Ka lilleke võib sind looduses petta

Kipume arvama, et loodus on aus ja otsekohene, aga tegelikult esineb ka väljaspool inimühiskonda hanekstõmbamist omajagu ning selle taga on sageli liigi või isendi isekad soovid. Selle aasta teises artiklis räägime lillekesest, kes petab sind oma välimusega. 

Seekordses loos teeme tutvust taimega, kel nimeks rootsi kukits. Liiki kirjeldas esimesena Rootsi loodusteadlane ja arst Carl von Linné 1753. aastal oma raamatus „Species Plantarum“. Samas selle taime marju kirjeldas esimesena Prantsuse botaanik Charles de l’Écluse 1601. aastal, kui tema üks endisi õpilasi talle näidiseksemplari saatis. Rootsi kukits kuulub kontpuuliste sugukonda ja Eestis on tal sugulaseks sageli just koduaedades kasvatatav verev kontpuu, mis on aga erinevalt rootsi kukitsast põõsas.

Rootsi kukits on oma ladinakeelse nime (Cornus suecica) saanud just puu või põõsana kasvavate sugulaste ja kasvukoha järgi. Nimelt viitab cornus sarvele. Seos peitub selles, et kontpuude puit on väga kõva nagu sarvedki. Kontpuude puitu on kasutatud väikeste, kuid tihedat ja tugevat puitu vajavate esemete (nt vibunooled, golfikepid, kangastelgede süstikud või jalutuskeppide käepidemed) valmistamiseks. Rootsi kukitsa ladinakeelse nime teine pool suecica viitab Rootsile. Ka paljudes teistes keeltes on liigi nimi või rahvapärased nimed seotud kas Rootsiga, Lapimaaga või mingi linnu või loomaga. Miks linnu või loomaga, sellest kirjutan allpool.  

Levila ja ohustatus 
Rootsi kukits on õistaim, kes on Eestis alates 2012. aastast arvatud III kaitsekategooria liikide hulka. Kui oleme harjunud selle mõttega, et mingi liik on meil haruldane seetõttu, et ta elab või kasvab Eestis oma levila põhjapiiril, siis rootsi kukitsaga on teisiti – tema kasvab meil pigem oma levila lõunapiiril. Peamisteks ohtudeks liigile on kuivendamine, metsamajandus, elupaikade kadumine (mh kinnikasvamise ja ehitussurve tõttu). Eestis näitab rootsi kukitsa arvukus 2009. aasta seisuga langustrendi. 

Rootsi kukitsa peamised kasvukohad jäävad meie laiuskraadist põhja poole ja valdavalt Skandinaaviasse ning Soome, aga teda leidub ka näiteks Gröönimaal, Islandil, Kanadas ja Suurbritannias. Meist lõuna pool on üksikud leiukohad teada ka näiteks Saksamaal, Hollandis ja Lätis. Poolas loetakse liik väljasurnuks, Saksamaal ja Hollandis on ta väljasuremise piiril ning ega tal Lätis ka hästi lähe.  

Liik armastab jahedamat kliimat, aga päris külma suhtes on ikkagi hell. Põhjapool läheb tal paremini seetõttu, et seal tuleb varakult ilusasti lumi maha ja laseb taimel talve „sooja“ teki all mööda saata. Meie alal on lumega aga halvasti – kord on ja siis jälle pole –, samas võib meil aga talvel ka korralikult külm olla. Eestis ja meist lõuna pool rootsi kukitsat mandri siseosast väga ei leia. Nendel aladel on ta pigem merega seotud liik. Eestis kasvab ta Hiiumaal ja Põhja-Eesti saartel ning meresooja mõjutustega aladel, sest nendel aladel on talved pehmemad. 

Viimsi vallas oli teada, et rootsi kukitsat leidub meie saartel, aga 2024. aasta suvel leiti teda kasvamas ka poolsaarel, täpsemalt Rohuneeme maastikukaitsealal. Ekspert leidis seal lähestikku lausa 500 taime. See näitab, et meil on veel avastada küll, seda nii selle liigi kui ka teiste väärtuste ülesleidmise osas. Looduses liikudes tasub silmad lahti hoida ja põnevatest leidudest teada anda.  

