Fotograafi sõnul saab kauni loodusfoto kätte Viimsist lahkumata

Soosepas elav loodusfotograaf Jan Lepamaa naudib Viimsi loodust, rahu ja vaikust. Samuti on tema sõnul siinsed põlismetsad, Soosepa raba, kodu lähedal asuv heinamaa ning meri kauni loodusfoto saamiseks ideaalsed kohad.

Kuidas Te fotograafia ja loodusfotograafia juurde jõudsite?
Need on omavahel seotud. Minu isa tegi palju pilte ning ilmutas neid kodus. Olin umbes 12-aastane, kui huvi fotograafia vastu minus tärkas. Mäletan, et pildistasin klassiüritusi mustvalgele filmile, aga kui tulid värvilised slaidid, hakkas fotodele jääma ka loodus. Pärast sõjaväge jäi mul fotograafiaga tegelemine soiku. Kui Eestisse jõudsid digikaamerad, umbes aastal 2010, võtsin taas pildistamise tõsisemalt ette.

Siis YouTube’i ei olnud. Enda oskused ja teadmised olen saanud nii isalt kui ka koolitustelt, aga suuresti on need tulnud ise katsetades, uurides ja õppides. 

Millise impulsi ajendil kaamera toona uuesti kätte võtsite?
Ega ma täpselt ei mäletagi. Kas oli parasjagu õige eluperiood või nagu loodusfotograafid ütlevad, et me tegeleme loodusfotograafiaga seetõttu, et kodust välja saada (naerab – toim.).

Mul on olnud perioode, kus käisin pildistamas üle päeva või suisa iga päev. Aja jooksul on olnud erinevad sõpruskondi, kellega koos on reisimas käidud ja hulle tempe tehtud. Hetkel ma nii tihti pildistamas ei käi, aga ma loodan, et  küll ka see aeg taas tuleb, kui on mahti kaamerat tihedamini kätte võtta.

Mis Teid looduse pildistamise juures paelub?
Ühest küljest on loodust raske pildistada, sest sa ei ütle ju taimele, loomale või linnule, et keera ennast ühele või teisele poole. Teisalt on loodust lihtne pildistada, kuna loojang ei tule ütlema, et tal oli pildistamise ajal soeng sassis. Loodus on hästi lai ala. Sa võid pildistada makrot, maastikku, loomi, linde või otsida loodusest erinevaid abstraktseid mustreid. Loodus ei ole kunagi samasugune – alati on kõik hetked unikaalsed ja kordumatud. Mere ääres võib järjest teha kümme pilti ja need kõik on erinevad.

Võimalik, et huvi looduse vastu tuleb ka lapsepõlvest. Kuna olen maal üles kasvanud, siis ega ma lapsena väga toas ei olnud ja ka kõik suved veetsin ma maal õues olles.

Kui tulid droonid, siis muutus vaatenurk ja tekkis ka uus motivatsioon. Kui minna pildistama kohta, kus olen juba kümme või sada korda käinud, siis mingil hetkel tekib küsimus, et mis ma nende fotodega teen? Aga drooniga on vaade hoopis uus. Vahel lennutan drooni õhku, leian mõne uue koha ja siis lähen seda uudistama. Jälle põnev!

Kus asuvad parimad pildistamiskohad Viimsis?
Kindlasti mere ääres. Näiteks Pringi sadamasild ja kogu rannik, Tammneeme kant, aga ka Soosepa raba ja Mäealuse maastikukaitseala. Heade piltide tegemiseks ei tarvitse Viimsist väljagi minna. Minu enda kodu kõrval asuval heinamaal olen saanud ühed enda kõige kaunimad pildid. Kits, rebane, rukkirääk, orhideed, kivitäks, pardid, rohutirtsud – olen saanud seal kõike pildistada.

Palju oleneb ka sellest, mis periood mul parasjagu on ja millele keskendun. On see makro, panoraam, öötaevas vm. Hetkel on mul selline periood, kus ma ei taha n-ö tavalisi pilte teha. Ma ei oska öelda, mis täpselt fotol olema peab, aga kui ma selle kätte saan, tunnen kohe ära.

Milline on Teie lemmikaastaaeg?
Kevad, esimestest sinililledest kuni jaanipäevani. Seda põhjustel, et siis on värvid looduses hoopis teised ja loomadel-lindudel on pojad. Omamoodi kaunis on ka esimene lumi, aeg, kui puud lähevad värviliseks, või kui on suured külmad. Nüüdki käisin aasta alguses krõbeda külmaga auravat merd pildistamas.

Oma kodulehel lepakapildid.ee müüte enda fotosid. Kas teete ka tellimustöid, näiteks kui ma sooviksin fotot kuldsest kasepuust?
Saab ikka, aga siis peab natukene ootama, kuni kased kuldseks lähevad (muigab – toim.). Kodulehel on mul ehk kümnendik kõigist fotodest, mis mul olemas on.

