Kuivalembestest ja kuivaga leppivatest lilledest

Taimemaailm on kirju, igas kasvupaigas on väljakujunenud oma, sellele paigale iseloomulik taimestik, olgu siis tegemist kuivade, parasniiskete või märgade paikadega, ning mis sisaldab omakorda erinevaid muid mullaomadusi – happesus, viljakus, lõimis jne. Ka aedades kasvavad taimed on kuskil kasvamas looduslikult või on seda nende eellased ehk siis tänapäeval väga palju aretatud taimed, nt petuuniad, pelargoonid jt. 

Meil on ka selliseid paikasid, kus juba looduslikult on muld kuiv, nt paepealsetel ja liivastel aladel ning päikeselistel nõlvadel. Meie kliimas on suved erinevad – mõnel aastal sajab vähem, mõnel aastal rohkem, mõni paik saab enam sademeid, mõni vähem. Iga aiapidaja jaoks on see väljakutse – õppida tundma oma aia tingimusi ja valida aeda sellised liigid, kes saavad seal hakkama. Lisaks varju- ja valgustingimustega arvestamisele on olulisel kohal kuiv muld, vähesed suvised sademed ning minimaalsed või puuduvad kastmisvõimalused vegetatsiooniperioodil – see on periood, mil taimed aktiivselt kasvavad.

Kuiva eelistavad lilled
Et mitte end murega üle koormata, kust saada vett kastmiseks, on võimalus kasvatada selliseid lilli, kes juba loomu poolest eelistavad kuiva või saavad kuivaperioodil kenasti hakkama ka kastmata. Kuivalembeste lillede lehed on kas kitsad, väikesed, nõeljad, kaetud vahakihiga või hallide karvadega ning paksude lehtedega.

On lilli, kes eelistavadki kuiva, ja lilli, kes saavad kuivaga hakkama. Need on taimed, kes liigniiskuses hävivad või vähemalt liigniiskuse tingimustes haigestuvad, ilmnevad mitmesugused mädanikud. 

Siiski, kasvatades küll kuivalembeseid lilli, vajavad nad kasvuperioodi algul siiski niiskust, et idaneda või alustada kevadel kasvu. Tavaliselt sel ajal on mullas veel vett piisavalt ja püsililledel probleemi ei peaks tekkima. Suvelilli, kelle seemneid külvatakse otse kasvukohale, võiks aga külvata pisut sügavamale, kui seda tehtaks mõõduka niiskusega või raskemas mullas taimi kasvatades. Noorte taimede istutamisel ka kastmata ei saa. Hilisem kastmine võiks toimuda vajadusel, kuni taim kasvuhoo sisse saab. 

Suvelilledest eelistavad kuiva või lepivad ajutise kuivusega taimed, kes looduslikult kasvavad poolkõrbe ja kõrbe või muudel liivastel ning päikeselistel ja kiiresti kuivavatel aladel, kus vihma sajab kevadel ning suvel valitseb põud. Paljud neist liikidest on lühiealised. 

Kuivust taluvad suvelilled on näiteks: päsmaslill, toonelill, tukalill, rused, jaanikakrad, klarkiad, araabia männaslill, keskpäevalill, värv-neiusilm, kosmos, kuldlill, kalifornia läänemagun, gasaania, kipslilled, käokuld, ibeerised, laija ehk suvikakar, padipõõsas, käokannus, kivikilbik, loonas, meri-malkolmia, mustköömen, magunad, pelargoonid, hübriidpetuunia, suureõieline portulakk, päikesetiib,kirju salvei, lamav sanvitaalia, libliklill, vilt-ristirohi, peiulilled, raudürdid, pruudisõled, paberlill ning veel paljud teised lilled. Lühiealiste suvelillede seemneid võiks külvata kevadel varem (jahedamas idanevad need taimed paremini) ning neist võib teha paarnädalaste vahega korduskülve mai lõpuni. Tavaliselt on selline info lilleseemnete pakkidel kirjas, näites kipslilled. 

Suvelilled peenardel taluvad kuivust paremini
Päris kindlasti pole neid taimi tarvis ka suvise põua ajal väetada, see võiks toimuda kasvuperioodi algul, kuivast mullast ei omasta taimed toitaineid. Liivastelt aladelt pärit üheaastaseid lilli pole samuti mõtet väetada, siis muutuvad nad liialt lopsakaks ja õitsemine väheneb. Suvelilled peenardel taluvad kuivust paremini kui suvelilled amplites või lillekastides – seal on lihtsalt vähem ruumi. Need paigad ilma kastmata ei saa ja samuti vajavad sellised paigad enam väetamist.

Selleks, et niiskust muld paremini hoiaks, saab lisada substraadile kastmisgeeli, mida on aianduspoodides saada ja õpetus samuti pakil olemas.
Kui tõesti on tarvis suvikuid kasta, siis tuleks seda teha kas varahommikul või õhtusel ajal sedasi, et lehed ei saaks märjaks või kuivaksid enne ööd, ja korraga palju ning harva.

Kuivalembesed püsililled on näiteks raudrohud, kevadadoonis, pärl-hõbeleht- levib risoomidega, hanerohud, aubrieeta, alpi aster, amellaster, kadakkaer, kaljunelk, sulgnelk, hall nelk, mesiohakad, õnneheinad, ogaputked, aediiris, magunad, padjand-leeklill, harilik karukell, kuldjuur, särav päevakübar, kukeharjad (pinda katvad), mägisibulad, villane nõianõges (isekülvi tõttu oht aga levima hakata), kassisaba jt. 

Sibullilledest sobivad paljud liigid, sest enamus sibullilli kasvab looduslikult aladel, mis suvisel ajal on kuivad – tulp, hüatsint, harilik püvilill jpt. Lisaks enamus varakevadel õitsvaid liike.   

Kuivale alale sobivaid üheaastaseid kõrrelisi: suur värihein, lakkoder, jänesesaba – suvised liigid, mõned püsikud. Suvikutsest lakkoder, jänesesaba.

Mitmeaastaseid ilukõrrelisi näiteks stepirohud, aruheinad, igihaljas kaerand, kastikud, liiv-vareskaer, lubikad, lõhnav maarjahein, ripshelmikas. 
Lilli, kes eelistavad kuivust, on kahtlemata enam, kui siin sai nimetatud. Kui taim on võõras ja pole teada, kas ta kuivust talub, tasub tausta uurida tema loodusliku kasvu kohta.

Merike Aomets
Räpina aianduskooli lillekasvatuse õpetaja