Karmen Paul lõi unistuste gümnaasiumi

Viimsi gümnaasiumi juht Karmen Paul on aasta õpetajate gala „Eestimaa õpib ja tänab“ üks nominentidest. Tema juhitav kool, tänavu viiendat sünnipäeva tähistav Viimsi gümnaasium, paistab silma nii uuenduslikkuse kui ka suure õpilastepoolse huviga jätkata õpinguid just selles koolis.

Haridus- ja teadusministeerium (HTM) tunnustab 11. korda toimuval aasta õpetaja galal haridustöötajaid ja hariduse toetajaid. Tänavu olete tiitli aasta õppeasutuse juht üks nominentidest ka Teie. Palju õnne nominatsiooni puhul! Kuidas see teade Teieni jõudis?
Teade, et mind on üldse konkursile esitatud, jõudis minuni kevadel. Juba see oli suureks üllatuseks ja tunnustuseks. Kuna olen varasematel aastatel neid taotlusi meie õpetajate kohta ka ise kirjutanud (Ingrid Rõigas – aasta 2020  gümnaasiumiõpetajate nominent, Reesi Kuslap – aasta 2022 gümnaasiumiõpetaja laureaat – toim.), siis tean, et see ei ole sugugi lihtne. Küsimused on põhjalikud ning kui sa soovid, et kandidaat silma jääks, tuleb taotluse kirjutamiseks aega võtta. Mind valdas suur tänulikkuse tunne, et keegi on selle aja võtnud ja taotluse esitanud.

Järgmine teade tuli selle kohta, et Harjumaalt sai edasi kaks inimest, üks neist mina. Augustikuus tuli kiri, et mina olen kolme nominendi hulgas. Kirja saamise päeval viibisime koos oma meeskonnaga riigigümnaasiumite suvepäevadel ja kui ma teadet lugesin, hakkasid mul käed värisema. Mind valdas alandlik tänutunne.

Doris Kareva ütles ühes oma artiklis, et inimese põhiõigus on olla nähtud, kuuldud ja mõistetud. Hea on olla märgatud ja nähtud töö eest, millesse olen oma südame pannud. Ent tuleb tunnistada, et see tähelepanu, mis tunnustusega kaasneb, väga mugav ei ole.

Laureaadid selguvad Vanemuise kontserdimajas 7. oktoobril. Lähete üritusele kohale?
Ma ei ole kunagi sellel üritusel käinud, aga nüüd lähen ja naudin nii pidu kui ka oktoobrikuist Tartu linna.
Lisaks minule on nominentideks ka Tartu kunstikooli juht Kadi Kreis ja Oru kooli juht Andres Kampmann. Ma olen veendunud, et võidu saab Kadi, kes on tõesti kutsehariduse hüvanguks palju teinud ja endast andnud.

Tänavu, täpsemalt 14. novembril tähistab Viimsi gümnaasium oma 5. sünnipäeva. Millised on juubeliaasta plaanid?
Vanusele kohaselt tuleb väike, aga ikkagi väärikas sünnipäev. Esimest korda kutsume me kokku enda vilistlased ja tulemas on päris esimene vilistlasõhtu. Mul on nii hea meel, et meie endised õpilased tulevad rõõmuga nii meie kooli tööle kui ka õppejõududega jutustama. 

Tavapäraselt käivad meil iga kuu viimases mentortunnis külas kaks lektorit, kelle vahel valivad õpilased, keda kuulama minna ja lektoranalüüs esitada. See on üks osa õpilaste küpsuseksamist. Juubelieri raames tuleb iga kuu külla ka kolmas esineja – Viimsi gümnaasiumi vilistlane.

Tuleb ka sünnipäevakontsert ja hoolekogu eestvedamisel toimub 14. novembril esimene inspiratsiooniõhtu teemal “Õnn koolis: kuidas jaksata, kui üldse ei jaksa?” ehk kuidas olla õnnelik ja kust saada lisahoogu. Tegu on eelregistreerimise ja kõigile huvilistele tasuta toimuva kogukonnaüritusega. Ka Viimsi gümnaasium on piirkonnakoolina kogukonna osa ning meie soov on enda tegemisi rohkem ka teistele jagada.

