Enn Teimann ühendab inimesi

Viimsi valla ühe kõige märgilisema tunnustuse ehk elutööpreemia sai tänavu Enn Teimann, kelle südameasjaks on viimased 15 aastat olnud siin plaaneedil juba üksjagu palju elukilomeetreid kogunud inimeste märkamine ja ühendamine.

Keila külje all Valkse külas 1948. aastal talupoja perre esimese ja ainsa lapsena sündinud Enn kasvas enda sõnul naljaga pooleks üles kolhoosikorra viljakates tingimustes ehk sisuliselt põllutöömasinate vahel ringi vudides ning hiljem ka ise hobusega looreha peal panustades. Üksteist klassi haridust omandas ta Keila koolis, kuhu suurema osa ajast tuli tal igapäevaselt neli ja pool kilomeetrit jalgsi vantsida. 

Hiljem, kui ta oma väljateenitud raha eest ratta ostis, sai seda maad läbida oluliselt kiiremini, ka talvel. Füüsiline töö ja need vaimukultuuri tarbeks läbitud igapäevased kilomeetrid kasvatasid temas südikust, meelekindlust ja andsid kehale hea koormuse. Otseselt mingi spordialaga pole ta heas vormis püsimiseks sihilikult mitte kunagi tegelenud. 

Väärtustas haridust
Ennul oli hea pea, suur tehnikahuvi ning sellest johtuvalt suundus ta edasi õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti (Tallinna Tehnikaülikooli nimi aastail 1944–1989 – toim.) autotranspordi erialale. Tema põhjendus on lihtne: „Eks sai väiksena traktorite vahel piisavalt töllerdatud ja bensiini lõhn meeldis, sestap ka autoinseneriks õppisin.“

Armas lapsepõlvekodu jäi selja taha, sealt kolis ta 18-aastasena lõplikult välja ning sukeldus pea ees tudengiellu. Kuna ühiselamu asus üsna kooli kõrval, siis hommikune n-ö tund tervisele asendus õppimisega.

Enn täpsustab, et Valkse ja Keilaga seovad teda tänasel hetkel vaid armsad mälestused. „Minu lapsepõlvemaad on nüüd uute peremeeste valduses. Kui ema suri, siis mingil hetkel väga palju aastaid hiljem ma oma endist kodu küll taastasin ning sättisin, kuid müüsin lõpuks kõik maha. Olen kogu täiega Viimsis ja viimsiliane,“ tunnistab ta.

Põnev karjäär õpitud erialal
Autoinseneri eriala pakkus talle ka huvitava ja üsna pika karjääri. „Töötasin pärast kõrghariduse omandamist mitmetes autodega seotud organisatsioonides kaks aatakümmet ja veidi pealegi, kuni aastani 1991,“ märgib Enn Teimann. 

Polütehniline instituut jäi ka tema viimaseks kooliks, kuigi erinevatel kursustel on Enn end ka hiljem korduvalt täiendanud. „Kes seda kõike enam kokku lugeda oskab või mäletab!“ ühmab ta reipalt, sest kõik on tulnud läbida vastavalt vajadusele ning käigu pealt.

Elumuutev sõprus Siim Kallasega
Suure pöörde tõi Ennu ellu 1991. aastal sõbra Siim Kallase palve tulla tööle Eesti Panka. „Olin enne seda olnud Eesti Autoteeninduses ning ühes pisikeses Eesti ja Soome ühisettevõttes, mis tegeles valuuta vahetamisega. Sisuliselt juhtisin lühikest aega ühe pisikese kaupluse tööd,“ ütleb Enn. 

Ettepanek tuli talle ootamatult ja vastusega oli kiire. „Töö pidanuks algama n-ö eile,“ naerab ta. „Ega ma nüüd käigu pealt kohe seda nõusolekut ei andnud, võtsin veidi aega mõtlemiseks. Sisuliselt oli Siim Kallasel vaja kokku panna meeskond rahareformi läbiviimiseks, kuhu ta ka mind kaasata soovis. Olime küll head tuttavad, kuid ühiseid tööalaseid kokkupuuteid polnud meil varasemalt olnud.“

Just võimalust juhtida rahareformi jaoks loodud komitee bürood peab Enn Teimann oma eluvõimaluseks ja tegelikult ka elutööks. „Sellist kogemust pole enamusel maailma keskpankade töötajaist, ajaloos neid võimalusi pole lihtsalt väga palju olnud.“

Tema korraldada oli rahavahetuspunktide töö tehniline pool. Kui 1992. aastal rublasid kroonideks ümber vahetama hakati, siis panustas Ennu juhitud tiimis üle 16 000 inimese üle Eesti, et see kõik juhtuks. 

