30 aastat Estonia hukust – ka ellujääjate katastroof
28. septembril möödub 30 aastat parvlaeva Estonia hukust. Seda ööd peab viimsilane Hannes Kadak enda teiseks sünnipäevaks, sest ta oli üks vähestest, kellel õnnestus katastroofist eluga pääseda.
Teie eestvedamisel paigaldati 14. septembril Naissaarele Estonialt pääsenutele meenutuspink. Kuidas see idee tekkis?
Idee tekkis teiste pääsenutega rääkides. Naissaar on kohana hästi rahulik ja tundus sobiv selleks, et sinna minna nii rahu leidma kui ka toimunud õnnetust meenutama. Estonia laev lahkus Eestist viimast korda 30 aastat tagasi ning sõitis Naissaare ja mandri vahelt läbi. Olin ise siis alles 23-aastane…
Ka mälestuspingi kivil on enda pääsemise lugu. Nimelt hakati Tallinnas Koplis ühte kortermaja ehitama ja see kivi oli põõsasse visatud. Mina leidsin selle ja nii tekkis mõte teha kivist meenutuspink. Möödunud aastal tulin oma ideed ka valla kultuuriosakonnale tutvustama ja nii hakkas asi liikuma.
Usun, et kõigil Estoniaga seotud inimestel on pingil hea istuda, aga muidugi on see mõeldud ka kõigile teistele. Ma väga loodan inimeste mõistmisele, et seda ei hakataks sodima ega lõhkuma.
Kas see on Teie teada esimene mälestusmärk neile, kes pääsesid?
Palju on mälestusmärke hukkunutele, aga pääsenutele mõeldud mälestusmärkide kohta mul info puudub.
Laeval olite Te meeskonnaliikmena. Kas see oli Teie esimene töökoht?
Varasemalt olin Siberi vahel sõitval kaubalaeval, millega Põhjameres ka õnnetus juhtus, aga laev ära ei uppunud. 17-aastasena oli mul võimalus käia kolmemastilise purjekaga ümber Euroopa.
Estoniale minnes olin ma äsja teist korda merekooli lõpetanud. Minu esimeseks erialaks oli automaatseadmete mehaanik, aga kooli lõpetades sellist ametit enam ei eksisteerinud. Nii anti mulle võimalus merekoolis mehaanikuks õppida.
Pärast teist lõpetamist marssisin ulja noormehena kaadriinspektorite juurde ja ütlesin: „Tere, mehaanik saabus, kas tööd saab?“ Mulle vastati, et otse mehhaanikuks ei saa, aga motoristi kohta on Estonia peale pakkuda küll. Mul oli nii hea meel! Laeval hakkasin vahimotoristiks ja tol ööl, minu kümnendal tööpäeval, sattus minu vahetus olema kell 00.00–04.
Kui merel olla ja seal töötada, siis tead, et laev tormis kõigub kahele poole. Sel korral laev vajus küljele ja enam tagasi ei tõusnud vaid vajus edasi. Meremeestele oli siis teada, et kui autotekki pääseb juba vesi, siis enam midagi teha ei ole. Seega need jutud, et kui oleks veel kuskilt mingi luugi lahti teinud või miskit… need ei aita enam midagi päästa.
Kui tihti Te Estonia hukule mõtlete?
Mitte väga. Sellist asja, et ma tihti meenutan või et juhtunu ajaks mind öösiti üles, ei ole. Pärast õnnetust oli mul võimalus rääkida ja ma arva, et tegin seda kuu aega iga päev – see mind ka aitas. Mul oli inimene, keda sain usaldada ja kes kordagi ei öelnud, et ta on kuulamisest väsinud. Eks laevahukk oli mulle päris korralik katsumus – mäletan, et päriselt oli parves nii külm, et enam ei jaksanud väriseda. Aga mul õnnestus see üle elada.
Ma olen enda jaoks õnnetusega rahu teinud ja teistpidi – see pani mind maailma peale teisiti mõtlema. Nähes, kui tühistest asjadest inimesed probleeme teevad, tekib mõte, et istuge maha ja rääkige asjad selgeks!
Uppuvas laevas, kus inimesed olid üksteise ümber puntras ja mäsu käis… seal ei olnud nii nagu filmis, et aidatakse hädasolijat. Nagu päästmisel alati öeldakse – päästa iseennast! Seda õpetatakse ka esmaabikoolitustel ja nii ka päriselt on. Keegi lükkab sulle näpud silma, keegi küünistab ja samal ajal üritad ise päästepaati ronida, mille serv on tegelikult üsna kõrge.