Üldiselt 
Tänase artikli kangelane kasvab tavaliselt 5–30 cm kõrguseks. Tal on neljakandiline vars ja lehed sellel korrustena, igal korrusel kaks vastakut lehte, millel ei ole rootsu. Ja mis veel huvitav, et üksteisele järgnevate korruste lehed ei asu teineteise kohal kohakuti, vaid eelmise korruse omade suhtes risti. Lehed on kujult elliptilised. 

Maa sees peitub tal puitunud risoom. See on tema vegetatiivse paljunemise organ ja nii võib ta soodsates tingimustes oma kasvukoha katta vaibana. Rootsi kukits on hemikrüptofüüt ehk taim, kes elab ebasoodsa aastaaja üle vahetult maapinna lähedal asetsevate pungade abil. Pungad asuvad eelnevalt nimetatud risoomil. Taime maapealne osa sureb igal aastal ja järgmisel kasvab uuesti. 

Rootsi kukits ei armasta aluselisi muldasid, mistõttu teda lubjarikastest kasvukohtadest ei leia. Küll aga leiab teda sageli kasvamast kohtades, kus kasvab ka kanarbik, pohl või mustikas. Lausaline päike või täisvari talle ka väga ei meeldi. Põnev on ka see, et näiteks Taanist ja Suurbritanniast on teada rootsi kukitsal ka mükoriisa esinemist ehk siis kooselu seenega. 

Kas saite petta? 
Kui vaatasite artikli juures olevat fotot ja mõtlesite, kas olete sellist nelja kroonlehega valgete õitega taime kuskil kohanud, siis saitegi juba petta. Nimelt ei ole taime valge osa tema õis, need on tema kõrglehed. Sarnast nähtust kohtate ka jõulutähe või kalla puhul: ühel on kõrglehed punased, teisel on see valge. Kõrglehed on efektsed ja kutsuvad tolmeldajaid ligi. Rootsi kukitsa tolmeldajateks on mesilased ja kärbsed. 

Rootsi kukitsa päris õied asuvad eelnevalt viidatud valgete kõrglehtede keskel ühes grupis koos ehk selles osas, mida te lillõie südameks pidasite. Pärast õitsemist kukuvad valged kõrglehed taime küljest ära. Rootsi kukits on üks vähestest taimedest, kellel on must või mustjaslillakas õis. Igal õiel on olemas nii emas- kui ka isassuguorganid.

Marjad 
Õite asemele kasvavad sügiseks ilusad punased marjad, millel on sees kõva kestaga suur seeme. Nagu õisigi, võib neid mammusid seal grupis koos olla mitu. Usun, et küsite nüüd, et kas see mari kõlbab ka süüa? Vastus on, et mari ei ole mürgine, aga ega te maitseelamust ka ei saa, struktuurilt on mari pigem käsnjas. Norra keeles viitabki taimenimi (Skrubbær) tema käsnjale viljale. Kutsun aga siinkohal üles, et kes taimi ei tunne, siis ärge palun hakake looduses punaseid marju suhu pistma, sest väga paljud neist siiski on mürgised. Mainin ka selle ära, et botaanilises mõttes ei ole rootsi kukitsal marjad, vaid tal on luuviljad. Siinkohal peaks kõigil kirss või ploom silmade ette tulema. 

Skandinaavias on sellele taimele ka mitmeid loomadega seotud nimesid antud, näiteks seamarjad või koeramarjad, mis viitavad sellele, et marjad pole inimestele söömiseks. Siiski on Rootsist saamide puhul teada, et lapsed on karjas käies rootsi kukitsa marju söönud, kuigi ilmselt olid seal lemmikuteks pigem murakad ja jõhvikad. Loodusmarjad pakkusid laste toidulauale natuke värvilist rõõmu ja magusaid maitseid.  

