Keskkonnavaldkonna töötoas toodi esile looduse kaitsmise olulisust

Visioonipäeva keskkonnavaldkonna töötuba kandis alapealkirja „Las jääda Viimsi mets“, kuid aruteluteemad kulgesid metsast mererannani ning lõpuks jõuti ka loomade heaolu ja olemasoleva elukeskkonnani välja. Sissejuhatuse keskkonnaga seotud teemadele tegi peaettekande raames maastikuökoloog Lauri Klein, kes tutvustas kohalikul tasandil kaitstavate loodusobjektide kaitse alla võtmise ettepanekuid. 

Keskkonna töötoa fookuses oli kolm küsimust. Esimene küsimus oli seotud looduslike aladega kui võimaluste pakkujana, teine teema keskendus ligipääsule merele ja randa ning kolmas ja kõige enam huvi pälvinud teema otsis vastust küsimusele, mida saame teha looduskeskkonna heaks ja kes meie metsas siis õigupoolest elavad. Kokku osales töötoas koos ekspertidega ligi 50 inimest ning arutelud toimusid rahva rohkuse tõttu viies laudkonnas, kus oli vahepeal võimalus ka teise lauda liikuda. 

Looduslikud alad võimaluste pakkujana
Antud teemat arutati kahes laudkonnas ning jututeemad olid mitmekülgsed. Esimeses laudkonnas märkisid osalejad ära kohad looduses, mida kõige sagedamini külastavad, ning need kohad, kus esineb probleeme või kus on asukohast tulenev potentsiaal kasutamata. Kõige sagedamini leidsid laudkonna liikmete hulgas külastamist Viimsi keskosa ja Krillimäe maastikukaitsealade (MKA) lõunaosa ning Rohuneeme MKA, palju külastatakse ka Tädu terviseradu. Eraldi toodi välja vajadust käidavamate metsaradade hoolduse järele, sest need kipuvad olema kas porised või siis vastupidi, kinni kasvanud. Teatud radadel oleks kasu tähistamisest, et piirkonnaga vähem tuttavaid inimesi loodusesse tuua. Samuti toodi välja, et vajadus oleks hooldatud ja tähistatud metsatee või jalgraja järele Haabneemest Tädu terviseradadeni – praegu on kõige mugavam nende kahe piirkonna vahel liikuda autoga. Mainiti ka soovi jõulinnaku järele looduslikumas keskkonnas, mitte suure liiklusega tänavate ääres.

Teises laudkonnas rõhutati muuhulgas seda, et tähelepanu vajavad ka pargid, väiksemad haljasalad ning üleüldiselt tänavaruum, mitte ainult suured metsamassiivid. MKAde puhul on probleem ligipääsus, eriti Mäealuse MKAl, kuhu on lõunast ja edelast, aga ka Haabneeme aleviku poolt keeruline ligi pääseda. MKAdele tuleks selleks tarbeks luua juurde ka parkimisvõimalusi.

Teises laudkonnas tõstatus laiem teema MKAde loomise vajadusest – eesmärk alasid kaitsta on hea, aga kas kaitseala on ainus lahendus? Teises laudkonnas märgiti ka ära kehv ligipääs rannaalale näiteks Rohuneeme ja Leppneeme külades ning mainiti kallasraja läbitavuse probleeme Pringi külas, aga nende küsimustega tegelesid täpsemalt rannaala laudkonnad. 

Lõkkeplatsid või pikniku- ja grillimiskohad tekitasid mõlemas laudkonnas vastakaid tundeid. Eramajade elanikud neid pigem ei soovinud ja nägid mitmeid potentsiaalseid murekohti. Kortermajade elanike seas on aga vajadus nende rajamiseks kindlasti olemas. Mõlemas laudkonnas mainiti allikate kaardistamise ja tähistamise vajadust klindiastangu piirkonnas. Kummastki laudkonnast käis ka läbi vajadus tagada ligiääs Muuga külas asuvale Kabelikivile. Soovi avaldati täiendavate koerteplatside ning lemmikloomade prügikastide rajamise järele. Kriitikat leidis laialdane ATVde kasutamine MKAdel, mis on kaitse-eeskirjaga keelatud ja vajab edaspidi suuremat vallapoolset tähelepanu.  

