Viimsi rattamatk viis avastama loodust ja ajalugu
Möödunud laupäeval, 7. juunil toimus Viimsi vallas põnev rattamatk, mis tutvustas kohalikele elanikele kodukandi vähetuntud pärleid. Matkal osales koos korraldajatega ligi 100 inimest, kellest mitmed liitusid marsruudiga tee peal.
Seitsme peatuspunkti jooksul avastati nii poolsaare ajaloolisi, kultuurilisi kui ka looduslikke vaatamisväärsusi. Giidiks oli kaheteistkümnendat põlve viimsilane Alar Mik, kelle sügavad teadmised kohalikust ajaloost ja lugudest andsid matkale erilise väärtuse.
Esimeses peatuses tutvuti Miiduranna tähtkantsi varemetega, mille kohta üllatuslikult tunnistas vaid kuus osalejat, et on seda varem külastanud. Tegemist on Eestis ainulaadse kindlustusehitisega, millega sarnase tüübiga rajatisi pole mujal säilinud. 1727. aastal rajatud fort oli mõeldud võitlemiseks vaenlase laevastikuga, omades kuni 50 erinevat suurtükki.
Alar Mik tõi välja põneva fakti, et kuigi fort oli suurepärasel positsioonil, ei kasutatud seda 1790. aasta Rootsi-Vene merelahingus, kus see oleks pakkunud hiilgava positsiooni Rootsi laevastiku tulistamiseks. Iroonilisel kombel säilis fort puutumatuna sadu aastaid (ka läbi sõdade ja režiimimuutuste), kuid hakkas hävima just pärast seda, kui see võeti kultuurimälestisena kaitse alla 1990. aastate keskel.
Kivil kasvavad puud – looduse visaduse tunnistajad
Teises peatuspunktis imetleti Pringi külas Käbi tee lähedal kasvavat suurt kuuske, mille paksud juured on kaunilt ümber rändrahnu sirutunud. Vaid kolm osalejat teadsid seda konkreetset puud, kuigi paarkümmend inimest tunnistas, et on metsas mõnda kivil kasvavat puud näinud. Giid selgitas, et selleks, et puu saaks rändrahnul kasvada, peavad olema täidetud kolm põhitingimust: kivipinnal peavad olema praod või lohud, peab olema piisavalt niiskust ning samblikud ja samblad peavad looma õhukese mullakihi. Viimsi piirkonnas võib märgata rändrahnudel kasvavaid puid, kui hoida silmad lahti. Kõige kuulsam näide oli Tädu kuusk, mis kahjuks 2011. aastal tormis murdus.
Kolmandas peatuses tutvuti Püünsi suusaraja lähedal asuva rohekashalli diabaasrahnuga, mida varem teadis vaid üks osaleja, kuigi kümmekonnal osalejal oli sellest paigast varem läbi käinud. Rahn on kivimitüübi poolest väga haruldane – tegemist on basaltse koostise ja struktuurilt basaldi ning gabro vahepealsega.
Alar tutvustas ka Viimsi valla hiidrahne, millest märkimisväärseim on Kabelikivi Muugal (Eesti rahnude edetabelis 2. kohal) ning Rohuneeme kivi (Eesti rahnude edetabelis 5. kohal). Viimsi valla territooriumil on inventariseeritud üle 300 suure rändrahnu, mis teeb piirkonna üheks rahnurikkamate seast Eestis.
Saksa rannapatarei – unustatud militaarpärand
Neljandas peatuspunktis avastati Rohuneeme küla vanadel heinamaadel asunud võimsa Saksa suurtükipatarei nr 1 „Prinz Heinrich“ jäänused. Vaid kaks osalejat olid siin varem käinud, kuigi mitmed tunnistasid, et on siit mööda käinud, teadmata, et metsas selline militaarpärand peidus on.
Patarei relvastuseks olid kaks 280 mm raudteesuurtükki Theodor Bruno. 2021. aasta juunikuus leidsid päästjad Rohuneeme metsast 280 mm ehk 28 cm mürsud. Sõjaajaloolaste hinnangul asus Rohuneemes ka teine sakslaste patarei, mis oli relvastatud 238 mm kahuritega. Selle patarei lugu ootab alles avastamist.