Kuidas koolis on, kas sünnipäeva-aasta kestab kalendri- või kooliaasta lõpuni?
See käib ikka kooliaasta rütmis ja juubelisündmusi on läbi õppeaasta. Põhimõtteliselt võib igale sündmusele panna juurde „juubelisündmus“. Meie eesmärk on sündmusi hajutada kogu õppeaasta peale.

Näiteks teisel poolaastal plaanime välja anda kooli esimese almanahhi, kus on sees õpilaste kirjutisi ja pilte. Tuleb see digitaalselt või paberil, seda me veel ei tea. Samuti on soov, meie kogemuste põhjal, luua koolidele mõeldud mentorluse käsiraamat.

Kui minna ajas viis aastat tagasi, siis kuidas on need aastad möödunud? Kas kõik, millest kooli luues unistasite, on täide läinud?
Mina, Maarja Urb ja Ingrid Hermet alustasime isegi aastal 2017 ja alguses ei olnud meil ei koolimaja ega bürooruumi. Aga oma unistuste ja soovideni oleme tänaseks jõudnud küll. Meile oli oluline luua kool, kus me ise oleksime soovinud õppida või millisest omal ajal puudust tundsime. Me küsisime ka kogukonna ning õpilaste käest, millist kooli õppijad vajavad.

Kas mäletate ka saadud vastuseid?
Sooviti, et oleks valikaineid ja -kursusi. Täna on 3. kooliastme riiklikus õppekavas valikud üsna piiratud. Aga valikud algavad väikestest asjadest. Näiteks peavad meie õpilased kirjutama neli korda aastas lektoranalüüsi, aga millist lektorit nad kuulama lähevad, otsustavad nad ise. Tähtis on teha huvipõhiseid valikuid.

Teiseks sooviti mõistvaid ja häid õpetajaid ja ka see on meil õnnestunud. Meil on äge tiim, kes tahab luua head kooli nendele õppijatele, kes siin on.

Ja kolmandaks oli hea koolitoit. Väga lihtne soov, eks. Tänaste hindade juures on see aga paras väljakuste, ent me ei kurda – pooleteise euro eest saame söönuks küll. Kuulutasime just välja ka uue toitlustushanke, eks vaatame, kuidas läheb.

Koondina saab öelda, et sihid, mis me seadsime, oleme tänaseks saavutanud. Kui alustasime, kirjutasime arengukava aastani 2024, aga mingil hetkel saime aru, et teatud plaanid on ajale jalgu jäänud. COVID ja sõda Ukrainas on meid mõjutanud ning mõnedes asjades oli tarvis teha muudatusi või jõudsime sihtideni oodatuist kiiremini.

Terve eelmise õppeaasta tegelesime aga uute sihtide seadmise ja arengukava loomisega, mida sellel õppeaastal rakendama hakkame. Vaatasime üle, mis on see, mis meil on õnnestunud ja mida me kindlasti hoida tahame. Et me ei jääks heaolu- ja mugavustundesse, vaatasime üle ka selle, kuhu me siit edasi liigume. Ühiskonna areng on nii kiire, et ka meie peame edasi liikuma.

Mulle meeldib, et Viimsi valla koolidel on tavaks olla mingites asjades alati sammuke ees. Julgus katsetada ja midagi uut luua on see, mis on koolidele taganttõukajaks olnud.

Kas midagi on viie tegutsemisaastaga ka ebasoovitud rada läinud?
Koroonaperiood mõjutas meid kõiki ja oli mingites asjades kiirendi, näiteks digipädevustes. Päev enne eriolukorra väljakuulutamist ei teadnud ma, mis on Google Meet. Nii saigi kiiresti kasutusele võetud veebikool ja me jätkasime õppetööd tavapärases rütmis.

