Dmytro Kolomyichenko: Olen tänulik, et treenerikarjäär mind Viimsisse tõi

Ukrainast pärit Dmytro Kolomyichenko liitus Viimsi korvpalliklubiga möödunud hooajal, kui temast sai Eesti-Läti liigas mängiva esindusklubi treener ning esiliigas mängiva duubelmeeskonna peatreener. Samuti hoiab ta silma peal klubi järelkasvul, treenides U11 ja U15 võistkondi. 

Mullu elas Dmytro pere veel Lätis, kuid tänavu on nad juba Viimsisse kolinud. Koos abikaasa Stansilavaga kasvatatakse kolme imetoredat last: Sofiat, Aleksanderit ja Konstantinost.

Dmytro, kust Sa pärit oled ja kuidas korvpalli juurde jõudsid?
Sündisin ja kasvasin Musta mere kaldal Ukrainas Odessas, kus olen veetnud kogu oma elu. Korvpalliga alustasin juba lapsena ning see on jäänud minu elu osaks tänaseni. Erinevatel põhjustel jäi minu mängijakarjäär lühikeseks ning juba 22-aastasena asusin omandama treenerikutset. Aja jooksul sain aru, et korvpall on see, millega tahan end siduda, seetõttu täienesid pidevalt ka minu teadmised ja oskused. Osalesin erinevatel koolitustel ja konverentsidel, täiendasin oma inglise keelt ning peagi laekusid esimesed tööpakkumised Ukraina korvpalli föderatsioonilt.

Sinu Odessas asuv korvpalliakadeemia töötab tänase päevani?
Soov jätta endast jälg maha viis mu üle-eelmisel suvel oma korvpalliakadeemia asutamiseni. Esialgne plaan oli see käivitada ning seejärel silma peal hoida. Kahjuks tõmbas sõda kõigele kriipsu peale ning pidime Ukrainast lahkuma. Akadeemia eksisteerib edasi, kuid 70% korvpalluritest lahkus sõja tagajärjel riigist. 

Olen tänulik kogu Viimsi korvpalliperele usalduse ja võimaluse eest kasvada nii treeneri, aga ka inimesena. Mulle meeldib väga Viimsis töötada – juhtkond, treenerid, mängijad on suurepärased ning ma loodan, et koos teeme suuri asju ja kasvatame korvpallipüramiidi veel tugevamaks.

See, kuidas Viimsi vald ja mõned erafirmad korvpalli ja üldse sporti toetavad, on minu jaoks täiesti üllatav. Ukrainas annab riik näpuotsaga spordi jaoks raha, Odessas eksisteerivat akadeemiat peetakse üleval lapsevanemate rahakoti toel. Eestis on kõik teistmoodi.

Täna elad Sa juba kogu perega Viimsis?
Pärast mullust esimest hooaega Viimsis pikendas klubi minuga lepingut ka tänavuseks aastaks. Minu pere, kes pärast sõja puhkemist veetis esimese aasta Lätis Ogres, on täna minuga koos Viimsis. Lisaks meie kolmele lapsele kasvab meie peres nüüd veel üks 15-aastane poiss, kelle hiljuti adopteerisime ja kes samuti Viimsis korvpalli mängib.

Kuidas Sulle ja Su perele siinne elukeskkond meeldib?
Viimsi on suurepärases asukohas – mets ja meri on lähedal, siin on värske õhk ning puuduvad liiklusummikud, minu lastele meeldib siin väga. Meie elukohast jalutades jääb meri vaid kümne minuti kaugusele ja nagu kõikidele lastele, meeldib ka minu omadele suvel rannas käia. Korvpalliklubi jääb kodust vaid kolme minuti jalutuskäigu kaugusele, seega kõik on käe-jala juures ja ma ei pea edasi-tagasi sõitmisele aega raiskama.

Viimsi vallavalitsus on mind palju aidanud, näiteks sotsiaalküsimuste lahendamisel. Ma ei oska hetkel millestki rohkemast unistadagi, sest olen väga õnnelik, et siia sattusin.

Kuidas on kohanenud Su lapsed?
Mu noorem poeg käib lasteaias, mis jääb meie korterist vaid kolme minuti jalutustee kaugusele. Vanematel lastel oli võimalus minna ka Viimsis asuvatesse koolidesse, kuid esimesel aastal otsustasime abikaasaga, et neil oleks parem alustada kooliteed mõnes Eesti Ukraina klassis. Koroona ajal pidid nad õppima mitu aastat vaid läbi online’i ning Lätis viibides õppisid nad Läti koolis, mis oli keelebarjääri tõttu küllaltki keeruline. Mu abikaasa õpetas neile kodus kõik ukraina keeles üle, mis oli omakorda üsna kurnav. Sellepärast otsustasime nad tänavu õppima panna vähemalt üheks aastaks Lasnamäe gümnaasiumisse ukraina klassi. Paralleelselt õpivad nad ka eesti keelt. Tulevikus soovime, et nad õpiksid Eesti koolis eesti keeles.