Kokkuvõtvalt andsid laudkonna liikmed looduslike alade kohta üldplaneeringusse järgneva sisendi: 

• Parandada tuleb ligipääsu maastikukaitsealadele – luua juurdepääsud kõigist põhisuundadest, olulisematesse kohtadesse rajada eraldi parkimisvõimalused.
• Luua tuleb paremad liikumisvõimalused MKAde siseselt ja nende vahel – hooldatud (niidetud servadega ja võimalusel multšiga kaetud) ja märgistatud rajad.
• Kavandada otseühendusi jalgsi liikumiseks erinevate piirkondade vahel (nt Haabneemest Randverre).
• Allikad kui klindiastangu loodusväärtus tuleks kaardistada ja tähistada.
• Teatud alad näha ette kultuurmaastikena (karjamaad, rannaniidud jms), kus mh saab loomi karjatada.
• Grillimiskohtade järele on vajadus, aga kui neid luua, siis ainult selgelt sobivatesse asukohtadesse ning koos vastava järelevalve ja hooldusega.
• Näha igasse asumisse ette asukohad koerte jalutus- ja treeningalade loomiseks.

Ligipääs mererannale ja kallasrajale
Rannale ligipääsu ja randade kasutamise küsimust arutati samuti kahes laudkonnas. Kummaski lauas märgiti kaardile kohad, kus kallasrada on läbitav ja kus esineb probleeme (on takistused, tõkked, aiad). Randa pääsemist peeti oluliseks ja vallale tehti ka ettepanek koostada randa pääsude kaart. Kallasrajal liikumise osas peeti mõningatel juhtudel probleemseks ka neid lõike, mis on looduslikud (nt pilliroostik või täisvõsastunud ala) ja seetõttu raskesti läbitavad. Samas aga toodi kõrvale välja just selliste looduslike alade olulisus elurikkuse seisukohalt. 

See viis arutluse selleni, et kas kallasrajal liikumine peaks lõiguti olema erinev või peaks poolsaarele saama randa mööda tiiru peale teha ühetaolise tee abil, veelgi enam – peaks see olema sillutatud ja kõigi mugavustega? Üksmeel valitses selles osas, et kallasrajal ja avalikel rannaaladel liikumine peaks olema lahendatud lõiguti erinevalt. Osad lõigud peaksid jääma avalikus ruumis kergteedeks (nt Rohuneeme kergtee) ja avalikes randades võiks rajada sillutatud lõigud (et tagada ka erivajadustega elanikele ligipääs). Samas metsas võivad need kallast mööda kulgevad rajad olla hakkepuiduga terviserajad ja mõnes lahesopis või eramaade rannaribal hoopis ürgsed kitsad rajakesed. 

Looduslike radade kõrval sai ka räägitud sellest, kas kogu kallasrada peaks olema inimese kasutuses või võiks mõni ala jääda ainult loomadele-lindudele, kus nad saavad rahulikult olla. Nii leiti, et piirkonniti võiksid olla sellised üksikud alad, nt mõned saared, laiud, neemeotsad. 

Uurisime elanikelt ka ootusi randa teenindavate hoonete osas (erinevad avalikud rannad üle valla). Siin langesid arvamused mitmeks. Mõni ei pooldanud üldse hooneid rannaalale. Osalt leiti, et tualetid jms teenindushooned on vajalikud. Müügi osas eelistati pigem hooajalisi haagiseid püsivatele paviljonidele. Erandiks peetigi Haabneeme rannaala, mis on aastaringse kasutusega ja kus hoonestuse rajamine on põhjendatud. Oluliseks peeti, et kõikides supluskohtades oleksid tagatud pingid, prügikastid ja riietuskabiinid.

Kokkuvõtvalt andsid elanikud randa pääsude ja randade kasutamise osas üldplaneeringusse järgneva sisendi:

• Tuleb tagada, et poolsaarele saab jalgsi mõõda kallasrada tiiru peale teha.
• Ideaalis tuleb tagada igalt teelt või üle ühe kinnistu randa ligipääs.
• Teatud aladel rannaniidud taastada ja näha ette looduslikke maastikke ning miljööväärtuslikke alasid.
• Üksikutele aladele kaaluda inimese jalutusteekonna ümbersuunamist ja näha ette piirkondi ka rannalindudele, kus nad saavad häiringuteta viibida.
• Avalikele randadele ja supluskohtadele võimaldada teenuste osutamiseks taristu loomist (tualett, riietuskabiinid, prügikastid, pingid, hooajalise müügihaagise koht jms).
• Valla avalikes randades luua keskkonnakoormuse vähendamiseks ja erivajadustega inimestele ligipääsuks sillutatud kergtee lõigud piki kallasrada.
• Soodustada lautrite ja kogukonna väikesadamate rajamist (sh vältida mere täitmist ja kalda muutmist).
• Näha ette ebaseaduslike muulide likvideerimine.

Mida saame teha looduskeskkonna heaks ja kes meie metsas elavad?
Kui varasema kahe teema puhul arutati selle üle, kuidas inimesed poolsaare rohealasid kasutavad ja milliseid vajadusi näevad, siis viimases laudkonnas oli fookuses loodus kui väärtus iseeneses ning see, kuidas neid väärtusi kaardistada, hinnata ja kaitsta. Töötoa algusesse jõudsid ka veel mõned vastamata küsimused Lauri Kleini ettekandest, mis kirgi kütsid, aga edasi läks arutelu juba vastavalt teemapüstitusele. 

