu heaks ei kiitnud ja peres tõusis selle pärast suur tüli. Asi oli selles, et Jakobi pruudiks oli Kingu teenija Liisu ja Leenu ei pidanud sellist liitu seisusekohaseks. Noored siiski abiellusid ja jäid elama Kingu rehekambrisse.  

Nii nagu Leenul, ei olnud ka Mardil rannaelust mingit aimu, sest temagi pärines sisemaalt. Sellega seoses juhtus kohe abielu alguses suur apsakas. Mart võttis uljalt Reinu võrgud ning läks merele kala püüdma. Kuna ta kalapüügist samas midagi eriti ei teadnud, siis ei taibanud ta võrke ka kinnitada ning meri viis need kõik minema. Rahaline kaotus oli päris suur, sest võrgud olid tollal palju hinnalisem kaup kui tänapäeval. Võib ainult ette kujutada, mismoodi Leenu selle uudise peale reageeris….  

Pärast toda apsakat otsustas paar keskenduda hoopis piimakarja kasvatusele. Seetõttu seisid elumaja eeskojas alati piimapütid ja Leenu lasi piima säilitamiseks vana rehemaja otsa ka kivivõlviga jääkeldri ehitada. 1930. aastate algul veeti Tallinna piima koos naabritega. Kingu piim viidi Brookusmäele (Olevimägi), Raua tänava keldripoodi ja kindlatele kundedele hommikul ka koju kätte. Mart Muru sai lõpuks siiski kalapüügiga ikkagi niipaljukest sina peale, et kevadeti olevat ta vahel rüsaga räime püüdnud. 

Maja ehitamises oli Mart tugevam kui kalapüügis ja nõnda sai Reinu poolt pooleli jäänud elumaja 20. sajandi algusaastatel ikkagi valmis. Ehitusmeetod oli tal samas sarnane Reinu omale – kui uut materjali leidis, siis lisas ühtteist juurde. Näiteks tuulekoja merepoolse otsaakna sai ta Vene laevalt, mis 1917. aastal reidile jäi ja mida kohalik rahvas rüüstamas käis. 

Laevad ja inimesed kaovad, aga maja jääb 

Lisaks tülile abieluküsimuse pärast ei saanud Jakobiga läbi ka Leenu mees Mart. Jakob oskas mere ääres kasvanud poisina hästi merd sõita ning sai suurema osa sissetulekust kalapüügist. Hiljem ostis ta endale odava purjeka, millega hakkas usinalt kiviäri ajama. Nimelt tehti enne I maailmasõda Tallinna sadamas suuri ümberehitustöid. Ümbruskonna randlased vedasid sadamakai täiteks kive ja teenisid sellega lisaraha. See tegevus oli aga Mardile hirmsasti pinnuks silmas, sest ta kartis, et kui suured kivid ära vedada, siis hakkab meri rohkem kallast õõnestama. Jakob oma tulusat äri aga ei jätnud ning kahe mehe tüli päädis sellega, et Mart puuris salaja Jakobi purjeka põhja augud ja kivilastis paat vajus põhja. Jakobil õnnestus siiski ujudes oma elu päästa. 

Kingu talus hakkas laevandus aegamööda aktuaalseks teemaks tõusma – Leenu õepoeg Gustav Kristjuhan oli kaugesõidukapten ning laevaomanik ja ta vedas oma mootorpurjekatega Läänemere sadamate vahel kaupa. Ta viibis sageli Kingul ja tal oli uues elumajas isegi omaette tuba. Ka Leenust oli saanud laevaomanik – talle kuulus kahemastiline kuunar, mis vahel ka sõidus käis. Laev seisis Püünsi rannas tormivarjus. Kuid Püünsi mehed olid selle mingil põhjusel puruks raiunud – Mart Muru tahtis asja kohtusse anda, kuid loobus hiljem. 

Leenuga on kohalikus pärimuses seotud veel üks legend. Nimelt olevat ta elu lõpupoole hakanud dementseks muutuma ja seetõttu hoidis perekond teda ühes toas tavaliselt luku taga. Leenu istus siis seal ja luges oma kuldrahasid – vähemalt nii olevat külarahvas teinekord aknast näinud. Pärast Leenu surma tema juurest seda varandust aga ei leitud. Nõnda ei olegi teada, kas Leenu ka päriselt mingit raha luges ja kas ta selle äkki kuhugi maja ümbrusse ära peitis. Mitmed on hiljem seda aaret otsimas käinud, aga siiani pole peale rootsiaegsete odavate müntide midagi põnevamat päevavalgele tulnud. 

Aeg läks. Mart oli külameestega rääkides Leenut alati väga kiitnud ja lubanud talle uhke hauasamba püstitada. Kuid juhtus nii, et Leenul õnnestus Mardist kauem elada ja sammas jäi püstitamata – Mart suri 1929. aastal. Leenu lahkus aasta hiljem 80-aastasena. Pirita uuel surnuaial saab Mart ja Leena Muru nime kandva hauaplaadi üles otsida.  

Ajapikku kolisid Leenu õepoegade järeltulijad Kingu talust ära ja hiljem ostis kinnistu S. M. Kirovi nimeline kalurikolhoos ja rajas sinna vabaõhumuuseumi. Tänapäeval asub seal Viimsi vabaõhumuuseum ja Leenu meeste laevrikust  ehitatud elumaja on üle elanud kõik ajaloo tormid.  

Külvi Kuusk 
Rannarahva muuseumi teadur-kuraator 

Maivi Kärginen-Kivi 
Rannarahva muuseumi teadus- ja haridustöö juht