Mu tütar läks 6., vanem poeg 3. klassi ning kõige noorem poeg on alles 3-aastane ja talle meeldib väga lasteaias käia. Poiss ei räägi veel eesti keelt aga pärast esimest päeva teatas, et talle väga meeldib, ja küsis, et millal saab uuesti lasteaeda minna.

Kas Su lapsed mängivad ka korvpalli?
Jah, minu vanem poeg mängib samuti korvpalli siinsamas Viimsi klubis. Ma ise veetsin viimasel suvel umbes kuu aega Ukraina noortekoondisega ning osalesin Hispaanias koolitustel. Mu pere veetis suve ilma minuta, ent nad said ilusti hakkama ja poeg nautis korvpallimängimist koos kohalike poistega. 

Mu tütar tegeles Ukrainas kuus aastat ballettiga ning talle leidsime Tallinnas asuva balletikooli. Meie pere suurim väljakutse ongi töö, õppimise ja huvitegevuse logistika organiseerimine.

Räägime Su tööst ka. Viimsi noort esindusvõistkonda ootavad ees suured väljakutsed.
See on meie jaoks suur võimalus näidata, et meie enda kasvatatud noored veavad välja ja on väärt usaldust. Meie tänavuses meeskonnas on pea kuus mängijat n-ö akadeemiast, kes said juba mullu kõrgemal tasemel mängimise kogemuse. Osa neist on tõesti väga noored, aga ma hindan meie juhtkonda, kes usaldavad nii treenereid kui ka mängijaid ning uskuge mind, pärast paari aastat on neil noortel nii palju kogemusi ja oskusi, et nad suudavad stabiilselt meistriliigas mängida.

Viimsis on olemas kõik võimalused noorte mängijate professionaalseks arendamiseks. Meil on suurepärane saal ja treenimisvõimalused, hea treenerite kaader, toetav juhtkond.

Viimsi korvpalliklubi tänavune kapten Oliver Suurorg, kes mängis viimati Tartus, on samuti pärit siitsamast akadeemiast ning noortele suureks eeskujuks. Ootame temalt kaptenirolli täitmist nii platsil kui ka platsi kõrval. Oliver on jätnud inimesena suurepärase mulje ja ma olen kindel, et temast saab hea eeskuju kõigile.
Lisaks Eesti mängijatele, on meeskonnas ka mõned talendikad Ukraina noored, kes on hästi meeskonda sulandunud. 

Esindusmeeskonnas täidad Sa teise treeneri rolli. Millised ülesanded Sul täpsemalt on?
Möödunud hooajal, kui meil oli treeneritepingil kolm meest, oli minu peamiseks ülesandeks ja vastutusalaks tegeleda mängijate individuaalse arenguga, sellega tegelen fokusseeritult ka tänavu. Tänavusel hooajal oleme peatreeneriga (Valdo Lips – toim.) kahekesi, mistõttu on väljakutseid ja ülesandeid ka rohkem. Meie koostöö sujub hästi ja, nagu eespool mainisin, Viimsi klubis on väga hea meeskonnavaim ja -aura. Rääkides hooaja eesmärkidest, peavad kõik igal treeningul pingutama, et meeskonnana areneda. Üks mäng korraga.

Kuidas Sa vaba aega veedad?
Nädalas on võib-olla üks selline päev, kui saame perega kuhugi sõita. Meile meeldib näiteks Kõrvemaal käia, kus on ilus loodus ja palju võimalusi sportimiseks. Tallinnas käies oleme külastanud muuseume, Viimsis oleme käinud veepargis ja kinos. Meie abikaasaga nautisime suvel näiteks Depeche Mode’i kontserti. Rääkides sportimisest, siis käin ma igal hommikul ja iga ilmaga meres ujumas. Mulle meeldib ka süüa teha – saan sellega ka pere jaoks kasulik olla.

Neli küsimust meie persoonile
Mis Sulle Viimsis elamise juures kõige rohkem meeldib?
Siin on fantastiline elada, sest kõik on olemas, inimesed on väga toredad ja toetavad. Mulle ei meeldi soojas kliimas olla, seega naudin nii Viimsi loodust kui ka siinset kliimat.

Millest Sa Viimsis elades unistad?
Ma saan Viimsi elu võrrelda vaid oma Ukrainas elatud eluga. Siin on kõik nii hästi. Kui millestki unistada, siis võib-olla sellest, et veel rohkem lapsi tuleks korvpalli mängima.

Milline oleks Sinu kultuurisoovitus?
Siin on mul raske veel midagi soovitada, aga sport on osa kultuurist ning kindlasti soovitan tulla korvpalli vaatama. Meie kohalikud noored vajavad toetust ja iga mäng kodusaalis on nende jaoks oluline.

Kui oleksid superkangelane, siis milliseid võimeid tahaksid omada?
Sellisel juhul sooviksin olla supervõimetega arst, kes viiks maailmast ära kõik haigused ja tõved. Minu isa suri vähkkasvaja tõttu ja ma teeksin kõik, et sellised haigused inimkonda ei hävitaks.

Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor

Foto: Martti Vaidla