Aeg ei peatu ja tänastest lastest saavad kunagi vanavanemad
Kuidagi imelik on mõelda, et nendest, kes praegu lasteaias oma päevi mööda saadavad, saavad kunagi vanavanemad. Nii see kord juba on – aega pole võimalik peatada. Ja kas me seda tahaksimegi?
Vanavanemate austamispäeval pole meie riigis just eriti pikk ajalugu, aga nüüd hakkab see juba juurduma. Ja nii mõnelgi eakal inimesel on põhjust külalisi oodata.
Iseenesestmõistetavalt viib see päev minuealiste mõtted tagasi minevikku. Mul oli kaks väga erinevat vanaema, soojema hüüdnimega – mammat. Üks nendest (emapoolne) oli humoorikas vanainimene, kelle vaimukad ütlemised veel tänapäevalgi meelde tulevad; teine aga tõsine, elus palju raskusi üle elanud, keda ma „omaks mammaks“ pidasin ja nimetasin. Ta oli ainult paar talve koolis saanud käia, oskas kirjutada (tõsi küll, tähelepanuväärsete kirjavigadega) ja lugeda (õigemini sõnu kokku veerida), aga tal oli tublisti elutarkust, seda hindamatut väärtust, mida koolides pole võimalik omandada. Üks nendest tarkustest kõlas järgmiselt: „Latsekõsõ, murdke kieli.“ Minu mamma oli pärit Lõuna-Eestist ja jäi sealsele murdele truuks kuni elu lõpuni.
Väljend „murdke kieli“ tundus mulle tollal veidrana, kuni ajani, mil ma hakkasin taipama, et iga keel, mida keegi õpib, tuleb kõigepealt sõna otseses lahti murda ja seejärel uuesti kokku seada, kuni ta kasutuskõlblikuks muutub. Ja siin vist ongi see koht, kus võiks rääkida elukogemustest, sellest vanavanemate tarkvarast, „mida rooste ei riku ja koi ei söö“. Keel on varandus.
Idamaine tarkus ütleb, et teadmisi saab ka teistele edastada, kogemusi aga mitte. Ent kogemusi saab mõista ja omaks võtta, et mitte korrata eelnenud põlvkondade vigu, vaid saada innustust kordaminekutest.
Noorte ja vanade koosviibimisel on eriline ja asendamatu väärtus. Vist küll kõikidest rahvustest kõige varem ja kõige põhjalikumalt on seda väärtust hinnanud jaapanlased, kes juba ammuilma hakkasid ühe katuse alla paigutama lasteaedu ja hooldekodusid. Näib küll, et nii lastel kui ka vanadel on, millest üksteisega rääkida.
Aegade möödudes on maailm muutunud. Minu vanaema lapsepõlves olid inimesed veendunud, et kui ilma hobuseta vankriga sõitma hakatakse, tuleb maailma lõpp. Nüüd sõidavad autod ilma juhtideta, aga lõppu veel ei paista. Oma oskuste poolest nutiseadmete kasutamisel ületavad lapselapsed oma vanavanemaid mitmekordselt.
Midagi aga jääb muutumatuks ja see „midagi“ on asjaolu, mida ükskõik kui kõrgelt arenenud tehnika isikupäraselt ja vahetult, nagu teevad seda vanavanemad, pole võimeline edastama. Mis aga lastelastesse puutub, siis väärib meenutamist veel üks tõsiasi. Just lapselapsed on need, kes vanavanematele elupõlise õppimisvõimaluse tagavad. Nii toimivad vanavanemate ja lastelaste vahelised suhted nagu ausas kaubanduses kasusaamise põhimõtted. Kõike seda võiks kokkuvõtlikult ka aja järjepidevuseks nimetada. Aga mitte ainult. Tunnetesoojus on see, mis vanavanemate päeva olemuse esile tõstab ja eriliseks teeb. Head vanavanemate päeva, kõigile!
Agu Sisask
japanoloog, kolmekordne vanaisa
Foto: Jane Saks