Haagisega reisimine – kuidas, kellele ja milleks? 2. osa
Ma polnudki varem kuigi põhjalikult haagise- ja lennureisi hinnavahele mõeldud, küll aga kerkis see teravalt esile tänavu suvel.
Kuna Arvi-reisi ette võtta ei õnnestunud, sest suvi kadus lihtsalt käest, ehmatas ikka päris ära, kui püüdsime neljale inimesele selle asemel kahte nädalat kuhugi Euroopa päikese alla plaanida. Kui neli kuni viis nädalat haagisega ringi vurades maksab meile harilikult umbes 3000–3500 eurot, siis lennupiletid, ööbimine, rendiauto ja söök andsid esialgu kokku pea kaks korda suurema summa. Ja meie valikud polnud sugugi ekstravagantsed.
Oleme vähemalt seni kasutanud diiselmootoriga autot ja kuna Arvi on väike, ei tõuse keskmine kütusekulu ka haagist vedades ülearu kõrgeks. Lisaks jälgime reisi jooksul alati riikide kütusehindu ja võtame võimalusel paagi täis kohas, kus diisel parajasti soodsam. Vahel on mõistlikum enne tankimist riigipiir ületada, teinekord just vastupidi – targem on paak kohe täis panna. Nii hoiab pikas plaanis päris kenasti kokku.
Ööbimiste peale kulutame olenevalt riigist ja kämpingust 25–50 eurot öö eest. On ette tulnud ka kallimaid kohti, kuhu oleme olude sunnil siiski läinud, kui õhtu hakkab juba kätte jõudma, aga lähikonnas soodsamat kohta pakkuda pole. Jälle tuleb kasuks Arvi väiksus, sest teinekord saame mõne platsi lausa telgi hinnaga. Kui ilm on mõnus ja suuremaid akulaadimisi ette võtta tarvis pole, saame ka elektriühenduseta hakkama ning kõik katusel asuvate päiksepaneelide abil tehtud. Arvita maksaksime korteri või hotellitoakese eest vähemalt 80 eurot öö kohta.
Söögilt võib ka muidugi kokku hoida, kui näiteks ise süüa teha. Lisaks oleme tihti söögikohtadest kaugel ja ega muud võimalust väga polegi, kui kohalikku kaubandusvõrku sukelduda, sealt põnevaid asju leida ja lihtsalt katsetada. Meie rõõm ja vedamine siin on see, et lapsed on alati valmis uusi toite maitsma. Eestist kaasa võtame hädaolukorraks küll näiteks purgisuppe ja vähemalt esimesteks nädalateks kuivaineid, seega tekib kõigil kolmandaks nädalaks suur igatsus koduste maitsete järele, aga harilikult ka kohalikud lemmikud, mida saab mitu korda valmistada. Kui aga leiame restorani või kohvikuga kämpingu, naudime sageli ka sealseid roogi ja seda, et ei pea pärast ise nõusid pesema. Kui oled ikka kodus nõudepesumasinaga harjunud, on üsna keeruline supipoti nuustikuga nühkimisest rõõmu tunda.
Siiski mitte kõigi jaoks
Tunnistan, et haagisega reisimine pole igaühe jaoks. Meie oleme pikad reisid teinud kõik kämpingupeatustega, sest vähemalt esialgu pole me Arvisse ehitanud mingit dušisüsteemi.
Ka meeldib mulle tualetis vett peale tõmmata, mida kämpinguta eriti teha ei saa… Kolm päeva mõne järve ääres Eesti metsas olla pole muidugi mingi probleem, kui tead, et pärast koju sauna ja duši alla saad. Mõne jaoks on selline eluviis kindlasti ületamatu ebamugavus, aga mitte meile. Leiame pikemal reisil vähemalt korra nädala jooksul võimaluse pesu pesta ja voodipesu vahetada. Rannakämpingus peab arvestama muidugi sellega, et enne põhku pugemist tuleb voodites pisikese käsitolmuimejaga siiski tiirud ära teha, et mitte päris liivakasti magama heita. Aga see kõik käib asja juurde ning kodust väljudes oleme end sellele lainele juba häälestanud.
Suurimat ebamugavust võib teinekord tekitada ilm, sest saad selleks küll riietuse mõttes valmis olla, aga kaua sa seal õues vihma käes ikka seisad või „toas“ passid? Siin aga tulebki mängu haagisereisi põhipluss – kui ilm on kole, sõida edasi sinna, kus parem on! Oleme seda praktikat korduvalt rakendanud – ilmaäpid näitavad teed.
Mis võib veel ebameeldiv olla?
Paljude jaoks tundub autoreis hirmus ka seetõttu, et lapsed ei suuda liiga pikalt autos istuda. Tuleb tõesti ette, et neid peab lõbustama. Vahepeal võtame selleks muidugi ka ekraanid appi, samas oleme veendumusel, et vahepeal igavust tunda on alati tervitatav. Abi on muusikast, (audio)raamatutest, (kaardi)mängust ja niisama lobisemisest. Autos võid oma laste kohta väga põnevaid asju teada saada! Minna pole kuhugi – pead rääkima ja kuulama.
Et Arvi on ikkagi mingis mõttes masin, võib juhtuda ka olukordi, kus midagi katki läheb. Kuna ta on nii väike, on kõik tema küljes ja sees meile hädavajalik. Seega oleme aastate jooksul õppinud vähemalt seda, et mingisugune tööriistaarsenal peaks alati kaasas olema. Või vähemalt väikesed meenekotikesed inimestele, kes tehniliste murede lahendamisel rõõmuga appi tulevad. Neid on õnneks alati jagunud.
Teine asi, mis alt veab, on tervis. Suvi on mõnus kõhuviiruste vohamise aeg ja aastate jooksul oleme neid üles korjanud rohkem kui korra. Ka paar ööd Poola või päevake Rumeenia haiglas pole midagi ületamatut, kui oled kodus kindlustust tehes kõik kenasti läbi mõelnud. Ongi hea korraks aeg maha võtta ja natuke „päris“ voodis pikutada! Suuremad mured arstiga suheldes lahendab Google Translate.
Kuidas haagisega reisimine tegelikult käib, saad uurida raamatust „Meie Arvi. Lastega haagisereisil Poolas ja Baltikumis“ või YouTube’i-kanalist arvithereyet.eu/youtube/.
Mari-Leen Treimann
ema, õpetaja, kirjutaja