Kui te olete kunagi meres laste madratsiga hullanud, siis kas olete proovinud sinna vees olles ka peale ronida? Kui jalad põhja ulatuvad, siis see ehk isegi õnnestub, aga kui jalad põhja ei ulatu, kas siis ka õnnestub? Nüüd kujutage ette, et päästepaadi serv on kahe madratsi kõrgune ehk siis topelt kõrge. Nii saate aru, kui keeruline oli paati pääsemine ja kui teised sul veel otsas ripuvad… Iga koht päästepaadis suurendas lootust eluga pääseda, seega käis seal tõeline olelusvõitlus. Ümberringi oli juba ka uppunuid ja hädalisi.
Juba parves olles hakkasime tasapisi ka teisi aitama. Aga tegelikult oli nõnda, et kui ise juba parve said, olid selleks hetkeks ära kulutanud sedavõrd palju energiat, et oleks soovinud veidi hinge tõmmata. Samas nägid, et äkki saab veel kedagi aidata.
Seal ei olnud vahet, kas oled tugev või nõrk, mees või naine – sel hetkel on korraga kõik ühtmoodi hädas ja kõigil on soov ellu jääda. Kuidas pääsemine käib, on juba õnne asi. Kõigepealt tuli laevast välja saada, siis paati pääseda ja mitte ära külmuda. Meid tõsteti välja alles hommikul kell 8. Hea oli, et kopter jõudis…
Kas 28. september on Teile kuidagi teistmoodi päev?
Ikka. Nendega, keda ma pääsenutest tean, saadame sõnumeid ja soovime „Palju õnne sünnipäevaks!“
Aga pereringis?
Seal me seda teemat üles ei võta ja ei ole ka tähtsust. Perega on pigem argisemad teemad. Tänavu on 28. september veidi teistsugune, sest Naissaarele sai nüüd meenutuspink paigaldatud. Samas on pingi mõte ka selles, et pääsenud ei pea elu lõpuni leinas olema. Oli suur õnnetus, aga tahaks elust rõõmu tunda. Soovin, et inimesed ei oleks nii kiuslikud – kunagi ei tea, mida homne päev toob.
Kuivõrd olete lugenud ilmunud raamatuid Estonia huku kohta või seriaale vaadanud?
Olen vaadanud, aga paljud paistavad liiga kommertslikud. Laevahuku põhjus oli juba ammu uurimiskomisjoni poolt välja öeldud, mida seal enam uurida. Üks huvitav hüpotees on hiljuti mõttena välja käidud – äkki sõitis laev varem mõnele ulpivale, näiteks konteinerile, otsa?
Kas seda tundnud ei oleks?
Kui laev tormis sõidab ja väriseb, siis ei pruugi. Kujutage ette, et sõidate autoga metsavahelisel teel, sajab vihma, on kõva tuul ja kõik ragiseb. Kas märkaksite, kui oksast üle sõidate? Oleneb oksa suurusest, aga vähe tõenäoline, eks?
Kui ma aga Teie käest küsin – mis tol ööl juhtus?
Ma nägin ise kaamerast – vesi tuli aparelli vahelt sisse. Kui ma küsisin, miks vesi sealt tuleb, siis ütles mehaanik, et visiir oli eest ära. Vett ei olnudki palju vaja, sest Estonia tohtis peale võtta 3000 tonni. Laev oli aga autosid ja inimesi täis, seega oli varu vähe alles.
Ma loodan, et inimesed leiavad ilusa ilmaga tee Naissaarele ja isegi, kui kedagi Estonialt ei tundnud, siis saab meenutuspingil mõelda enda lähedastele. Rahu leidmine võib teinekord keeruline olla, aga ehk on seda pingil mõnevõrra kergem teha. Samuti soovin, et inimesed oleksid ikka abivalmid, sest kunagi ei tea, millal endal abi tarvis võib minna.
- Estonia uppus 28. septembril 1994 kella 00:55 ja 02:03 vahel, sõites Tallinnast Stockholmi 989 inimesega pardal. 989 pardal olnust päästeti 137. Õnnetuses hukkus 852 inimest. Allikas: wikipedia.org
Mälestuskirik mere kaldapealsel
Viimsi Püha Jaakobi kirik on esimene uus luterlik kirik Eestis pärast II maailmasõda. Kiriku arhitektid on Martin Aunin ning Erkki Ristoja. Rannapealne pühakoda on pühitsetud 25. juulil 2007. aastal ja on püstitatud kõigi merel hukkunute mälestuseks. Kiriku ees asub mälestuskivi kõigi parvlaev Estonia õnnetuses hukkunud 852 inimese nimega.
Estonia huku 30. aastapäeva mälestuskontsert „Laulan üle merede“ toimub 28. septembril kell 19 Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Kavas on eesti, soome ja rootsi heliloojate muusika: Sibelius, Hillborg, Tormis, Tüür, Kreek, Mägi, Grigorjeva. Esinevad VHK keelpilliorkester (dirigent Rasmus Puur) ja Virgo Veldi (saksofon). Pileteid müüakse kohapeal enne kontserdi algust.
Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja
Fotod: Jane Saks