Rootsi kukitsa marjad maitsevad väga lindudele, kes on ka ühed peamised rootsi kukitsa seemnete levitajad. Näiteks on üheks selliseks linnuks merikajakas. Kui mari läbib linnu soolestiku, siis on seemnel hiljem lihtsam idaneda. Seemnete levimine lindude abil on ka põhjuseks, miks meie laidudel ja saartel rootsi kukitsat kasvab. Muide, on teada, et ka kanalised armastavad neid marju. Sellega on seotud ka liigi rootsikeelne nimi (Hönsbär, otsetõlkes kanamari). 

Väetised ja mürgid 
Hollandis on üheks suureks probleemiks toitainete rohkuse kasv pinnases. Sageli on see seotud erinevate väetiste loodusesse laskmisega. Kui toitaineid on palju, saavad kasvueelise kiirekasvulised ja suure lehepinnaga taimed, mis varjutavad ja lämmatavad rootsi kukitsa ära. Nii on seal liigi säilimiseks olemasolevate populatsioonide eest hoolitsemine muutunud väga oluliseks. 

Rääkides veel loodusesse lastavast keemiast, siis on uuritud, kas mürgitatud keskkonnas kasvanud rootsi kukitsa seemned kannavad uude keskkonda sattudes seda mõju kuidagi edasi. Näiteks, kas järgmine põlvkond on äbarikum kui eelmine vms. Uuringust selgus, et õnneks mõjud edasi ei kandu ja noored taimehakatised olid laboris kasvatades terved ning rõõmsad. Ilmselt tuleb siinkohal aga välja tuua, et kui keskkond on nii mürgitatud, et see põhjustab olulisi geenmutatsioone, võivad mõjud siiski avalduda (mh läbi selle, et seemneid ei tekigi või seemned ei idane). Seda aga tolles uuringus ei analüüsitud. Küll aga arvati uuringus, et rootsi kukits pingutab stressiolukorras väga, et toota kvaliteetseid seemneid. 

Põnev seos ööliblikaga 
Ühest andmebaasist leiab huvitava infokillu tontsuru ja rootsi kukitsa vahel. Väidetavalt võib tontsuru vastne toituda rootsi kukitsast. Meil seda ohtu siiski ei ole, et ööliblikas meie vähesed kukitsataimed ära sööb, sest tontsurusid satub Eestisse harva – kui üldse, siis tänu soodsatele lõunatuultele juunikuus Euroopa lõunaosast või Aafrikast. Siia jõudes võib mõni emasliblikas munad muneda ja neist esmalt röövikud ning seejärel ka liblikad areneda, aga talve nad siin üle ei ela. Kui tontsurud Eestisse üldse jõuavad, siis elavad ja toituvad nad siin hoopis kartulipealsetest. Näiteks leiti 2021. aastal Järvamaa kartulipõllult ligi 50 tontsuru röövikut. Ka 2024. aastal kohati tontsuru, kuid seekord Saaremaal. 

Tontsurud on väga ilusad suured ööliblikad, kelle valmikul on rindmiku seljapoolel justkui inimese pealuu kujutis. Põnev on see, et tontsurud võivad käia ka mesitarudes mett limpsimas ja siis ta piiksub seal nagu hiir.

Kas teadsid, et… 

• …Hollandis oli Vriesi maakonna lipul kujutatud 3 rootsi kukitsa „vale“ õit ehk õiekobarat koos valgete kõrglehtedega. Pärast haldusüksuste muutumist (1998) sai Vries osaks Tynaarlo maakonnast, mille lipul on samuti kujutatud 1 rootsi kukitsa „vale“ õis. 
• …pinnasekihtide uurimisel võib nendes peituvate seemnete ja tolmuteraksete järgi tuvastada, millised taimed tol ajal kasvasid, kui kihid moodustusid, ja kui arvukad mingid liigid sel ajal olid. Näiteks on teada, et Hollandis oli rootsi kukits viimasel jääajal palju laiemalt levinud kui praegu. 
• …Islandil on välja antud postmarkide seeria, millel kujutatud erinevad loodusest leitavad marjad. 2007. aastal anti välja ka rootsi kukitsa vilju kujutav mark, mida trükiti 350 000 tk. 

Maris Markus 
keskkonna vanemspetsialist

Fotod: Maris Markus