Koosloome: kohalike omavalitsuste universaalne tööriist

Tartu ülikooli (TÜ) sotsiaalteadlane võttis paari aasta eest käsile koosloomepõhise koostöövõrgustiku juhtimismudeli loomise, millest võiks kohalikele omavalitsustele saada erinevatesse olukordadesse kohandatav tõhus töövahend.

Ühiskondlike ja kodanikuühiskonna edendamisel esile kerkivate probleemide lahendamiseks loodud sotsiaalse innovatsiooni labor (SiLab) pakub teadusliku lähenemisega abi koosloomepõhiste projektide konstruktiivsel elluviimisel. SiLabi tegevuses on muidugi nüansse rohkem, aga see on nende tegevuse eesmärkide kõige üldisem iseloomustus.

SiLabiga koostöös alustas TÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalse innovatsiooni kaasprofessor PhD Marko Uibu Eesti Teadusagentuuri (ETAG) sektoritevahelise mobiilsuse programmi (SekMo) raames koostama mudelit, mille abil ennekõike kohalikud omavalitsused (KOV) saaksid edaspidi erinevaid osapooli kaasates efektiivselt ja kodanikuühiskonna vaimuga kooskõlas valla või linna elus esilekerkivaid probleeme lahendada.

Juhtimismudelit arendati koos Viimsi vallaga ning kasutati ka sealseid näiteid. Lisaks tehti ka üldisem analüüs juba olemasolevate näidete kohta. Esialgu keskendusid teadlased sotsiaalvaldkonnale, aga Marko Uibu sõnul on võimalik seda ka muudele teemadele kohandada.

Otsuste koosloome viib elu edasi
SiLabiga koostööle ajendas teadlast vajadus pakkuda laborile teadusliku käsitlusena tuge koosloomepõhise võrgustiku juhtimismudeli loomisel ning selleks vajalike taustauuringute tegemisel ja praegu valdavalt kasutusel olevate meetodite analüüsimisel. Nimelt on SiLab ka siseministeeriumi kogukondade arendamise strateegiline partner, kus koostöö raames tegeldakse muu hulgas avalike teenuste koosloomega KOV-ide ja kodanikuühenduste vahel, samuti uussisserändajate tugivõrgustiku arendamise jm sotsiaalsete teemadega.
„Koosloomepõhisus tähendab seda, kui näiteks KOV kutsub kokku erinevad osapooled mingi teema arutamiseks. Meie projekti kontekstis võiksid need olla sotsiaalse kaitse, sotsiaalse turvalisuse või näiteks tervisega seotud teemad,” kirjeldab Marko Uibu teadustöö sisu. „Need osapooled on sellised, kes omavalitsuse piirkonnas mingil viisil arutluse all oleva teemaga kokku puutuvad. Näiteks politsei, päästeamet, pereõde, kohaliku raamatukogu töötaja, vabaühendused jne. Ühistel kokkusaamistel arutatakse, millised on põhilised väljakutsed probleemiga seoses, milline võiks olla iga osapoole roll selle lahendamisel, jaotatakse tegevused ning seejärel hakatakse nende kallal konkreetselt tööle, et lahendusteni või eesmärkide saavutamiseni jõuda. Oluline märksõna on koostöö ja tihe suhtlemine omavahel.”

Ühest küljest on sellisel koostöövormil koordineeriv ja infovahetuse funktsioon, mis on mistahes võrgustike tulemusliku koostegusemise puhul elementaarne. Teiseks kaasneb sellega sisuline probleemilahendamine. Viimase puhul on tähtis, et kõik need asjasse puutuvad osapooled ja huvigrupid oleksid valmis oma jõudu, aega ja tahet panustama. „Nii tekib omanikutunne ja kõigile jõuab kohale teadmine, et mina võin asju otsustada ja minu tegevusest sõltub palju,” ütleb Uibu. „Loodame, et selline tegutsemisviis on tõhusam sellest, kui ainult KOV langetab ise kõiki otsuseid.” 

KOV-id koostavad regulaarselt oma tervise- ja heaoluprofiili, mille jaoks analüüsitakse andmeid ja tuuakse välja piirkonnas rohkem tähelepanu vajavad teemad. Probleem on aga, et heaoluprofiilis kirjeldatud väljakutsed ei pruugi saada lahendatud, sest vajavad eri osapoolte panust. „KOV-il ei ole mõtet regulaarselt heaoluprofiilis tõdeda, et mingid teemad vajavad lahendusi. Tuleb osapooled kokku kutsuda ja hakata tegutsema,” leiab Uibu. „Heaolunõukogu formaat tähendab, et esimesel tasandil kohtuvad olulisemad huvigrupid ja teise tasandina saab juba moodustada konkreetsete ülesannete täitmiseks töörühmasid.”

