Lastele pühendunud Mari-Liis Vaarend: “Õpetamine on mu südameasi!”
Temperamentne lauluõpetaja Mari-Liis Vaarend tunneb end lastega koos tunnis põrandal rullides omas elemendis ning tõdeb, et igasugune julgus ise lauljana nõudliku publiku ette astumiseks on temast aastatega kadunud. “Jah, lauluväljakul tuhandete silmapaaride ees esinedes pole mul hirmuraasugi, aga magistrieksamil kolme inimese ees on silme eest must,” ütleb ta.
Ansambliga Caater esinemisse suhtub Mari-Liis paraja portsu eneseiroonia ja lapseliku lustiga, see on tema jaoks tore vaheldus ja mäng. “Praegu valitseva retrolaine tuules on bändil olnud sel suvel päris palju esinemisi. Õnneks on mu lavakostüüm nii suur, et sinna sisse oleks kas või koos kaksikutega kõhus ära mahtunud,” naerab ta ja ütleb, et tegi kontserte kaasa kuni viimase hetkeni ning kuna ka tema neljas sünnitus läks kergelt, siis naasis ta uuesti lavalaudadele sisuliselt otse sünnitusmaja palatist.
Leidis oma elu kutse koolis
Hoopis tõsisemalt võtab ta oma missiooni eesti keele ja kultuuri kandjana läbi lauluõppe. “Õpetamine on mu südameasi,” ütleb ta tõsise noodiga hääles. Aastal 2008 kutsus Viimsi lauluõpetaja Kätlin Puhmaste Mari-Liisi Viimsi kooli muusikaõpetajat mõneks ajaks asendama ning see töösuhe, olgugi et hetkel pisikesel pausil, kestab tänaseni. “Dirigent Heli Jürgenson, kes oli Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis minu õpetaja, nägi juba siis, et sobin paremini klassi kui mõne koori ette. Lõpuks ma teda kuulasingi, kuigi edasi suundusin õppima just koorijuhi erialale Eesti muusika- ja teatriakadeemias.”
Kool sai edukalt lõpetatud ning elu tõi ta Viimsisse esmalt muusikaõpetajana klassi ette ja hiljem Peeter Sipelga asutatud huvikooli Collegium Eruditionis ringi Mari-Liisi Laululapsed juhendajaks. “2019. aastal lõpetasin magistriõpinguid muusika erialal Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, mis on samuti üks elu parimaid otsuseid. Nautisin selle juures kogu protsessi, mis ongi kõige olulisem, ning lõpetasin cum laude diplomiga.”
Kohalik muusikaelu on paljulubav
Võimalusi Viimsis muusikaga tegelemiseks ja laulmiseks hindab Mari-Liis suurepäraseks. “Huvi on suur, koolid on loodud, saalid on ehitatud ja õnneks tuleb peale ka uusi juhendajaid. Kõrget taset näitab juba seegi, et näiteks lauluvõistlustel „Viimsi Laululaps“ jäävad sõelale väga pühendunud tegijad ning osalejaid on arvukalt. Muusika on äge, see arendab, aitab leida ning hoida kontakti iseendaga ja avab palju põnevaid uksi.”
Täiendab end pidevalt
Elukestev õpe on Mari-Liisi jaoks oluline ning seda nägemust püüab ta edasi anda nii oma isiklikele kui ka laululastele. “Väikeklasside õpe on minu jaoks kõige südamelähedasem teema ja see on väga otseselt seotud minu vanemate lastega, kes on mõlemad düsleksikud. Muusika ja laulmine on omaette teraapia ja toetab nii kõne kui ka keele arengut ning esinemine annab lastele enesekindlust. Kõigist ei saagi muusikaga süvitsi tegelejat, see polegi eesmärk omaette, aga selle valdkonnaga võiksid ühel või teisel viisil inimesed võimalusel juba beebieast alates kokku puutuda.”
Emaks olemise kogemus ja kodused teemad on talle andnud oskuse näha ja toetada teiste perede lapsi ning ta teeb seda suure südamega. “Olen end täiendanud nii eripedagoogika kui ka muusikateraapia teemadel, kuid jõudsin äratundmisele, et terapeuti minust ei saa, sest ma lihtsalt ei jõuaks kõikide inimeste muresid läbi nutta. Olengi see tüüp, kellele meeldib lastega koos tegutseda ja põrandal rullida, aga terapeudi amet poleks mulle, olen selleks lihtsalt liiga emotsionaalne,” leiab ta.
