Individuaalsetesse muusikatundidesse on oodatud erivajadusega noored

Piret Sokk õpetab pop-jazz laulmist ja klaverit, seda nii noortele kui ka täiskasvanutele. Samuti on tema tundidesse teretulnud erivajadusega noored. Tunnid toimuvad Viimsi huvikeskuses ja Pireti kodustuudios Muugal.

Kui kaua Te olete Viimsis laulu- ja klaveritunde andnud?
Huvikeskuses olen ma tegutsenud eelmise aasta sügisest. Enne seda elasin neli aastat Islandil, Viimsi valda Muugale kolisin alles möödunud aasta augustis.

Kuidas tekkis mõte anda tunde erivajadusega lastele?
See tuli Islandil olles. Seal oli üsna suur protsent diagnoosiga lapsi, keda sattus ka minu tundidesse. Neile tuli välja mõelda loomingulisem lähenemine ja sealt see mõte tekkiski.

Ma ei tea, et Eestis keegi otseselt erivajadustega lastele suunatud muusikaõpet pakub. Nii otsustasin ise proovida ja vaadata, kas huvilisi on.

Mulle tundub, et kuna Eesti on heaoluühiskonna poole teel, on oluline kohelda kõiki ühiskonnagruppe hästi ning mõelda ka erivajadustega lastele. See näitab ühiskonna küpsust.

Kas ma saan õigesti aru, et see ei ole muusikateraapia, mida teete – lapsed ikka õpivad laulmist ja klaverit.
Terapeudi väljaõpet mul tõesti pole. Pakun huvitegevust, mitte terapeutilist sekkumist. See oleneb lapsest, kui palju ta soovib või on võimeline lugusid õppima või meeldib talle pigem improviseerimine. Leian, et ka ühisel musitseerimisel, jämmimisel on kasutegur. Mina ei survesta lapsi õppima etteantud lugusid, kui neil puudub huvi. Kui ma näen, et lapsel on soov minuga pilli mängida, siis see on suurepärane. Mõnikord tullakse oma soovilugudega tundi ja siis õpime neid – see aitab samuti motivatsiooni ülal hoida.

Kas erivajadustega laste hulgas huvilisi on?
Jah, on. Sel aastal taotlesin vallalt toetust viiele õpilasele ja viis õpilast mul ka on.

Kas huvi on pigem lapsevanemate või noorte enda poolt?
Mulle tundub, et valdavalt on see vanemapoolne, vähemalt vanem on huvi sõnastaja ja kontakti otsija. On vanemaid, kes ütlevad, et lapsel on suur huvi muusika vastu, aga nad ei taha teda panna muusikakooli, sest neile tundub, et laps ei püsiks seal õppekavas. On ka nii, et õpetaja koolis on soovitanud lapsel muusikat õppida. Samuti on lapsi, kes kodus palju laulavad ja vanem või pereliige on otsustanud lapse minu juurde tundi tuua.

Kas lastel või vanematel on esimesse tundi tulles ka hirme?
Üks hirm, mis kohe pähe tuleb, ongi vanemapoolne. Mulle tundub, et kahjuks on muusikaõppel silt küljes – nagu oleks tegu range õppega, kus peab järgima õppekava ja laps peab andekas olema. See võib olla üheks takistuseks, miks erivajadusega lapsi muusikaõppesse ei panda. Kui me mõtleme riiklike muusikakoolide peale, siis võib hirm isegi põhjendatud olla, kuna seal on üsna range õppekava.

Laste poolt ei ole ma hirme tähendanud, kuigi uue asjaga alustamine võib ikka alguses stressi tekitada. Pigem võivad nad väsinud olla, sest tunnid toimuvad pärast koolipäeva. 

Kuidas Te lastega kontakti saate?
See oleneb, missugune diagnoos lapsel on ja milles tema erivajadus seisneb. Näiteks kui lapsel on autismispektri häire, tekib tal üsna kergesti ülekoormuse tunne, ülestimulatsioon. Aga ma pean ütlema, et mul ei ole olnud ühtegi tundi, kus õpilane ei oleks mitte midagi kaasa teinud. Vahel teeb ta 15–20 minutit kaasa ja siis hakkab küsima, et millal juba tund läbi saab. Siis oleme tunni lõpus kuulanud näiteks muusikat, harvemal juhul olen ka lasknud varem tunnist ära, kui ta enam ei jaksa. Mõne õpilase tundi oleme lühendanud 30 minuti peale, et ta peaks kenasti tunni lõpuni vastu. Aga on ka neid, kellele 45-minutine tund pole absoluutselt probleem.

