Juuniküüditamist ei tohi unustada
„Ma ei unusta Sind!“ on Naiskodukaitse eest veetav ja kuuendat aastat toimuv vaikiv mälestusüritus, mille raames seovad naiskodukaitsjad 14. juunil Eesti raudteejaamadesse leinalindid juuniküüditamise ohvrite ja kõigi repressioonide tõttu kannatanute mälestuseks.
Mälestusürituse fookuses on tänavu keskea ületanud mehed, kes oleks võinud olla suurepärased vanaisad, kui ajalugu oleks läinud teisiti. Neid oli ainuüksi 1941. asumisele saadetute hulgas 153 ja vangilaagritesse arvatute seas 918, kuid küüditamised ja arreteerimised jätkusid Eestis veel aastakümneid.
Naiskodukaitse esinaise Airi Toominga sõnul lõhuti küüditamistega perekonnad terveteks põlvkondadeks ja selle kuriteo mõjusid on tunda tänase päevani. „Isad olid paljudes peredes juba puudu – sõjas või hukkunud. Nõukogude okupatsioonivõim viis ka vanaisad, kes oleksid saanud peret toetada ja anda edasi mälestust vabast Eestist,“ ütles Tooming. „Oma mälestusüritusega seisame selle eest, et need kuriteod ei ununeks kunagi. Olgu mäletamine meie kaitsetahte üks tugisammastest tänases päevas, kus toetame Ukrainat võitluses oma vabaduse eest. Ajalugu ei tohi korduda!“
Mustvalged leinalindid lehvivad kokku 70 raudteejaamas üle Eesti, kokku 326 laternaposti küljes. Mälestuslintide kogupikkus on 1630 meetrit.
14. juunil 1941 küüditasid Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud üle 10 000 eestimaalase, neist 7000 olid naised-lapsed-vanurid. Küüditamise eesmärk oli likvideerida moraalne, füüsiline ja õiguslik vastupanu okupantide režiimile. Vaenlaseks tembeldati kogu vastupanu osutav elanikkond. Paljud aktiivsed ja isamaalised inimesed, kes olid eelneva 20 aasta jooksul andnud oma panuse parema Eesti loomisele ja Eesti iseseisvuse hoidmisse, hukati 1942. aastal jõustunud surmanuhtluse otsuse alusel kaugel Siberis.
Me ei unusta teid
Minu ema, vanaema ja tädi küüditati 1949. aastal. Nad elasid Pärnu lähedal talus. Vanaisa ei suutnud täita etteantud puidunormi. Tema pandi kaheks aastaks vangi ja pere saadeti Siberisse. Ülerahvastatud tsaariaegsetes loomavagunites loksusid Risti raudteejaamast dokumentide järgi kaubaveos Novosibirski oblastisse, kuni pere jõudis Masljanino rajooni Barsukovo külla. Kui palju pinke Asta ja Elvi klassis kevadvaheaja järel tühjaks jäi, nad teada ei saanudki, kuid Ridalepa külast küüditati Siberisse mitme talu jagu inimesi.
Paar nädalat hiljem olid nad kodunt mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Koguka Vene ahjuga tares oli neil vaja ruumi jagada kohaliku perega, voodiks põrand. Vanaema ja ema pidid kolhoosi tööle minema. Ema oli siis 14-aastane. Tädi sai aasta käia koolis, kuid läks ka siis emale appi lauta. Algul oli väga raske, tihti tuli kannatada nälga ja kohalike halvakspanu. Tasapisi sai pere aga jalad alla ja oma maja. Tädil lubati koju tulla 1954., aga minu emal ja vanaemal alles 1958. aastal. Algul ei lubatud kodukanti tagasi, kuid kuna kolhoos vajas lauta lüpsjaid, siis lubati, kui ema oli nõus minema lauta tööle. Ega ema tihti neid Siberi-aastaid meenutada ei soovinud. Sellest ajast jäi talle sisse kokkuhoidlikkus ja toidu raiskamise vastasus – taldrik pidi tühi olema ja toitu ära ei visatud. Samuti jäi harjumus teha rasket tööd ja enamus asju oma toidulauale ise kasvatada. Ema lõi pere ja kasvatas suureks viis last.
Kokku küüditas nõukogude režiim aastatel 1941–1951 Eestist üle 30 000 inimese.
Näitame koos, et me ei unusta! Osale virtuaalselt ja jaga oma mõtteid ja mälestusi teistega: #maeiunustasind. Ära unusta heisata kodumajal riigilipp, sel korral leinalipuna.
Eve Rebane
Viimsi Naiskodukaitse esinaine
Foto: Vendo Jugapuu