Teine pool on meie tänane väärtus – kohalolu, füüsiline ja vaimne. Ühelt poolt peame sellele uuesti sisse vaatama, et mõista, mida see tänases kontekstis tähendab. Digimaailmast mõjutatuna on koosolemine muutunud nii väärtuslikuks, et me ei tohi seda kokkusaamise aega ära raisata. Aeg peaks olema tähenduslik ja mõtestatud ehk kui me juba koos õpime ja tegutseme, siis mis on selle mõte, milline on parim viis koos edasi liikuda? See fookus ja tähendus on aja jooksul muutunud. 

Käesoleval õppeaastal tegeleme kooli õppekava ajakohastamisega. Ühelt poolt on see riiklik suund, teisalt on aga seotud meie uue arengukava ja õppesihtideni jõudmisega. See on hästi põnev! 

Me ei tahtnud luua koopiat ühestki teisest koolis. Me lõime oma õppijate mentor- ja moodulsüsteemi, meil on küpsuseksam. See eripära, mis meil aastal 2018 oli, on täna muutunud tavapäraseks, sest paljud on meie mudeli üle võtnud ja see on juba omaette saavutus, mille üle uhkust tunda.

Aga koolipere, kuidas nemad uuendustega kaasa tulid?
Algus oli nii põnev. Me kolm (Karmen Paul, Maarja Urb ja Ingrid Hermet – toim.) tulime Viimsi keskkoolist (täna Viimsi kool – toim.) teadmisega, mida sealt kaasa võtta ning millised on murekohad. Me uurisime ka seda, miks eelistasid toonased põhikooli lõpetajad suunduda gümnaasiumisse väljaspool koduvalda. Tallinnas on palju häid koole, aga kuidas saada õpilaste seas märgatuks ja neid enda juurde tuua? Mõni lapsevanem palus, et me näitaksime ette eksamite tulemusi, aga meil ei olnud neid, müüsime ju põrsast kotis! Üsna ruttu saime aga aru, et peame tegema midagi teistmoodi. Meile olid kõrged ootused ja meil oli võimalus.

Ma mäletan kahte lapsevanemat, kes valisid Inglise kolledži ja meie vahel. Kuna ma ise olen kolledži lõpetanud, siis teadsin, mis seal toimub, aga keegi ei saa lapsevanemale öelda, mida teha. Seega soovitasin neil ette võtta mõlema kooli õppekava, neid võrrelda ning mõelda, kumb oma sisu poolest õpilast rohkem toetab. Mõlemad õpilased valisid meie kooli. See on lahe näide, kuidas alguses oli usaldust meie vastu vähem, mis oli ka okei, aga ühest hetkest oli meil õpilastest n-ö järjekord ukse taga.

Kui hakkasime õpetajaid värbama, palusime õpetajatel kandideerimiseks esitada videotutvustus, mis tol ajal haridusvaldkonnas levinud ei olnud. Ma sain isegi paar kurja kirja, et miks me diskrimineerime vanemaid pedagooge.

Mil moel?
Ma küsisin samamoodi, sest see arvamus teeb liiga kogenenud õpetajatele. Ma olin just kaitsnud enda magistritöö, kust samuti selgus, et digivahendite kasutamine ja muutunud õpikäsituse rakendamine ei sõltu vanusest, vaid julgusest enda mugavusest välja astuda, olla avatud ja katsetada uusi meetodeid.

Esimese sammu tegime me ise ja nii valmisid ka meie kooli videotutvustused. Tänu sellele tulid meile just need õpetajad, kes said aru, millist kooli me luua soovisime ja mida oluliseks peame. Tulid avatumad ja julged õpetajad, kes olid valmis proovima ja meid usaldama.

Kindlasti oli ka neid, kes vaatasid, et ei, see on liiga vaba, lihtne, või kahtlesid, kas me õppimist üldse väärtustame.

Kuidas Te täna õpetajaid motiveerite?
Ma olen seda meelt, et valdavalt on koolides töötasud sarnased, aga see, mille pärast inimesed valivad ühe või teise kooli, on õhkkond, keskkond. Meie pingutame selle nimel, et meil oleks tööl õnnelik meeskond, kus on oluline iga meeskonnaliige ja kõik tulevad hea meelega tööle, sest me oleme siin oodatud ja hoitud. Personalihoid algab sellest, milline on õpetajate töökoormus, kuidas oma inimesi turgutada, hoida ja ennetada läbipõlemist. Sellest õppeaastast on meil ka karjäärijõustaja ametikoht. Ühelt poolt tegeleb ta õpilaste karjääri koordineerimisega, aga teisalt õpetajate tööalase jõustamisega.

Selleks, et meeskond toimiks, on tarvis igaühe pingutust. Nii lihtne on jääda ootama, et tehtagu. Aga alustame sellest, et meil kõigil on vaja anda enda panus, mitte nii, et üksnes juht peab märkama – teeme koos!

Viimsi gümnaasiumil ei ole juhtkonda, vaid on enda valdkonna eestvedajad ja vastutajad. Koostöötundides, kuhu kaasame kogu tuumikmeeskonna, saame kokku vastavalt teemadele ja arutame sisukaid küsimusi. Kui inimene tunneb, et ta on kaasatud, tal on vabadus tegutseda, tema professionaalsus on toetatud, ta tunneb head meeskonna- ja kuuluvustunnet, siis ta ka tegutseb ja toimetab. Loomulikult on meil hetki, mil inimesed on väsinud, see käib eluga kaasas, aga on oluline, et märkamise- ja toetamiskultuur käiks ka kolleegilt kolleegile.

Inimesi valides vaatame, kas tema mõtted ja sihid on meiega samas suunas. Me ei otsi samasuguseid inimesi, vaid neid, kes usuvad meiega samasugustesse põhimõtetesse ja jagavad samu väärtusi.

Videotutvustusi küsite endiselt?
Üldjuhul küll ja mitte ainult õpetajatelt, vaid kõigilt, kes mõnele ametikohale kandideerib.

Nagu ka ise mainisite, siis õpilastest on teil piltlikult öeldes järjekord ukse taga ja sugugi mitte kõik soovijad ei ole meie valla elanikud. Kuidas Teile tundub, kas Viimsi noored peaksid eelisjärjekorras Viimsi gümnaasiumisse saama?
Seda on meilt palju küsitud. Kui me seda teeksime, võib selle pikem mõju olla see, et valla õppijatel pannakse uksed kinni kuskil mujal. Teisisõnu, kui koolid oleksid üksnes piirkonniti, siis me kitsendaksime ka Viimsi laste valikuid ja need, kes tahavad minna näiteks Tallinna, Nõosse või Noarootsi, ei saaks seda teha.

Minu meelest on tore, et gümnaasiumi osas on Eesti haridusvõrk niivõrd mitmekesine. Kui umbes kaks aastat tagasi oli gümnaasiumikohtadega keerulisem, sest kohti oligi vähem, siis nüüd, tänu Tallinna riigigümnaasiumite tulekuga, oli Tallinnas rohkem õppekohti kui potentsiaalseid õpilasi.

Tegelikult algab kõik õppija vajadustest. Mõne jaoks võib gümnaasium olla maha visatud aeg, sest ta näeb, et akadeemiline gümnaasiumiharidus talle ei sobi. Meil on olnud mõned näited neist õnnetutest õpilastest, kes tegelikult sooviksid konkreetset kutset omandada, aga vanemate surve gümnaasiumi minna on niivõrd suur. Seda suhtumist peamegi muutma! Mulle meeldib ka põhimõte, et peagi on meil õppimiskohustus 18. eluaastani. Kui me muudaksime selle võimaluse veelgi mitmekesisemaks ja kutsekoolid muutuksid nelja-aastalisteks ja annaksid õppijatele tugevama keskhariduse osa, sest kust muidu tuleb „tark Eesti rahvas“? Kui me tahame sinna jõuda, siis on haridus ülioluline. Täna on kutsekoolides liiga vähe võimalusi ja sellega tuleb tegeleda.