Viiendas peatuses jalutati Lännemäe miljööväärtuslikus alas, kus varem oli käinud ligi 15 osalejat. Tegemist on rannaküla osaga, mis on säilitanud oma ajaloolise ridaja struktuuri – hooned paiknevad kahel pool küla läbivat teed, mis järgib looduslike iseärasusi ja kulgeb looklevalt.
Alar Mik jagas lõbusa loo 100 aasta tagusest perioodist, kus külapoisid tegid ühele vanale kalurile vimkat ja tõmbasid ta paadi puude otsa rippuma. Hommikul kalale minnes oli mees olnud pahane, pole teada, kuidas ta paadi alla sai.
Külastajad imetlesid ka ala rikkalikku ajaloolist pärandit, sealhulgas rootsiaegse asustuse jälgi, mõisate piirikivi aastast 1497 ja Viinuniidi paadilautritega kari.
Metsastunud liivaluited – põnev maastik rattasõpradele
Kuuendas peatuses tutvuti Leppneeme–Tammneeme maastikukaitsealal asuvate metsastunud liivaluidetega, kus varem oli käinud ligi 20 inimest. Giid selgitas, et metsastunud luited on looduslikud või poollooduslikud männikud, harvem ka lepikud rannikuluidetel. Luited on osaks kaitseala väärtuslikust maastikust ja on oma pinnavormilt kujunenud jalgrattasõprade seas põnevaks maastikuks. Siiski tuleb siin sõites arvestada, et maastik ulatuslikult ei kahjustuks ja see säiliks tulevastele põlvedele.
Viimases peatuses imetleti Viimsi keskosa maastikukaitsealal asuvaid 200-aastaseid mände, mis moodustavad ühe Viimsi vääriselupaikadest (VEP). Alar Mik selgitas, et vääriselupaigad on erilised metsakooslused, kus kasvab põline või haruldane metsakooslus ja esineb erilisi elutingimusi.
Viimsi vallas on 61 vääriselupaika kogupindalaga ligikaudu 165 hektarit. Vääriselupaikade eripäraks on nende kõrge vanus - vanimate puude iga ületab 200 aastat.
Osalejatel jagus retke osas kiidusõnu
Paljud osalejad kiitsid rattamatka põnevat marsruuti ja huvitavaid peatuskohti.
„Ei oleks iial arvanud, et nii lähedal asub niivõrd mitmeid põnevaid kohti, millest ma midagi ei teadnud,“ kommenteeris üks kohalik elanik. Mitmed osalejad avaldasid soovi, et selliseid kodukandi avastamise matku võiks korraldada regulaarselt. „Eriti põnev oli avastada, et Miiduranna tähtfort on nii unikaalne ehitis kogu Eestis ja et meie vallas on nii palju hiidrahne,“ lisas teine osaleja.
Rattamatk tõestas, et Viimsi vald peidab endas palju avastamist väärt looduslikke ja ajaloolisi vaatamisväärsusi, mis väärivad nii kohalike kui ka külaliste tähelepanu. Giidi põhjalikud teadmised ja kaasahaaravad lood andsid kohtadele juurde sügavust ja tähendust, mida tavalisel jalutuskäigul ei pruugi märgata.
Rattaretke korraldajad olid mõelnud ka söögi peale ja nii ootaski igat osalejat hommikul kogunedes soojad saiad. Need küpsetas varahommikul valmis kodukokk Leelo Rahusaar.
Peale matka nauditi ühiselt imemaistvat suppi, mille keetis kodukohvik MerePere ja Kristlin Nagel. Lauad ja pingid supi söömiseks tõid kohale Lubja külaselts ja Raimo Tann. Ühiselt sooja suppi süües oli mõnus jalga puhata ja esmamuljeid jagada.
Kokkuvõttes saab öelda, et tegemist oli tõelise kogukonna sündmusega, mille õnnestumisele aitasid rattaretke raja kokkupanemisega kaasa ka spordiklubi Viimsi Sport ja Siiri Visnapuu. Kogu retke sõitis kaasa ja võttis meeldejääva päeva pilti fotograaf Rene Mitt.
Vaata galeriid SIIT.
Theo Kehlmann
spordi- ja liikumisharrastuse peaspetsialist