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega (ATH) laps võib kalduda esialgsest tunni teemast või tegevusest kõrvale või erinevatel teemadel palju rääkida. Siis ma kuulan ta ära, teeme n-ö vestluspausi, seejärel suunan tagasi pillimängu juurde. Mida väsinum laps on, seda kergemini kipub ka fookus kaduma, seda on pimedal talveperioodil eriti märgata.

Millist kasu lapsed muusikaõppest saavad?
Muusika kaudu saab laps mitteverbaalselt väljendada päeva jooksul kuhjunud emotsioone. Erivajadusega lapsel võib negatiivseid emotsioone tekkida päeva jooksul rohkem kui neurotüüpilisel lapsel, sest tal on raskem tulla seltskonnas toime, ta on tundlikum ja ta ei pruugi osata ennast sõnades väljendada. Aga läbi muusika saab auru välja lasta ka ilma rääkimata.

Teiseks aitab muusikaõpe ja improviseerimine harjutada ja suunata lapse tähelepanu. Kui mul õnnestub tunnis haarata lapse tähelepanu ja ta kuulab, mida mina mängin, mida tema mängib, kuulab tämbreid ja kooskõlasid – see on väga hea tähelepanu treening.

Lisaks harjutame me suhtlemist. Muusikat improviseerides toimub mitteverbaalne suhtlus improvisatsioonipartneriga, kelleks tunnis olen mina. Laps kuuleb, et see, mida mina mängin, haakub sellega, mida tema mängib. Ta saab tagasiside, et mina panen tähele, mida ta mängib ja välja pakub.

Kindlasti toimivad need kõik asjad muusikateraapias, aga ma ei näe põhjust, miks need ei võiks olla kasulikud ka läbi huvitegevuse, mida mina pakun.

Kas olete lapsevanematelt saanud ka tagasiside tundide kohta?
Tagasiside on olnud positiivne. Mulle on öeldud, et lastele meeldib tunnis ja mõni laps ka harjutab tunnis õpitud laule kodus, eriti lauluõpilased.

Kas klaveritunnis käivatel lastel peab kodus ka klaver olema?
Võib, aga ei pea. Muusikakoolis õppides võiks küll klaver kodus olla, aga minu tundides on õpe spetsiifiline ja me ei pruugi õppida konkreetseid lugusid. Seega ei saa ma ka eeldada, et kõik lapsed kodus harjutaksid.

Kui Teie juurde õppima soovib tulla täiskasvanu, kas tal peab olema eelnev laulu- või pillimängukogemus?
Ei pea. Tihti küsitakse, kas ma võin tulla, kui kukkusin lastemuusikakoolist välja. Minu tegevuse üheks eesmärgiks on anda mõista, et muusikat saab õppida ka ilma range psühholoogilise surveta ning õppija ei peab ilmtingimata esinema või vastamata kindlatele kriteeriumitele. Kui suhtuda täiskasvanud õppijasse austuse ja toetusega, siis on tema areng märkimisväärne.

Ma olen kuulnud lugusid, kus õpetaja on noorele öelnud, et talle on elevant kõrva peale astunud või et „sina ei peaks muusikaga tegelema“. Sellest piisab, et inimene usub ka täiskasvanueas, et tal ei ole laulmiseks piisavalt pädevust, kuigi ta väga tahaks laulda.

Muusika on ikka kõigile ja viisipidamine on õpitav. Julgustan täiskasvanuid minu juurde tundi tulema.

Piret Sokk on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia heliloomingu ning Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli rütmimuusika pillimängu erialal. Ta on sertifitseeritud hääleseade õpetaja (New York Vocal Coaching, juhendaja Justin Stoney). Piret on õpetanud muusikat erinevates koolides Eestis ja Islandil nüüdseks üheksa aastat ja täiendab end Tartu ülikoolis psühholoogia erialal.

Täpsemat infot muusikatundide kohta saab Facebookist Pentatoonik muusikastuudio või e-posti teel pajusaar.piret@gmail.com.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja