Hingehinnaga hing

Elame maailmas, kus sageli arvame, et kõigel on oma hind. Hind, mida saab mingis rahavääringus määratleda. Nõnda püüame kõigest kaupa vormida, millega kaubelda, ja ehk isegi kasumit teenida, kui vaid leiame head turundamise nipid ja leiame kliendid, kes on piisavalt mõjutatavad. Nõnda on meie jaoks aeg raha ja kauplemiseks sobib kõik, mis ette jääb. Samas, kui hind meie meelest liiga suureks kasvab, võtame sageli kasutusele väljendi, et see maksab küll hingehinda.

Kui aga sellest tulenevalt küsida, mis siis on hinge hind? Võime me ka tõdeda, et hinge hind on hingehind, sest see küündib üle kõikidest muudest hindadest. Tõsi, majanduslikus vaates on ikka aeg-ajalt inimelu hinda välja arvutatud, kuid reaalsus on siiski selline, et elu tõelist hinda ei ole kunagi võimalik välja arvutada. Ja kui isegi oleks, siis ei oleks just palju maksejõulisi kliente.

Oleme hingede ajas, mis kombekohaselt algas hingedepäevaga 2. novembril ja kestab kuni jõuluootuse ehk advendiajani. See on aeg, mil mõeldakse neile, kes siit maisest elust on juba läinud, ja mõeldakse hingele ehk enam kui muul ajal. Sest eks see saabuv hämarus, mis põhjapoolkera parasvöötmes sügisel saabub, on hinge rõhuv ja meeleolu rusuv.

Hinge kasvamine
Sõltumata meie arusaamistest ja tõekspidamistest aga on meis igas ühes hing, mille hinna määratlemine ei ole mitte kuidagi meie pädevuses. Sest hing saab meil olema ja kasvama, kui me siia ilma sünnime. Ja kui meie füüsilise ihu kujunemise osas on määrav roll vanematest tuleneval geneetikal, siis hinge tekkimise ja inimesse tulemise osas pilt kindlasti nõnda selge ei ole. 

Hing aga on igal inimesel, isegi siis, kui inimene ise ei oska seda mõtestada või määratleda. Sest kui inimesel ei oleks hinge, siis ei saaks ta olla inimene. Nimetame me ju inimest, kellest hing lahkunud on, laibaks või surnuks. Seega on hinge olemasolu ja toimimine meie kvaliteetse ja täisväärtusliku elu aluseks.

Hinge hind aga on määratlematu suurus, sest seda ei ole võimalik matemaatiliste meetoditega kokku arvutada ega tegelikult ratsionaalse ja materiaalse maailma mõõtudesse mahutada. Sest hing, mis teeb meist elavad olevused on nõnda müstiline ja saladuslik. Võib vist öelda, et aastatuhandeid on inimene püüdnud oma hinge tundma õppida, kuid kuna see õnnestunud ei ole, siis näib justkui oleksime käega löönud ja elus keskendunudki peaasjalikult sellele, mida on võimalik käega katsuda või silmaga näha.

Hinge aga see olematuks ei muuda. Pigem tekitab see hoopis paljudes hingedes kimbatust ja rahutust, kui nende eest ei hoolitseta, kui neid ei hoita. Selle tagajärjed aga ei lase end kaua oodata ja nii näeme ühiskonnas, kuidas väga paljud vaimse tervise probleemid on hinge hooletusse jätmise tagajärjeks. Sest hinge olukord mõjutab vägagi palju seda, kuidas me end tunneme, kuidas me elust ja endast mõtleme.

Mõtlemine näibki tänapäeva maailmas olema justkui ummikusse jooksnud, sest kõike püütakse mahutada arvutustabelitesse ja mõtlemise loogilisusesse. Kõige puhul aga ei ole see võimalik, sest elu ja inimene maailmas on midagi oluliselt enamat.

Vaatamata sellele, et väga paljud meie inimestest ei oma oskust oma religioosseid vaateid määratleda või nad seda lihtsalt ei soovi, on kummalisel kombel ikkagi meie valdav arusaamine see, et hing lahkub surma korral ihust. Ja vägagi suur osa lahkumise suunana kasutab määratlust taevas. Taevas aga on, vaatamata loodusteaduste arenemisele ja oskusele maapinnast ülespoole jäävaid kihte kirjeldada, ikkagi väga müstiline ehk saladuslik paik. Religioonide vaates tähistab see kohta, mis jääb väljapoole inimliku mõistmise piire.

Kanname oma hinge eest hoolt
Nii mõtlemegi lähedastele, kes on läinud taevasse, süütame nende elu meenutamiseks küünlagi, sest see aitab meil meeles hoida, kui habras ja kaduv on inimelu. Mälestades ja mõeldes nendele päevadele ja ajale, mis kellelgi kingitud, saame aga olla südamest tänulikud, sest iga siin lõppenud elu väärib tänus meenutamist. 

Hingehind aga on taevaga sarnane saladuslik suurus, sest ega me ju tegelikult ei tea, millal on millegi hind kasvanud nõnda suureks, et seda hakkame määratlema hingehinnana. Seegi määrtalus ehk kõneleb meile meie arusaamisest, et hing on midagi enamat kui maisus ja ratsionaalsus, matemaatilisus või ka loogilisus. Aga vaatamata sellele, et hinge mõista on keeruline, on meil maiste olevustena kohustus oma hinge eest hoolt kanda ja teda hoida.

Kuidas aga suuta oma hinge eest hoolitseda nõnda, et see hingehinda maksma ei lähe? Võiks ju öelda, et see näib miljoni dollari küsimusena. Kuid tegelikkus on palju lihtsam. Hinge eest hoolitsemist on inimesed läbi aegade praktiseerinud. Ja kuigi näib, et see vana kunst on unustatud, ei ole aegade tagant meieni kantud oskused ja teadmised tegelikult kuhugi kadunud. Need on lihtsalt kõrvale lükatud ja seepärast ka ununenud.

Hingedeajas ongi nõnda hea leida oma hinge kosutuseks ja kinnituseks aegade tagant mõni oluline tõde, mis toetaks elu edasisi samme. Sest selles möllavas ja hulluvas maailmas ei ole kuidagi muul moel võimalik hingerahu leida. Nende tõdede vastuvõtmisel aga ei tohi takistuseks saada meie kitsukeseks voolitud mõttemaailm.

Õppides tundma oma hinge, saame õppida tundma kõiksuse avarust. Küllap avab see meile ka arusaamise, et need, kes teisiti elu ja maailma näevad või asjadest teisiti arvavad, ei ole alati meie vaenlased, vaid nad lihtsalt tunnetavadki elu teisiti. Elu on aga dünaamiline ja pidevas muutumises ning kõige olulisem selles on ilma hinnata. Maailm on ju midagi palju enamat, kui hinnasiltidega poeriiul.
 

Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku vaimulik

Foto: Mikk Leedjärv