Haagisega reisimine – kuidas, kellele ja milleks?

Meie pere on neljaliikmeline: Kaur, Leen, Mirt (8) ja Rahe (6). Eesti.ee-s see küll ei kajastu, aga tegelikult on meil üks „laps“ veel – meie minihaagis Arvi (tuletatud ingliskeelsest recreational vehicle, lühemalt RV – Arvi). 

Kaur on Viimsis (Muugal) elanud pea 40 aastat, minul hakkab varsti esimene 10 täis saama. Vaatamata sellele, et kodukant on teadagi ilus, roheline ja meie asukoht aedlinnale omaselt vägagi puhatav, kisub hing vähemalt korra aastas pikemale reisile. Ikka selleks, et kinnitust saada, et kodune Viimsi on just see kõige õigem koht.

Minihaagisega hakkasime reisima siis, kui Mirt oli kaks ja Rahe äsja üheseks saanud. Juhtumisi ei osanud me pärast pulmapidu kingiks saadud rahaga muud teha, kui selle eest Respolt ühe esimestest minihaagise prototüüpidest osta. Kaur ehitas ja töötas selle kallal pea terve aasta, aga lõpuks oli see nii valmis, et võis juba esimesed sõidud ette võtta. Pärast mõningaid katsetusi kodumaal julgesime juba viieks ööks Lätti sõita. Selline reisimisviis sobis meile väga hästi.

Just tänavu suvel juhtus üle väga mitme aasta nii, et me ei saanud pikemaks kui kaheks nädalaks ära käia ja võtsime endale väga mitteomaselt ette hoopis lennureisi ja linnapuhkuse. See andis jälle kinnitust, et vabadus, mis haagisereisil nii iseenesestmõistetav tundub, on muude reisimisviiside juures oluliselt väiksem. Arvi-reisidel leppisime küll alati kokku, mis kuupäevaks väljasõitu plaanime ja püüdsime selleks hetkeks kõik vajalikud ettevalmistused ära teha.

Lennukiga minnes sõltub kõik teadagi lennujaamast ja -aegadest. Lisaks on alati võimalik, et lend jääb ära või hilineb. Lisaks on õhusõiduk hea koht viirushaiguse ülesnoppimiseks. Autos oled vähemalt oma pere pisikuruumis lõksus. Ka võid alati otsustada, et tänaseks reisimisest aitab – kämpingusse minna, süüa teha, ringi joosta, linnulaulu kuulata… Hommikul saad ise valida, kas tahad edasi kiirustada või samasse kohta üheks ööks veel jääda. Rendiauto on muidugi alati võimalus, aga see eeldab sageli ikkagi mingisuguse öömaja broneerimist. Ja sel juhul pead harilikult ikkagi kokkulepitud ajaks õigesse kohta välja jõudma.

Ka haagisereisiks asjade pakkimisel ei saa keegi öelda, kui suure koti endaga kaasa võtta võid. Mingisuguse kaalupiirangu seab muidugi auto tehniline pass ja see, kui rasket järelhaagist parajasti vedada võid, aga kindlasti ei ole see 8 kg inimese kohta. Sellesuvine lennureis oli meil puhtalt käsipagasiga, mis ühest küljest on muidugi väga vabastav – mida vähem asju, seda rõõmsam oled. Küll aga tundsin puudust oma mitmekümneliitrisest läbipaistvast plastkastist, kuhu võisin julgelt igasugu põnevaid asju panna, neid ideaalselt kokku voltimata. Lisaks said lapsed võtta kaasa rohkem kui ühe kaisuka, eraldi koht oli ravimitele, mida võib pikal teekonnal vaja minna. Rääkimata kosmeetikatoodetest, millest kaheks nädalaks tuli käsipagasiga reisides teha mingisugune valik või vähemalt väiksematesse pudelitesse ümber villida. Ja mis põhiline – kui sulle kusagil ei meeldi, võid lihtsalt asjad kokku pakkida ja ära sõita. Kas või tagasi koju, kui tuju peaks tulema!

Pikk reis vajab põhjalikku ettevalmistust
Meie Arvi-reisid on harilikult vähemalt kuu aega pikad. Esimesel aastal olime tõesti ainult viis päeva Lätis, aga sealt edasi liikusime järgmisel suvel juba Horvaatiasse, siis Rumeeniasse. 2023. aasta suvel jõudsime Itaaliasse välja. Selleks varusime tegelikult juba isegi pikema aja kui kuu, kuna meile meeldib üldiselt rahulikus tempos kulgeda ja mitte esimese päevaga Poola piirini kihutada. Pikk reis vajab loomulikult põhjalikku ettevalmistust. Marsruut tuleb enam-vähem läbi mõelda. Millised vaatamisväärsused teele jäävad? Milliseid on mõtet külastada? Kas need on ka lastele piisavalt huvitavad? Kus ööbida ja süüa?

Üks asi, mille vastu kuidagi ei saa, ja seda ilmselt ka palju suuremate lastega kui meie omad, on see, et väikeste reisikaaslastega peab kogu aeg arvestama. Sul võib küll õnnestuda teha ka „oma asju“, aga see eeldab muidugi, et suudad laste aja nendeks tundideks kuidagi muud moodi ära sisustada. Ka tuleks haagisega reisides kämpingud püüda valida selle järgi, et ka lastel oleks seal midagi põnevat – hea ujumiskoht, loomad, mänguväljak vms aitavad neil kenasti pikemal sõidul motivatsiooni hoida. Kõike ei jaksa nädalaga planeerida, seega valmistame reisi ette tegelikult pea aasta läbi. Kui midagi meelde tuleb, märgime kaardil ära (teeme iga reisi kohta eraldi Google Mapsi kaardi) või lisame midagi Drive’i nimekirja, kus seisavad kõik asjad, mida reisil vaja võib minna. Selline ühine nimekiri, kus vastutusvaldkonnad kenasti ära jagatud, aitab väga hästi süsteemi hoida. Soovitan!

Järgmisel kuul annan juba täpsemaid soovitusi haagisereisi eelarve plaanimiseks, reisijamade lahendamiseks ja laste lõbustamiseks autos. Kui nii kaua oodata ei jaksa, võid sirvida minu raamatut „Meie Arvi. Lastega haagisereisil Poolas ja Baltikumis“ või YouTube’i kanalit arvithereyet.eu/youtube/.

Mari-Leen Treimann
ema, õpetaja, kirjutaja