Astus legendaarse kooliteatri vedaja kingadesse
Muusikaõppele lisaks tegutses Mari-Liis enne emapuhkusele jäämist ka Viimsi kooli huvijuhina. Kabineti võtmed ja nii-öelda uue ameti võttis ta üle veerand sajandi kohalikku kooliteatrit vedanud Külli Talmar-Kuivalt, kelle olulisust kultuurikandjana ja kogukonna ühendajana hindavad viimsilased väga kõrgelt.
“Külli on olnud mulle suureks eeskujuks ja õpetajaks, meil oli tihe koostöö ning sain tema tegutsemist näha väga lähedalt. Kui ta Pranglile läks, siis oli kuidagi loomulik, et mina ta tööd jätkan. Pean silmas huvijuhi ametit. Külliga koos tegime ära kõikvõimalikud aktused, kontserdid ja muud üritused. Tema lavastas ning mina kirjutasin vajadusel nii viisijuppe kui ka sõnu, laulsin ise ja andsin selleks võimaluse kõikidele lastele. Tagantjärele on kahju, et ma oma loodut mitte mingil viisil ei jäädvustanud – oleks ju tore ise tehtud noodivihikut käes hoida. Tol hetkel ei pidanud ma seda ilmselt oluliseks, sest uusi ettevõtmisi tuli kogu aeg peale,” meenutab Mari-Liis.
Laululapsed utsitavad tegutsema
Kuigi põhitööst on ta hetkel eemal, siis huvikooli laululastega valmistab ta ette jõulukontserti Pranglil. “Juulis helistas mulle üks mu õpilane ja uuris üsna etteheitval toonil, kas tänavu ei tulegi mitte ühtegi esinemis? Selgitasin, et mind ootab üsna varsti ees sünnitus ning sellega seoses on keeruline midagi planeerida. Kõne lõppedes panin nad kirja Rannarahva festivali raames peetud merelaulule peole, pidasin Külliga nõu ning otsustasime korraldada jõulukontserdi.”
Prangli ja sealse rahvamajaga on Mari-Liisil tihedad suhted. Igal suvel sõidetakse sinna laululaagrisse ning vahel antakse ka mõni kontsert. “Kuulajaid on kohapeal vähe, aga see meid ei morjenda. Laagrielu ja saarele sõite ootavad kõik alati suure õhinaga, need on väga ägedad,” kinnitab Mari-Liis.
Elu laululaste ja uue ilmakodanikuga
Aega uue ilmakodanikuga koos mõnulemiseks ja maailmaga tutvumiseks saab ta võtta alles nüüd. “Kool on alanud ning sellega seoses oli mul teiste lastega üsna palju ettevalmistusi. Uusi laululapsi ma juurde hetkel ei võta, kuigi vanu olijaid ootan külla ja võib-olla käib mõni siin ka korra nädalas harjutamas. Eks elu läheb edasi.”
Neli küsimust Mari-Liisile
Mis sulle Viimsi juures meeldib?
Miiduranna külas elades on meri kodu lähedal ning leian, et lastega pere jaoks on siin ideaalne. Veedan looduses selle ilu nautides väga palju aega, eriti just praegu koos pere kõige noorema liikmega. Veel on tore, et tänu oma tööle on mu tutvusringkond lai ja tunnen end meie üsnagi pisikeses kogukonnas väga hästi.
Käisin siin hiljuti oma 12-aastase lapsega poes, kes pärast imestas, et kas tõesti tuleb mulle iga riiuli juures mõni tuttav vastu. Tol päeval nii oligi – teretajaid oli väga palju ning minu arvates on see väga armas.
Lõpeta lause. “Ma unistan, et Viimsis …”
Ma unistan, et Viimsis jätkuks selliseid inimesi, kes loovad kogukonnatunnet – on entusiastlikud ja jaksavad oma muude tegemiste kõrvalt korraldada erinevaid ägedaid asju ja üritusi. Kõige viimase näitena suvest Rannarahva festival ja selle raames korraldatud “Merelaulu pidu”.
Palun anna lugejatele mõni tore kultuurisoovitus.
Käige etendustel, mis meile siia nii-öelda koju kätte tuuakse. Olgu need siis kas Viimsi Artiumis või Viimsi huvikeskuses. Vaadake ära kindlasti kõik lavatükid, millega astuvad üles meie oma kogukonna inimesed.
Kui saaksid olla superkangelane, siis milliseid võimeid ja miks sooviksid omada?
Soovin, et saaksin käia ringi nähtamatuna, et kuulda ja näha, mis tegelikult kuskil toimub ja mida keegi päriselt suletud uste taga räägib.
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor
Perefoto autor: Kateriin Lehtsalu