„Inimeste teotahe oli väga kõrge, kõik tahtsid panustada, südamega,“ meenutab Enn härdusega. „Tuldi appi, sest teha oli vaja. Kõik ju tahtsid nii oma riiki kui ka oma raha. Kuna riik juba oli, siis oodati rubladest lahtisaamist pikisilmi.

Korraldasime reeglid, panime kõikides maakondades komisjonid kokku, jagasime ülesanded laiali ning kogu meeskond lihtsalt tegutses. Mitte kedagi polnud vaja paluda või motiveerida, töötati vabatahtlikult,“ räägib ta tänutundega.

Emotsionaalses ja tööalases plaanis oligi see Ennu elu kõrghetk, kuigi avalikus sektoris ja uues valdkonnas leidis ta endale väljakutseid veel mõnda aega. „Panustasin rahandusministeeriumis ning hiljem olin Riigi Kinnisvara ASi käivitamise juures, kus tuli pidada juhatuse esimehe ametit. Jällegi paras väljakutse.“ 

Pensionile otsustas Enn Teimann jääda 2008. aastal vahetult pärast eluteekonna 60. verstaposti täitumist. Enne seda ja pärast riigile töötamist jõudis ta veel pidada mitmeid lihtsamaid ja vähem meeliköitvaid ameteid. Muide, Enn on ka neljakordne isa ning tema kõrval on armastav abikaasa, kellega koos on mehel oma teekonda olnud suur õnn väga kaua jagada.

Sattus Viimsisse läbi juhuse
Viimsisse kolis Enn Teimann oma pere 30 aastat tagasi. „Püünsi külla ehitati esimene ridaelamu ning meie teele tekkis võimalus sinna kolida. Keegi ei mõelnud sellest piirkonnast kui millestki väga erilisest. Sellist ehitamist krooni algul siin kandis polnudki, ümberringi olid pigem aianduskooperatiivide ja kalurikolhoosi töötajatele rajatud vanad elamuhooned. Meie maja oligi omasuguste seas täitsa uus ja esimene ning eks elasime siin siis koos kõikide nende muutustega sisse, mis üheksakümnendate algul ühsikonnas ja inimestes olid.“  

Elukohta on mees vahetanud vaid ühel korral – ridaelamust sai maja, mille aias peab Enn kurkide ja tomatite kasvatamiseks kasvuhoonet ning naudib abikaasa loodud lilleilu. „Tead, ikka väga teine tunne on hommikul õue minna ning esimese asjana kasvuhoones valminud tomatit süüa. Seda maitset poest ei saa,“ ütleb Enn. 

Suureks mere fänniks ta end ei pea, kuigi kodu juurest on poolsaare kõige ilusamad üle lahe vaated peaaegu kiviga visata. „Vette või veele pole ma tahtnud kunagi minna, isegi mitte kala püüdma. Poisikesena sai jõe ääres käidud, aga seda ka vaid korra või paar,“ ütleb ta.
 
Jäädvustab elu läbi kaamerasilma
„Minu suurimaks hobiks on läbi kogu elu olnud hoopis fotograafia. Kolhoositööga teenitud raha eest soetasin endale 15-aastaselt esimese Smena, mille seerianumber enam ei meenu. Teine suur ost oli Riga jalgratas, mis muutis koolitee läbimise oluliselt kiiremaks. Kahjuks langes see pikanäpumeestele saagiks ning järgmise ratta ostis mulle hoopis isa.“  
Pildistada meeldib talle kõike, nii inimesi, erinevaid sündmusi kui ka loodust. Fotoraamatutena on tal riiulis reas suur osa reisimuljetest, mida on aastate jooksul kogunenud üksjagu. „Sellel kevadel käisime abikaasaga Monacos ja selle Vahemere-äärse linnriigiga koos olen tänaseks külastanud üle 80 erineva riigi.“

Kogub elamusi ja hoiab vaimu erksana
Reisimine ongi Ennu teine suur kirg, mis sai suurema hoo sisse pensionile jäädes. „Üks pikemaid ja huvitavamaid seiklusi oli meil abikaasaga Lõuna-Aafrikas, kuhu me omal käel poleks eales seiklema läinud. Germalol, aga ka teistel firmadel on suurepärased giidid ning ausalt öeldes näeb ja kuuleb spetsialistide kokku pandud reisidel palju rohkem. Ise ma ei suudaks sellist infohulka eelnevalt läbi seedida.“

Kaugematest paikadest on külastatud nii Austraaliat kui ka Uus-Meremaad, sõidetud ringi nii Kanadas kui ka ühelt rannikult teisele USAs. 

