Koduaia rajamine on omaette kunst

Kuna aia rajamine ja hooldamine on vaid nn „jäämäe tipp“, siis püüame lugejale anda ka teadmisi „kogu jäämäe“ kohta ehk teadmisi, mida kõike aia loomisel ja hooldamisel silmas pidada ja millega arvestada.

Kui küsida, milline on üks ilus aed, siis meie arvates peab kaunis aed olema lisaks silmailule mõnus koht olemiseks nii päikesepaistelise kui ka tuulise ja vihmase ilma korral, aga ka tervistav ja muidugi kergesti hooldatav. See viimane – hooldus – sõltub aga paljuski sellest, millise kvaliteediga ja kui läbimõeldult on koostatud detailplaneering, ehitusprojekt- aiaprojekt ja lõpuks, kui hästi on aed rajatud. Tihtipeale me neil etappidel hooldust silmas ei pea ja lõpptulemus ei pruugi olla see, millest unistasime. Kuidas aga jõuda eelpool kirjeldatud kauni aiani, mille nautimiseks jääb piisavalt aega?

Kõik algab mullast
Iga taim vajab omale sobilikku kasvukohta (õhku, soojust, vett, toitaineid ja valgust ning mulla happelisust ehk pH-d), muidu ta kiratseb, ei õitse, lehed ei ole sordile omast värvi, jäävad alla võitluses erinevatele kahjurite või haigustega ning kipuvad veepuudusel kuivama. Tasub meelde jätta, et muld on maapinna ülemine kiht, aga seda mõjutavad aluskihid. Kindlasti ei tohi ära unustada mulla elustikku, mis meie taimi aitab – mida rohkem seda on, seda parem taimestikule. Taimede valikul tuleb selgeks teha, kas tegemist on teil aias liivmulla (savi sisaldus 0–10%), liivsavi (savi sisaldus 20–50%) või saviliivmullaga (savi sisaldus 10–20%). Määramiseks saab kasutada nn sõrmeproovi, mille juhend on leitav internetist. Mulla pH määramiseks müüakse komplekte aianduspoodides. Kokkuvõtteks – tehke kindaks muld ja selle järgi valige taimi, mitte vastupidi.

Järgmisena võtame ette puud
Heas seisundis suured puud on kõige odavam haljastuse materjal. Ka vanad viljapuud saab oskusliku lõikusega aia pärliteks muuta (nt neid alt valgustades). Lisaks ilule pakuvad puud varju ja ka õiges ilmakaares ning võrakujuga puu aitab suvisel kuumaperioodil jahutuselt raha säästa. Suured puud viivitavad oma võraga vihmavee jõudmist maapinnale, mis omakorda aitab meid tugevate vihmasadude korral, aga ka kastab pikemalt meie aeda. Väga oluline on jälgida, et kodu ja aia ehituse käigus säiliksid suurel puul vähemalt võra ulatuses juurestik, mis peamiselt asub pinnase ülemises, 50 cm paksuses kihis. Samas on just see kiht, mis sissesõidu, parkimise, aia vundamendisokli või muu ehituse käigus tuleb eemaldada. Selle tegevuse tagajärjel hakkavad puu võrasse tekkima kuivanud oksad, aastate pärast tüve mädanik ja lõpuks puu hukkub ning meie võibolla puude pärast suurem investeering kodu ostu on haihtunud. Tänapäeval on võimalik kasutusele võtta erinevaid tehnilisi lahendusi ja materjale, mis võimaldavad siiski puu võra alla nt teed või parkimise ala ehitada. Seda tuleb aga siis küsida juba spetsialisti käes, kes just puude hingeelu teab. Samuti tuleb jälgida, et võra all ei sõidaks tehnika – selle tagajärjel tiheneb pinnas ja juured saavad samuti kahjustata. Kui see siiski on vältimatu, kasutage spetsiaalseid pinnasekaitseplaate, mida saab laenutada.

Uute puude istutuskoha ja liigi/sordi valimisel tuleks arvestada täiskasvanud puu suurusega. Kindlasti ka eelnevalt jutuks olnud varju pakkumise, aga ka naabrite või enda aia varjutamisega – puu peaks ka tulevikus mahtuma kasvama koos võraga teie aia piires. Puu pikaealisuseks tuleb tagada ka puule vajalik kasvupinnase maht – suurele puule minimaalselt 18 m3 kuni optimaalseni 26 m3. Puid on võimalik istutada ka sillutatud alale – enne sillutise paigaldamist rajatakse selle alla eriline graniitkivide ja mulla/liiva segust kasvupinnas, mis kivide all ei tihene ja võimaldab puude juurtel hästi kasvada. Istiku ostmisel tuleb vaadata, et see oleks kvaliteetne – võra ja juurepalli suurus omavahel tasakaalus, võra kujundatud, sh istikul ei tohi olla kahte latva. 

Puid tuleb regulaarselt hooldada
Eriti olulised on istutusjärgsed aastad, mil tuleb kujundada korralik võrastruktuur vältimaks suurel puul nt murdunud latvu või harusid. Sama reegel kehtib ka õunapuude puhul. Okste lõikusel on mõned põhireeglid: ei tohi jätta tüükaid, lõige tuleb teha risti oksaga ja maksimaalne oksa diameeter, mida lõigatakse, võiks olla 4 cm. Selle viimase reegli vastu peame eksima, kui õigel ajal on lõikused tegemata – suur lõikehaav võimaldab haigusetekitajatel toimetama hakata. 

Kui nüüd tulla suurest pildist eelseisvate kevadistele tööde juurde, siis tasub lehtede riisumisel mõelda mulšimisele ja mitte kõiki lehti jäätmejaama viia. Nimelt on puulehed või kevadise riisumise jäägid hea materjal puude või põõsaaluste multšimiseks, mis lisaks toitainetele aitab neil siis toime tulla suvise kuuma ja kuivaga. Multš hoiab suurepäraselt niiskust. Pidage vaid silmas, et kihi paksus võiks jääda 5–7 cm ja multšita tuleb jätta juurekaela (juurte ja tüve ühinemise koht) ümbrus. Kui aias on levinud aga võõrnälkjad (Lusitaania teetigu või mustpeanälkjas), tuleks siiski püüda puulehed ja taimejäägid kokku koguda ja aiast jäätmejaama viia sügisel, et vähendada vöörnälkjatele soodsaid talvitumiskohti. 

Kõik istutusalad, mis on maapinnaga ühenduses, on paremad e kõik, mis kasvab potis või kotis, nõuab suuremat hoolt ja rohkem kastmist. Et kastmisvajadust vähendada, aga saada siiski ilus lillekonteiner, on nutikas kasutada kastmisgeeli (water gel). Selle lisamine istutusmulda aitab kastmisvajadust vähendada kuni 4 korda. Kuna kevadlillede liigi valik on väike, siis puudutame järgmises artiklis soovituslikku suvelillede valikut, mis vajaks vähem kastmist. 

Veel üks kiire nõuanne, kui kellelgi on tuhin istutama hakata. Hea mõte ei ole põõsaid või püsililli istutada üksikult. Koos kasvades hoiavad nad enam niiskust ja taas on meil vähem vaja kasta.

Kristiina Kupper
aednik-maastikuarhitekt

Kersti Kuus
maastikuarhitekt

Foto: Kersti Kuus