Kelvingi eralasteaed on kui varjatud aare metsa ja mere vahel

Maksim ja Viktoria Orlovi pere neli last – Mark (7), Georg (5), Polina (3) ja Theodor (1 a 8 k) – käivad kõik Kelvingi eralasteaias. „Meil ei ole lasteaia kohta midagi halba öelda – ainult vahvad kogemused,“ jagas pereisa Maksim. Käesoleval aastal 20-aastaseks saav eralasteaed on pere silmis kui peidetud aare.

Umbes seitse aastat tagasi, algselt Pringi külla kolinud Maksim ja Viktoria esiklaps Mark alustas oma haridusteed Pirital asuvast eralasteaiast, kust liikus edasi MLA Viimsi Lasteaiad Karulaugu majja. Juba siis said noored lapsevanemad kutse ka Kelvingi eralasteaeda, kuid toona tundus Tallinna kesklinnast Viimsisse kolinud perele Kelvingi küla liiga kaugel olevat.

Peagi sündis perre ka teine laps Georg, kellele sobiva lasteaia leidmine nii kergelt ei läinud. „Proovisime kolme-nelja eralasteaeda, kuid Georg ei leidnud sealt õpetajate näol tugiisikut. Olime juba lapsele sobiva lasteaia leidmise osas lootust kaotamas,“ tõdes Maksim.

Pere kasvades võeti ette järjekordne kolimine ning aastal 2019 leiti sobiva suurusega kodu just Kelvingi külas. „Kelvingi on idülliline koht laste kasvatamiseks, see on nagu Bullerby,“ kirjeldas pereisa. 

Uude kohta kolides võtsid Maksim ja Viktoria ise eralasteaiaga ühendust, sest vanemad soovisid, et lapsed käiksid kõik ühes lasteaias. „Me kirjutasime Viimsi vallavalitsusse, kirjeldasime oma olukorda ja meie soovi võeti kuulda,“ said Orlovid positiivse vastuse ning seni Karulaugu majas käiv Mark hakkas koos venna Georgiga Kelvingi eralasteaias käima. Kui varasemalt võttis laste eraldi lasteaedadesse viimine aega umbes tunni, siis nüüd on asi hulga lihtsam. Seda enam, et viimane aasta aega on lasteaeda vaja viia juba neli last. „Kodulähedane lasteaed on mugav ka näiteks laste vanaemale, kes neid vahel hoiab. Meie kodu asub lasteaiast jalutuskäigu kaugusel ning kõik lapsed saab korraga ühest kohast kätte,“ tõi Maksim näite.

Lasteaed on kui suur pere
Maksim tõdeb, et Kelvingi lasteaia hoone ja mänguala ei pruugi esmapilgul erilist vaimustust tekitada, eriti, kui seda võrrelda MLA Viimsi Lasteaia majadega. „Vahvate arhitektuuriliste lahendustega, äsja renoveeritud ja suurte õuealadega lasteaiad suurt reklaami ei vaja, aga väiksem koht vajab avastamist, sest seal on peidus hoopis teistsugused võlud,“ kirjeldas Maksim. Tema ja Viktoria tõdesid, et ka neil ei tekkinud Kelvingi eralasteaiale peale vaadates vau efekti. Ent kõik muutus siis, kui nende teine poeg Georg lasteaeda läks. Poiss, kes muidu on inimeste suhtes üsna valiv, leidis kiiresti oma õpetajaga ühise keele, mis seni ühelgi teisel õpetajal õnnestunud ei olnud. „Siis me mõistsime, et meie lastele sobib individuaalne lähenemine ja väike ning hubane keskkonda,“ lisas Viktoria.

Lapsevanemad on üksmeelel, et ka Karulaugu majas tehti lastega head tööd. „Seal oli psühholoog, eraldi eesti keele õpetaja, kes pööras tähelepanu just venekeelsetele lastele, ja muidugi suur õueala, mida Kelvingi eralasteaial ei ole,“ kirjeldas Maksim. Ent kui Mark Kelvingi eralasteaeda tuli, märkasid vanemad, et väiksem ruum soodustab laste omavahelist suhtlemist ning pojal tekkis kiiresti sõpru nii poiste kui ka tüdrukute hulgas. „Seda ei osanud me enne siiatulekut ette näha ega ka hinnata,“ lisas pereisa. 

Kui eralasteaia õuealal jalgrattasõiduks palju ruumi ei ole, siis füüsilist koormust saavad lapsed koos õpetajate ning lasteaiakaaslastega kodukülas jalutades. Üheskoos käiakse aastaringselt metsas ja suvel ka rannas, külastatakse muuseume nii Viimsis kui ka Tallinnas, käiakse teatris ja taludes loomi vaatamas ning möödunud suvel tehti väljasõit lausa Prangli saarele. Palju sõidetakse ka ühistranspordiga, mis annab Maksimi sõnul lastele hea kogemuse. „Ma ei osanud isegi mõelda, et sellised lahendused olemas on! Sellest ei tohiks lehes kirjutada, sest muidu tekib huvilistest, kes soovivad oma last Kelvingisse panna, liiga pikk järjekord,“ naeris ta.

Koos Marki ja Georgiga käivad nüüd lasteaias ka õde Polina ja pesamuna Theodor. Maksim ja Viktoria loodavad, et nende lapsed saavad kõik koos ka Püünsi koolis käia. Vanemad ütlevad kui ühest suust, et nad ei oleks kunagi arvanud, et elu külas võib nii tore olla. „Kesklinnas kasvanud lapsena arvasin, et elu ongi kesklinnas. Praegu aga näen, et minu lapsed kasvavad niivõrd turvalises elukeskkonnas ja loodetavasti tekib neile siin ka palju häid lapsepõlvemälestusi. Need on kogemused, mida ei ole võimalik kusagil mujal luua,“ mõtiskles Maksim.

KOMMENTAAR
Tänavu tähistame 20. sünnipäeva
Eralasteaia juhataja Eneli Torstenberg: Aastal 2003 tekkis mul soov luua ise Viimsi valda lasteaed. Kinnisvara otsimisega oli keeruline, kuid lõpuks jõudsin oma ideega Kelvingisse. Nii saigi alguse pikk koostöö Kelvingi küla ja külavanemaga.

Lapsekingades ideed on saanud aastatega küpsemaks, õpetajad professionaalsemaks ja ruumid täiuslikumaks. Oleme väga palju panustanud, et lapsed saaksid kasvada ja mängida loomulikus ja looduslikus keskkonnas – mökerdada mudaköögis, turnida puu otsas, kutsuda jõuluvana uue õuesõppepaviljoni alla salme kuulama ja süüdata ühisüritustel koos vanematega laternad ning meie õppevahenditeks on putukad, puulehed, liiv, muru, lumehelbed. 

Loodus meie ümber ongi meie lasteaia eripära. Väike küülik kalpsab aias, käbid kukuvad pähe ja peenrad vajavad kastmist. Mereni, liivarannani ja metsani on vaid mõned sammud. Õuesõpe ja ka söömine õues on ilustate ilmadega meie eesmärk. Kindlasti ei saa meist kunagi nutilasteaeda, mille üle oleme me uhked.

Vastukaaluks nutimaalimale käime hoopis kord nädalas ujumas Viimsi spaas. Solberdamine vees ja sulistamine sõpradega lõõgastab tohutult. Traditsioonilised puuistutamised lõpetajate poolt lasteaia aeda ja puukoortega „Kelvingi regatt“, kus lapsed saadavad oma soovid teele, on meil väga hinnas.

Lapse jaoks on ikkagi kõige tähtsam meeldiv ja kodune keskkond ning usaldus õpetaja vastu, mida oleme aastatega püüdnud täislikkuseni lihvida. Väga tähtis osa sellest on õpetajatel, kellest on saanud aastatega ühtehoidev tiim ja sõpruskond. Samuti on meid üles leidnud vahvad lapsevanemad, kes moodustavad teise olulise osa meie harmoonilisest lasteaiaelust.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Foto: Jane Saks