Enn on ka suur raamatusõber ning seda juba lapsest saati. „Viimasel ajal loen põhiliselt kriminulle, need on põnevad.

ETVs on reede õhtuti olnud väga head krimiseriaalid. Minu ellu kuulub ka Netflix, kus on päris palju asju pooleli. Sealt vaatan peamiselt ajaloolisi seriaale, näiteks Rooma impeeriumist, ajast enne Jeesus Kristuse sündi või Kleopatra elust. Suvel kulub ekraanile õnneks vähem aega, talvel oluliselt rohkem.“ Pühapäeviti käib ta kirikus, mitte küll igal pühapäeval, aga üsna regulaarselt. 

Kuigi suur spordimees pole ta olnud, siis täna on Enn kehakultuuriga eeskujudeks paljudele. „Praegu tegelen kepikõnniga ning kõik päevad algavad võimlemisega. Kord nädalas proovin jõuda ujulasse vesiaeroobikasse.

Nooruses ma selle kõigeda nii süstemaatiliselt ei pingutanud, polnud otsest vajadust, aga vanemana sa mingil hetkel lihtsalt tunned, et nüüd on vaja tegeleda.“

Usaldas elu
Pensionipõlve pidamine oli Ennu teadlik valik ehk mehe enda sõnul uus põnev väljakutse, mille ta on suuresti just kogukonnale pühendanud. Mingeid plaane tal selleks otseselt polnud, küll aga oli ta õppinud elu usaldama ning uskus, et uusi seiklusi ei pea kaua ootama. 

Nii läkski, naabrimees Viimsi pensionäride mittetulundusühingust võttis Ennul särginööbist kinni ning kutsus kampa. „Sattusin juhatuse liikmeks,“ ütleb ta nii muuseas. „Olin seal päris tükk aega ja tänagi on mu nimi MTÜ volikogu lihtliikmete seas täitsa kirjas.“ 

Kes teeb, see jõuab
Sealt edasi jõudis Enn Teimann oma ideedega Päevakeskuse MTÜ juurde ning kandideeris ka vallavolikogusse. Küll edutult, kuid tahe panustada sellest ei vaibunud ning aegade jooksul on ta olnud nii volikogu sotsiaalkomisjoni kui pensionäride nõukoja liige ning kohalikul tasandil ikka ja alati nõus ning valmis kogukonna kõige väärikamate eest seisma. 

„Pensionäride ühendus koondab 500 liiget, seepärast on seal ka oma volikogu. Ka neil täitus äsja 30. tegutsemisaasta, mille puhul sain ka mina juhatuselt väga armsa tänukirja. Eks ikka selle aktiivsuse ja eakate esindamise eest. Lisaks kõik need üritused, mida me oma liikmetele teinud oleme, alates pidudest, etenduste ühiskülastustest, väljasõitudest, matkadest kuni erinevate loenguteni välja,“ räägib Enn. 

Tema sõnul on peamine, et inimesed tuleksid kodust välja, tegutseksid, leiaksid mõttekaaslasi ning veedaks oma aega nii meeldivalt kui kasulikult. Näiteks on ka viimsilaste seas väga populaarsed väärikate ülikooli loengud, kus ka Enn koos abikaasaga aktiivselt osaleb. 

„Inimene tahab seltskonda, tahab kellegagi asju arutada, kas või valitsust kiruda. Kui sul on lapsed, siis see pole tegelikult ikka päris see. Tahetakse tulla n-ö omasuguste sekka ning selleks olemegi pingutanud, et meil kogukonnas need võimalused oleksid. Viimsis on siiski üle 3000 eaka, kõik küll välja ei tule, aga üldpildiga võib päris rahule jääda,“ tõdeb ta. 

Veidi vähem kui 30 aastat jõudis Viimsis tegutseda Päevakeskus MTÜ, mis oma olemuselt on küll alles, kuid kuulub nüüd Viimsi hoolekandekeskuse alla. Enn Teimanni sõnul tegutsevad nii Randvere kui ka Haabneeme keskuste ruumides väga mitmed ringid, kus saab nii laulda, tantsida, võimelda, tegeleda käsitööga, kokandusega kui ka palju muud põnevat. 