Mina leian, et gümnaasium on akadeemiline ja sealt edasi võiks õpilasel olla suund kõrg- või ülikooli.
Osa lapsevanemaid ei mõista, miks Viimsis keskkooliosa ära kaotati. Tegelikult tuli Viimsi gümnaasiumiga gümnaasiumikohti juurde, sest Viimsi keskkoolis oli toona kahe paralleeli jagu õpilasi. Viimsi gümnaasiumisse võtame me aga viis või kuus klassikomplekti õpilasi ja üldiselt teeme selle valiku õpilase tulemuste põhjal. Kui see paneb õppijat põhikoolis rohkem pingutama, on see väga hea.

Kas nõustute, et „järjekord uske taga“ näitab, et olete teinud head tööd?
Jaa, muidugi. Mul on väga hea meel, et Tallinna tuli riigigümnaasiume juurde. Seda enam on meie kandidaatide hulgas teadlikumaid noori, kes päriselt tahavad meile tulla või kelle jaoks on see teine valik.

Üks meie eesmärkidest oli silma paista ja ka see, et õppijad tahavad meie juurde tulla. Kui põhikooli õpilased määratakse kooli, siis gümnaasiumina peame meie selle nimel pingutama, et õppijaid üldse meile tuleks. Valdav enamus, tänavu 67%, on Viimsi valla aadressiga noored. Mitte ainult need, kes on siin põhikoolides õppinud, vaid ka need, kes lõpetasid põhikooli kuskil mujal ja gümnaasiumisse tulid meile.

Kõik, kes Viimsi vallas elavad, võiksid saada võimaluse meil õppida, aga see peab lähtuma sellest, et gümnaasiumitee viib õppijat edasi sinna, kuhu ta elus jõuda tahab. Õppimise tahe peab olema ja meie ootame gümnasiste, kes päriselt tahavad meie juurde tulla ning kelle õpe on mõtestatud.

Palju õpilasi edasijõudmatuse tõttu välja langeb?
See on nii ja naa. Pärast koroonat oli protsent üsna suur, aga tänaseks on see vähenenud ning see on meile oluline. On muidugi erinevaid põhjusi, miks õpilased koolist ära lähevad, näiteks kui toimub kolimine või kui keegi valib õppimise asemel töötamise.

Me oleme pingutanud selle nimel, et julgeksime ka ise peeglisse vaadata ning endalt küsida, kas meie teeme enda poolt kõik selleks, et õppijat toetada? Aga samas ei loobu me ka sellest, et vähemat pool rehkendust ehk siis 50% oodatud õpitulemusest peab õpilane omandama. Selline on ka kvaliteedikokkulepe riigigümnaasiumite vahel. Meilt oodatakse kvaliteeti ja õppijal on siin kindel oma panus.

Räägime ruumipuudusest ka. Kas koolimaja sai ehitatud liialt väike? Tehakse majale juurdeehitus?
Need otsad on hetkel lahtised. Vaja on konkreetseid kokkuleppeid HTMi ning Viimsi vallavalitsuse vahel. Meil on täna rohkem õppijaid, kui see maja mahutab, mistõttu on kasutusel neli moodulklassiruumi. 

HTM on öelnud, et neile tuli üllatuseks see, et sedavõrd palju õpilasi soovib gümnaasiumiõpinguid jätkata Viimsi gümnaasiumis. Ka neil oli eeldus, et valdav Viimsi valla õpilastest liigub siiski Tallinna koolidesse õppima.

Mina ei oska kommenteerida, kas kool on piirkonna jaoks liiga väike või suur, aga kui ma vaatan tänaseid rahvastikuprognoose, siis on meil mõned aastad tarvis üle elada ja kasutada moodulklassiruume, aga kui me vaatame, kui palju lapsi on täna algklassides, siis see viie klassikomplektiga gümnaasium on siin piirkonnas täiesti piisav. Aastal 2025 lõpetab põhikooli rekordarv õpilasi ja siis oleme me valmis vastu võtma kuue klassikomplekti jagu õpilasi, ent edasi hakkab õppijate arv langema.