Metsade ning täpsemini kaitsemetsade puhul oli polariseerivaks küsimuseks see, kuidas neid majandada. Kui mitmed kohalolnud pooldasid uuendusraiete (sh lageraiete) täielikku keelamist ning nägid alternatiivina püsimetsandust, siis mõned teised leidsid, et liialt ranged piirangud takistavad metsade majandamist ning juba praegu on suur probleem üraskiga, mis kohalikke metsi hävitab. 

Kaardi peale said kantud rohekoridoride konfliktikohad ning pikem arutelu käis piirdeaedade paigutuse ja ka nende kõrguse üle. Kohalik loomakasvataja soovis oma hobusekopli ümber võimalusel aedu alles hoida, kuid lepiks ka näiteks madalama aiaga. Üldiselt aga soovisid inimesed, et rohekoridorides oleks selgelt ära määratud, kuhu võib piirdeaedu rajada ja kui need üldse on lubatud, siis millised need võiksid olla, et loomi mitte liigselt takistada. Konflikte rohekoridorides toodi välja teisigi, näiteks Leppneeme-Tammneeme MKA kagunurgas, kus loomad käivad endiselt mööda vanu radu, mis nüüd on muutunud uuselamute hoovideks. Kaardile märgiti ka tänaseks suuresti sulgunud, aga siiski oluline rohevõrgustiku ühendus Soosepa raba ja Kloostrimetsa vahel.

Sekka kostis ka arvamusi, et üha uute kaitsealade loomisega valda piiratakse liigselt maaomanike õigusi ning tõstatati küsimus, kuidas saab vald nende rangete piirangute kontekstis areneda.  

Mitmeid kordi toodi välja Rohuneeme maastikukaitsealal asuvat Komposti kinnistut, mis oma maakasutuselt piirkonda ei sobi ja mis takistab oluliselt MKAle ligipääsu. 

Mitu ettepanekut tehti kas loodavate või olemasolevate haljas- ja rohealade looduslikkuse säilitamiseks, seda just Haabneeme alevikus. Näiteks soovitakse Tammede pargi laiendust just loodusliku rohealana. Läbi käis ka mure Haabneeme klindiastangu maastikukaitseala ning selle loodusläheduse püsimise üle. Loomade liikumist soosivate lahendustena pakuti välja valgusreostuse vähendamist näiteks teatud kellaaegadel, aga ka Randvere teel kiiruse piiramist, et vähendada konflikte teed ületavate loomadega. 

Kokkuvõtvalt andsid looduskeskkonna kaitse valdkonnas elanikud üldplaneeringusse järgneva sisendi:

• Lähtuda põhimõttest, et loodusväärtusi tuleb Viimsis hoida. 
• Rohekoridoride läbitavus on oluline tagada, lisaks vaja tähelepanu pöörata ka nendele rohekoridoridele, mis hetkel teemaplaneeringus ei kajastu.
• Vajalik on reguleerida rohealadel piirdeaia rajamise nõuded (kõrguspiirang, aia tüübi piirang jms).
• Tegeleda tuleb rohevõrgustiku konfliktialadega, oluline on lahendada ühendused naaberaladega ning vajalik on ka vaadata üle olemasolev maakasutus rohevõrgustiku kontekstis.
• Metsade majandamine vs loodusväärtuste kaitse – vajalik on leida tasakaal. Määramist vajab, millised peaksid olema võimalikel uutel kaitsealadel metsade majandamise tingimused.
• Teatud aladel näha ette uuendusraie keeldu ja seada enam püsimetsandust normiks.
• Kirjeldada meetmed, millega looduskeskkonda hoida.

Elanike mured
Lisaks erinevatele ettepanekutele üldplaneeringusse sai vallavalitsus väärtuslikku sisendit mh oma igapäevatööks. Nii toodi välja kohti, kus kallasrajal liikumine on takistatud ja kus see vajab järelevalveosakonna tähelepanu. Samuti pöörati tähelepanu loomade liikumiskoridoridele – seal esineb ka suletud või liikumist takistavaid lõike. Toodi ka välja maastikukaitsealadel ATVdega sõitmist. 

Tagasiside võetakse arvesse üldplaneeringu lahenduse ja erinevate lahenduspõhimõtete loomisel, alade reserveerimisel ning üldplaneeringu seletuskirjas erinevate ehitus- ja loodushoiupõhimõtete kajastamisel.

Kõik kogukonnaliikmed on oodatud aktiivselt mõtteid avaldama üldplaneeringu kaasamiskeskkonnas.

Taavi Rebane
keskkonnaosakonna juhataja

Alar Mik
abivallavanem

Foto: Alar Mik