„Mina vedasin seda organisatsiooni vist kokku lausa kuus aastat,“ meenutab Enn. „Mis ma tähele panin, oli see, et kogukonna naised on meil väga aktiivsed, mehi võetakse kaasa vaid teatrisse ja vahel kontserdile. Mehed said kokku pigem aeg-ajalt ja oluliselt harvem. Üks võib-olla ägedam seik on meenutada vesiaeroobikast, kus mina olin põhimõtteliselt üks esimesi mehi ja tihti ainuke. Nüüd on olnud kordi, kus mehi on naistest vahel isegi rohkem ja seda on kihvt näha.“ 

Sündis klubi ainult meestele
Soovist ja vestlustest teiste kogukonna aktiivsemate liikmetega koorus välja mõte teha oma n-ö väike klubiline kooskäimine ainult meestele. Nii sai alguse Viimsi Rannameeste klubi, kus on kokku üle 40 liikme. Presidendina ja väikest viisi kroonikunagi on Enn Teimann seda organisatsiooni vedanud üheksa aastat. 

„Mul üks koolivend tegi Nõmmel ka ühe sellise vanameeste klubi, mis on vist juba umbes 15 aastat tegutsenud. Tartus ja mujal on neid ka ehk üle Eesti kokku hetkel 18. Mõte selles, et tööelus aktiivsed mehed, kes jäävad pensionile, saaksid oma n-ö uude ellu paremini sisse elada. Tee mis tahad, aga inimene on karjaloom ja vajab seltskonda, kuhu ta kuulub.“

Esimesel Viimsi Rannameeste klubi kohtumisel, mis sai teoks päevakeskuse heade inimeste abiga, osales 14 inimest.

Kui algul toimusid kokkusaamised ebaregulaarsemalt kahel korral kuus, siis nüüd nähakse üksteist lausa korra nädalas. Kord aastas jaanuarikuus tehakse klubi liikmetest ka üks tore grupifoto ehk paraadpilt, nagu Enn seda nimetab. Kõik olulisemad hetked jäädvustab ta ka klubi blogisse, mille leiab veebiaadressilt rannamehed.wordpress.com.

Eakate härrade ehk need meie meesteklubid peavad ka suvepäevi ja seda igal aastal. „Meie korraldada oli 2019. aasta kokkutulek ja tegime seda Viimsi vabaõhumuuseumis, kuhu tuli üle Eesti kokku üle 140 taadi. Tänavu kogunetakse näiteks Tartus.“ 

Põnevamatest väljasõitudest, mis oma klubiga teoks saanud, nimetab Enn Teimann näiteks Brüsselis Urmas Paeti külastamist, aga ka Ämari lennubaasi, Tallinna lennujuhtimiskeskust, Tallinna vanglat ja  väljasõitu Viinistu kunstigaleriisse. Kui ekskursioone parasjagu kavas pole, kutsutakse põnevad inimesed klubile külla. „Näiteks käis meil selle aasta veebruaris külas Kaja Kallas,“ tutvustab Enn klubi tegemisi. 

Iganädalaselt võtavad mehed üksteiselt mõõtu piljardimängus ja koroonas, toimuvad nii sügis- kui ka kevadturniirid ning oma koht tegevuste nimekirjas on ka tulisel saapaheitevõistlusel. Kõik need on traditsioonid, mida hoitakse au sees. Info klubist levib üldjuhul suust suhu, otseselt end ei reklaamita, kuid uksed on uutele liitujatele valla.

Maailma parim paik 
Kogukonna kasvamist ja arengut üsna lähedalt näinud Enn Teimann leiab, et Viimsis on lahe elada. „Viimase 30 aasta jooksul on siinne keskkond muutunud niisuguseks, et ma päriselt ei oskakski tahta kuskil mujal elada. Viimsis on kõik olemas. Kõik! Väga kvaliteetsed haridusasutused lastele, väga lai valik sportimisvõimalusi, kirik, suurepärane raamatukogu, arstiabi, ilus loodus, meri, kaubanduskeskused ja kõrgkultuur Artiumis. Ma ei taha enam suurde linna minna, siin saab väga hästi hakkama.“ 

Suurim väärtus on tema jaoks siiski inimesed ja nende ühendamine. Tänu erinevatele klubidele on kokku saanud ka nii mõnigi uus paar, kaks inimest, kes on enne olnud üksi, leidnud uue kaaslase, kellega koos eluteed jätkata. „Üksinda on ka vahel hea olla, aga üldjuhul on ju ikka tore, kui on keegi kas või kuskil kõrvaltoas, kellega saab asju arutada.“ 

„Eakatel hoitakse Viimsis silma peal ning olen andnud sellesse oma panuse. Tuleb ise aktiivne olla, ringi käia, kaasa lüüa. Nii paljud mu head tuttavad väärikas eas inimesed on siinse eluga väga rahul, kogu aeg midagi toimub ja seltskonnad on väga toredad,“ utsitab Enn veel kahtlejaid üksikuid inimesi kodudest välja tulema ning elust Viimsis päriselt osa saama.

Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor