Endale seatud sihtidest Kristiina Laura ei tagane
„Järjekindlus viib sihile“ võib olla lause, millega saab kirjeldada viimsilast Kristiina Laura Järve (26). Noor naine on läbi elu liikunud enda eesmärkide saavutamise poole teadlikult ning teinud soovide täitumiseks vastavaid samme.
Töötad vallavalitsuses juristina ning tegeled paralleelselt veel mitme asjaga. Milline sa kooli ajal olid?
Käisin põhikoolis Püünsi koolis, aga õpilasesindusse ma ei kuulunud. Samas, kui oli tarvis kedagi kaitsta, siis ma kaitsesin. Olin juba siis nagu jurist ning avaldasin oma arvamust sel viisil.
Gümnaasiumi ajal liitusid Viimsi noortevolikoguga. Kuidas sinna sattusid?
Nägin üleskutset noortevolikoguga liitumiseks vist sotsiaalmeedias ja mulle tundus huvitav, et noortele antakse võimalus Viimsi arengusse panustada. Ma teadsin juba siis, et soovin täiskasvanuna Viimsis elada, ning mõistsin, et kui ma noorena tean, kuidas ja miks vallas otsuseid tehakse, mõistan ma täiskasvanuna paremini, miks vallas mõni asi on nii või teisiti ning mida tuleb muuta või parandada.
Millised eesmärgid sa endale noortevolikoguga liitudes püstitasid?
Eesmärk oli valla tööst paremini aru saada ning samuti soovisin, et võimalikult paljud noored osaleksid komisjonide töös. Kui tahame, et noorte häält võetaks rohkem kuulda, tuleb selleks ka ise vaeva näha. Noortevolikogust sai alguse näiteks VIID (Viimsi Innukate Ideede Diskusioon).
Milline noor noortevolikokku sobib?
Absoluutselt igaüks! Muidugi sõltub, palju noor ise panustada tahab, kuid noored, kes on loomult tagasihoidlikumad ega soovi väga oma arvamust avaldada, saavad täita rolle, kus otseselt rääkima ei pea, näiteks protokollida ning esitada oma arvamus kirjalikult.
Mida sa sellest ajas kõige rohkem õppisid?
Juhtimist, kuidas inimestega läbi saada ja kuidas panna ka kõige vaiksemad noored oma arvamust avaldama. See oli raske, kuid mingi hetk tekkis vilumus ja õppisin õigeid küsimusi esitama. Kusjuures õiguse erialal on mul seda oskust hädasti tarvis läinud.
Milline on sinu nõuanne noortele, kuidas oma häält kuuldavamaks teha?
Soovitan noortevolikokku kuuluvatel noortel vallavolikogu komisjonides kohal olla. Komisjonidesse kuulub vähe inimesi ning seal on mõnus atmosfäär. Kui noor ei julge üksi minna, mingu kahe-kolme või kasvõi kümnekesi. Kui komisjonides teie arvamust küsitakse, siis öelge see ka välja.
Kuidas sinust jurist sai?
Kolmandas-neljandas klassis olin ma kindel, et soovin saada juristiks. Mulle meeldis argumenteerida ja selgitusi pärida – kui ma aru ei saanud, küsisin alati „miks?“. Mingil hetkel hakkasin inimesi kaitsma ja isa pani mulle hüüdnimeks „jurist“. Edasi olen ma kõik sammud teinud selles suunas, et advokaadiks saada. Advokatuurieksam ongi nüüd viimane samm, mis mul veel tegemata on.
Millised need „sammud“ on olnud, too mõni näide.
Pärast põhikooli läksin ma Kadrioru saksa gümnaasiumisse, sest juuras on saksa keele oskus oluline. Nimelt oleme üsna palju seadusi üle võtnud just sakslastelt ning selleks, et neid saksa keeles lugeda, tuleb keelt osata.