Meie suurem murekoht on spordikeskus. Oleme tänulikud, et meie noored tahavad sport teha, ent nad ei mahu enam ära. Spordikeskuses Forus on meil kasutada piiratud aeg. Mõned tunnid saame teha ka Haabneeme koolis, aga kujutage ette, palju aega kulub õpetajal inventuuri ülespanemisele ja mahavõtmisele ning kahe maja vahel liikumine vähendab ka õpilaste tunni aega.

Me väga loodame, et spordikeskuse probleem laheneb – see oleks parim sünnipäevakingitus.

Teine teema puudutab transporti ja Tammepõllu tee liiklusturvalisust. Parkimiskohtadega kooli juures on nagu on ja loomulikult ei pea kõik autodega sõitma. Ent kui õpetajad ja õpilased peavad mitme koolimaja vahel liikuma, siis tekib ka kiusatus autoga sõita.

Me soovime koolimaja ette peatumisala ehk „kiss and ride“, nagu öeldakse. Sellise peatumistasku loomisega ei ole me vallavalitsusega ühisel meelel.

Samas oleme me väga tänulikud selle eest, et meie koolipere kaasatakse kõikidesse haridustegevustesse, mina kuulun valla koolijuhtide võrgustikku ja meid kutsutakse valla sündmustele esinema. Samuti suur tänu Viimsi vallavalitsusele üldlaulu- ja tantsupeo tarbeks soetatud rahvariiete toetuse eest. Väga hea koostöö on meil ka teiste valla koolidega.

Millised on Viimsi gümnaasiumi tulevikuplaanid?
Need on sisulised ja seotud arengukavaga. Paneme palju rõhku õppetöö sisule ja mõtestamisele, tahame jõuda lõimitud õppimise ja üldpädevuste mõtestamiseni. Rõhk on kvaliteedil ja heaolul.

Ei tohi unustada, et õpetajate järelkasv on  meie klassiruumides kõikides koolides ja palju sõltub sellest, mida me ise teeme ja kuidas õpetajate tööst räägime. Oluline on heaolu ja personalihoiu loomine, sest nii näeb ka tänane õpilane, et kui ta läheb õpetajaks õppima ja hiljem õpetajana tööle, on ta samal moel hoitud.

Neli küsimust meie persoonile
Mis Teile Viimsi juures rõõmu teeb?
Viimsi on aastat 1995 minu kodu ja mulle meeldib, et selle aja jooksul on vallas palju võimalusi juurde tulnud. Samuti on siin ilus looduskkeskkond, meri, minu inimesed ja pere. See kõik mulle meeldibki ja praegu ma küll ei näe, et elaksin kuskil mujal.

Ma unistan, et Viimsis…
…on noortel jätkuvalt võimalusi heale haridusele.

Kultuurisoovitus.
Mulle väga meeldis Von Krahli etendus „Fundamentalist“, mida käisin lausa kaks korda vaatamas.

Kui oleksite superkangelane, siis millist võimet tahaksite omada?
Ma tahaksin omada ühes päevas rohkem aega. Nii palju on põnevaid asju, mille kõigega võiks tegeleda ja juurde õppida. Aega iseenda jaoks.

KOMMENTAAR

Karmen Pauli esitasid aasta õpetaja gala konkursile kolleegid: Viimsi gümnaasiumi õppekorraldusjuht Ingrid Hermet ja Viimsi gümnaasiumi õppe- ja arendusjuht Maarja Urb.
Miks otsustasite Karmeni kandidatuuri aasta õpetaja galale üles seada?
Leidsime, et Karmen on väga palju panustanud nii koolis kui ka kooliväliselt ning on eeskujuks olev ja tunnustust vääriv koolijuht. Oleme mõlemad temaga üle kümne aasta koos töötanud ning näinud teda juhina paljudes erinevates olukordades.

Milline kolleeg on Karmen?
Karmen on mõistev, hooliv, innustav, särav, toetav ja tunnustav kolleeg.

Foto: HTM/Christian Johannes Kask