Liikudes jälgime ohutust!
Iga aastal, kui kevad saabub, laekub ehitus- ja kommunaalosakonda pöördumisi seoses kihutamiste, lamavate politseinike paigaldamise, parkimiste jm liiklusteemadega. Liikumisaastaga seoses võtsime need pöördumised teravdatud tähelepanu alla.
Statistika on näidanud, et kiiruseületamine pole valdav, aga viiendik liiklejatest (loendusseadmete põhjal) seda teeb. Sellest seltskonnast kihutavad peamiselt kohalikud elanikud. Saan välja tuua, et kihutajateks on sageli ka sellest teatanud isikud, kuna esimestena on sageli kiiruse ületamisega vahele jäänud just teavitajad. Seega esmalt tuleb meil ikka peeglisse vaadata. Piirkiirus on kehtestatud põhjusega. Paikvaatlused näitavad, et võõras inimene pigem ei kihuta, vaid sõidab aeglaselt, tutvub piirkonnaga, otsib aadressi jms, kuid alati on ka erandeid. Liiklusjärelevalveliste ülesannetega olen näinud tihti vaatepilti, kus isad sõidutavad oma väikseid lapsi süles, olles ise roolis. Ma ei saa aru, miks vanemad ei mõtle laste ohutusele. Kui peaks juhtuma õnnetus, siis kannatab ju laps, kes istub juhi ja rooli vahel.
Isad, näitame eeskuju liikluskultuuris ja hoiame oma lapsi! Eeskuju algab meist endist.
Oleme selgitanud, et lamavad politseinikud tekitavad müra, reostust, nendest ülesõitmine tekitab liikluskäitumises agressiivsust ning enne ja pärast tõkist tekib üldiselt vajadus kiirendada või pidurdada. Need viimased aga ohustavad liiklust. Liikluskultuurist räägitakse palju, ent on selge, et füüsiliste takistusega seda ei muuda. Võtmeroll on liiklejate endi käitumises. Teine viis liiklust ohutumaks muuta on ümbritsevat keskkonda ringi ehitades. Heaks näiteks on Randvere peatänava projekt, kus läbi haljastuse ja maastikuarhitektuuri rajatakse keskkond, mis vähendab kihutamist ja tekitab inimestes positiivseid emotsioone. Turvaline liikluskeskkond soodustab enam jalgsi ja rattaga liikumist.
Parkimisega seotud kirjad tekitavad alati elevust. Meil on avalikke parklaid piisavalt, kuid kahjuks on inimesed mugavad ja soovivad autoga „otse liivaranda“ sõita ning auto kõrval päikest võtta. Näiteks Haabneeme ranna piirkonnas on olemas Mõisaranna tee parkla, mis on rannast ca 300 meetri kaugusel, enamus parklaid paiknevad rannast ühe kilomeetri raadiuses. See on u 6–10 minutit tervislikku jalutamist, mis kindlasti ei ole pikk aeg, selle asemel, et valida parkimine haljasalal ning lõhkuda seda. Võttes arvesse eelkõige kitsad tänavad, siis haljasaladel parkimisega tekitame reaalse ohu, kus vajadusel ei saa objektile liikuda operatiivsõiduk ning selle tulemusena võib hävineda kellegi vara. Ilmselt meist keegi ei soovi, et see juhtuks. Rääkimata teega külgneval alal nähtavuse piiramisest ja liiklusohu loomisest.
Viimsi vallas on ca 95 kilomeetrit kergliiklusteid. Tore on näha, et need on aktiivses kasutuses ning inimesed liiguvad looduses. Käesoleval aastal oleme rajanud eraldi parklad elektritõukerataste jaoks, et hoida ära kergliikurite parkimist kõnniteedel. Kahjuks tuleb ette, et parkivaid elektritõukerattaid lükatakse teele pikali, vaatamata sellele, et kasutajad on kenasti reegleid järginud. Olen sellist käitumist ise näinud ning sekkunud. Pikalilükkamise argument oli igavus ja see, et sõbrad ka teevad nii. Inimesed, oleme mõistvad üksteise suhtes ja teeme teavitustööd, vajadusel kutsume kaaskodanikke korrale. Märkame ja panustame ohutuma keskkonna loomisse.
Käesolev aasta on liiklumisaasta. Selle raames soovitan minna loodusesse liikuma – Viimsi vallas on põnevaid kohti, mida avastada – meie valla loodus on imeline.
Taavi Valgmäe
ehitus- ja kommunaalosakonna juhataja
Foto: Tiit Mõtus