11. klassis läksin Pirita majandusgümnaasiumi, kus keskendusin üksnes eesti keelele ja matemaatikale, sest teadsin, et Tartu ülikooli saamiseks pean saama kõrged eksamitulemused just nendes kahes aines. Eriti uhke olen ma selle üle, et tegin väga heale tulemusele eesti keele riigieksami, kuigi eesti keel ei ole mu emakeel.
Pärast gümnaasiumi tegingi katsed Tartu ülikooli, kus õppisin kokku viis aastat (3+2) ning oman tänaseks õigusteaduse magistrikraadi.
Millest sa oma magistritöö tegid?
Magistritöö pealkirjaks oli „Lepitajate nägemus kuriteoohvrite rollile ja vajadustele lepitusmenetluses“. See räägib lepitusmenetlusest ehk menetlusliigist, kus üritatakse kokku viia ohver ja kurjategija viisil, kus nad vestluse käigus saavad oma küsimustele vastused. Tihtipeale tunneb ohver end halvasti ka pärast seda, kui kurjategija on oma karistuse kohtu poolt kätte saanud, lepitusmenetlus loob ohvrile võimaluse probleemist rääkimise teel üle saada.
Sa töötad pea pool aastat Viimsi vallavalitsuses juristina. Milliste teemadega igapäevaselt tegeled?
Enamuse ajast tegelen ma planeerimisvaldkonna ja keskkonnateemadega.
Lisaks on sul ka ettevõte K & K lingerie.
Tõsi, see on minu ettevõte, kus ma olen nii raamatupidaja, jurist, õmbleja, kuller kui ka turundaja. Ma naerangi, et ma olen nagu ema – õmbleja, kokk, koristaja – ja ettevõte on nagu minu väikene beebi.
Kuidas see alguse sai?
Umbes poolteist aastat tagasi tekkis mul tööst nii suur pinge, et ma mõistsin, et selle maandamiseks pean ma hakkama midagi loovat tegema. Õmblemine koolis mulle meeldis ja nii tekkis idee hakata käsitööna valmistama pesu. Nägin Pinterestis nahast rakmeid ja mulle tundus, et neid saab ka lahedamalt teha. Osalesin erinevatel koolitustel ja nii jõudiski idee teostuseni.
Räägi rakmetest lähemalt, millega on tegu?
Rakmed on pesu liik, mis on mõeldud naistele ja kaudselt ka meestele, kes saavad nautida ja vaadata oma neidusid uues kuues. Toodet saab kanda nii riiete peal kui ka all, kõik rakmed on reguleeritavad ja neid kandes saavad naised enesekindlust ja julgust juurde. Seda on praktiliselt kõik kliendid tagasisides öelnud.
Ma tahan jõuda ka klassikalise aluspesu tootmiseni, sest naistel on üsna raske endale poest täpselt sobivat pesu leida – tänapäeval müüakse standardseid suuruseid, kuid ei arvestada väiksema või suurema büstiga. Samuti ei arvestada asümmeetrilise büstiga. Minu soov oleks iga naiste büsti kaunistada Eesti käsitöö pesuga.
Kas teed ka eritellimusi?
Ei, neid ma hetkel vastu ei võta, aga poed on küll hulgitellimusi esitanud ja need täidan ka ära. Tulevikus, kui võimekus suurem, siis kindlasti soovin täita ka eritellimusi.
Millised on sinu tulevikuplaanid?
Õppida ära inglise keel, reisida ja tahan veel ka midagi uut õppima minna. Üks suurem soov on jätkata võlaõiguse õpetamist Tallinna majanduskoolis.
Mida sa vabal ajal teed?
Vaba aega väga ei olegi, kuid kui seda leidub, siis käin postitantsutrennis – ei ole just väga juristilik, või mis (muigab – toim.)? Mu igapäevatöö on pingeline ja nõuab palju mõttetööd, tasakaalu leidmiseks tegelen vabal ajal täiesti teiste asjadega – trenn, reisimine ja käsitöö. See on viis, kuidas ma puhkan.
Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja
Foto: Tiit Mõtus