Kui ma praegu mõtlen, siis mul peaks olemas olema ka kuldse kasepuu foto! Aga ühendust võib ikka võtta, kuigi lihtsam on kasutada neid fotosid, mis mul juba olemas on.

Kodulehelt leiab ka artikli teemal, kuidas seinapildid loovad hubasust ja isikupära. Mida kodu või kontori puhul silmas pidada?
Mina muidugi sisekujundaja ei ole, aga näiteks ruumis, kus me Teiega hetkel viibime, tekib rääkides kaja. Siia oleks tarvis akustilisi plaate, mis heli pehmendavad, ja ka neile on võimalik loodusfotosid peale trükkida. Nõnda saab kaks ühes: parema akustika ja seinapildi.

Kodus tuleb lähtuda sellest, mis inimesele meeldib. Populaarsed on nunnupildid,  nagu luik ema seljas või pardipojad, samuti maastiku- ja metsapildid. Fotot valides tuleb arvestada ka ruumis olevate teiste esemete ja värvidega. 

Meeles tasub pidada ka seda, et foto ei pea alati olema üksnes ruut. Mul ei ole ühelegi pildile mõõte ette antud ja kui keegi soovib näiteks kahe meetri laiust kitsast riba köögikappide vahele, siis igast fotost on võimalik välja lõigata vastav ja sobiv osa.

Samuti ei pea tänapäeval piirduma üksnes paberfotoga, sest võimalusi on sedavõrd palju. Foto saab trükkida tapeedile, köögi tagaseina klaasile, T-särgile, tassidele, metallile jne. Näiteks telliti minult moonifoto ja need trükiti kardinale. Lisaks juba ka eespool väljatoodud akustilised plaadid, millel nii ilu kui ka kasulikkus kombineeritud.

Kas julgustate ka n-ö kastist välja mõtlema ja valima fotosid, mis ei ole nn nunnupildid?
See on ehk ka mu enda kiiks, sest mulle meeldivad looduses olevad abstraktsed mustrid. Näiteks talvist lumist maastikku ma endale seinale ei paneks, aga talvine lumemuster on hoopis teine asi. Või näiteks võiks asetada kõrvuti kolm eri mustri ja värvitoonides fotot. Ka pisike detail, näiteks üksik rohukõrs, on n-ö kastist välja valik.

Ehk olete märganud, et sotsiaalmeediasse postitatakse üsna palju loodusfotosid. Mida tuleks enne foto postitamist mõelda või millele tuleks tähelepanu pöörata?
See võib kõlada veidi ülbelt, aga igat telefoniga tehtud pilti, mis ongi sel hetkel äge moment, avalikku gruppi postitama ei peaks. Kunagi haldasime sõpradega üsna mitut avalikku fotogruppi ja neis oli kriteerium, et enne postitamist küsi endalt, kas sa ise oleksid nõus selle foto endale koju seinale panema? Kui vastus on ei, siis jäta postitamata. Enesekriitika võiks säilida, mitte klõps ja send! Enne postitamist võiks fotot ka elementaarsel määral töödelda, lihtsamad tööriistad on olemas ka telefonis.

Kes aga soovib loodusfotograafiaga tõsisemalt tegelema hakata, siis millest soovitate alustada?
Kui mul oli n-ö teine tulemine, oli selline koduleht nagu looduspilt.ee ja sinna võisid enda loodusfoto saata. Filter oli seal üsna kõva ja sugugi mitte kõik fotod lehele üles ei saanud. Ma mäletan, et alguses oli mul keeruline aru saada, miks mõni minu foto, mis mulle tundus väga hea, üles ei läinud. Siis võtsin enda foto ja võrdlesin seda analoogsete märksõnadega fotodega. Mingil hetkel hakkasin aru saama, mis mu pildil halvasti oli, ja proovisin uuesti. Sellest õppimise faas ja areng hakkaski.

Tänapäeval on lihtsam, tehnilist poolt saab õppida internetist. Aga päris algajatel soovitan siiski läbida algajatele mõeldud koolitusi. Mina ise koolitusi ei tee, küll aga liitusin hiljuti Viimsi fotoklubiga, kus vajadusel jagan klubiliikmetele ka enda teadmisi ja oskusi.

NELI KÜSIMUST JAN LEPAMAALE
Mis Teile Viimsi juures rõõmu teeb? Kuigi räägitakse, et Viimsis on palju metsa maha võetud, siis tegelikult on Viimsis endiselt päris palju loodust. Kui tahta metsa kolama minna, siis see võimalus on olemas. Viimsi on roheline.

Ma unistan, et Viimsis… oleks ka tulevikus hea elada.

Kultuurisoovituts? Külastage fotonäitusi. Näiteks Fotografiskas on head näitused. Ka minu kevadfotode näitus peaks kevadel Viimsi raamatukokku jõudma.

Kui oleksite superkangelane, siis millist võimet tahaksite omada ja miks? Tahaksin osata inimesi, loomi ja loodust tervendada.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Fotod: Jan Lepamaa