Loodud võrgustik vajab hoolt
Teemasid, mida sellistes koosloomevõrgustikes arutada, on palju. Osad neist on ka sellised, mida KOV otseselt ise lahendada ei saagi. Aga kindlasti kuuluvad teemaderingi planeeringud, nn kogukonnametsade raiumine, rattasõiduvõimalused, noorte ajaveetmise võimalused, turvalisus, rahvatervis jmt. Osapooli, kes neil teemadel soovivad ja peavadki kaasa rääkima, on rohkesti.

Uuringud on Uibu sõnul näidanud, et KOV-ides ollakse üldiselt valmis osapooli n-ö ümmarguse laua taha kokku kutsuma, ent edasise osas pole piisavalt teadmist – kuidas hiljem seda koosloomevõrgustikku luua, hiljem aga juhtida ja käimas hoida. „See ei ole asi, mis iseenesest toimib. Toimiv võrgustik nõuab päris palju tööd, panustamist ja ressursse. Iseenesest tundub asja loogika ju lihtne ja mõistlik, aga kui hakata uurima, siis Eestis esineb piirkondlikul tasandil häid näiteid paraku väga vähe,” iseloomustab Marko Uibu valitsevat olukorda teadlikult töösse rakendatud koosloomevõrgustike osas. „Tegevused kipuvad jääma puht formaalseks, koosloome pole kuigi avatud ning võrgustik koosneb vaid vallavalitsuse ja KOV-i allasutuste töötajatest või korraldatakse küll kogukondlike avatud kokkusaamisi, aga need jäävad arutelude tasandile.”

Võrgustike juhtimismudeliga tahab Uibu anda KOV-ide käsutusse suhteliselt standardse lahenduse, milles lisaks kõigele muule sisaldub ka struktuur ja süsteemsus. Ta märgib, et valitsemisteooriates tuuakse ka välja, et omavalitsusasutuste oluline roll on tuua n-ö vahendajana kokku erinevad osapooled, pakkuda neile platvormi suhtlemiseks, et kõik saaksid üksteist ära kuulata, lahendusi otsida ja siis vastavalt kogutud infole langetada otsused.

Universaalne mudel ja tööriist KOVidele
Marko Uibu tunnistab, et Eesti omavalitsustes kohtab liigagi sageli valitsemise või bürokraatia keskset juhtimist, ametniku rolli nähakse valitsemises või siis KOVi keskset rolli teenuste pakkujana. Sageli ei osata koostööd väärtustada, ei tajuta selle olulisust ja puudub kaasaegne koostöökultuur.

Uuema arusaama kohaselt on aga kogu avaliku sektori põhiülesanne vahendamine ja protsesside suunamine ning koordineerimine. Tõsi, see nõuab teatud spetsiifilisi oskusi, mida KOVidel praegu napib, aga selle poole tasuks Marko Uibu hinnangul vähemalt püüelda.

Aga kuivõrd KOVid üldse on huvitatud võimalikult paljude erinevate arvamuste toomist ühise laua ümber? Lihtsam on ju ise otsused ära teha, lähtudes printsiibist, et demokraatia on hea küll, aga vaid teatud kogustes. 

Marko Uibu märgib, et eks see sõltub palju teemast. Paljud otsused ongi tõepoolest lihtsam ja ehk ka mõttekam  ise ära teha ning eluga edasi minna. Aga kui mingid tegevused puudutavad ikka paljusid osapooli, kas siis nende elujärje muutuse, toimetuleku või millegi muu kaudu, siis peaksid need osapooled tema arvates ikkagi ka aruteludes ja otsustamises osalema. „Koosloomevõrgustikes tekivad ka uued tutvused inimeste vahel, saadakse rohkem aimu erinevate asutuste või organisatsioonide tegevuse spetsiifikast,” räägib Uibu. „Tegelikult ei ole ju iseenesestmõistetav, et näiteks kohalik konstaabel, päästemeeskond ja pereõde oleksid üldse omavahel silmast silma kohtunud. Või siis kooli, raamatukogu ja noortekeskuse töötajad omavahel. Aga need kohtumise tuleksid kindlasti kasuks, kasvõi mingite kiiret reageerimist nõudvate olukordade lahendamisel. Samuti on kogukondliku töö üks põhimõte piirkondlikke ressursside ülesleidmine ja nende kõige paremal viisil rakendamine.”

Marko Uibu kinnitab, et koosloomevõrgustike mudel tehti Viimsi pilootprojektis küll ennekõike sotsiaalse heaolu ja turvalisuse fookusega, aga seda saab üle kanda ka teistesse valdkondadesse, olgu nendeks siis planeeringute, keskkonna või millegi muuga seotud teemad. Ning jagada ka juba olemasolevaid kogemusi.

*Artikli koostamisele aitas kaasa Eesti Teadusagentuur.

Ain Alvela
vabakutseline ajakirjanik

Foto: Linda Saarmets