Määrav avastus minu vanemluse teekonnal
Me kõik oleme olnud lapsed. Teades, et ei ole ainsatki täiskasvanut, kes poleks lapseks olemist läbi teinud, siis võiks ju arvata, et me peaksime kõik olema eksperdid selles, kuidas üks laps kasvab. Ilmselt on iga lapsevanem siiski tundnud, et reaalne elu on sellest tihti üsna kaugel. Võib juhtuda, et kuigi laps on päeval ja ööl meiega ning me peaksime teda läbi ja lõhki tundma, siis tegelikkuses pole me võib-olla teda avastanudki. Niisiis, kuidas avastada last?
Selle küsimusega seisin ka mina silmitsi, kui esimest korda emaks sain. Üsna ruttu sai selgeks, et lapse füüsiliste vajaduste katmine on vaid jäämäe tipp – hoopis suurem, olulisem ja keerulisem roll seisnes tema vaimsete, emotsionaalsete, sotsiaalsete ja kognitiivsete vajaduste katmisel. Aga mind ei ole ju keegi selleks ette valmistanud, oli minu mõte. Teadsin, et ma soovin läheneda vanemlusele puhtalt lehelt, ilma, et ma pärandaksin edasi oma hirme, uskumusi ja vildakaid mõttemustreid. Samuti teadsin, et ma soovin last toetada selles, et ta leiaks üles oma tõelise võimekuse ning arendaks endas oskuse seda kasutada. Oma kasvamise ajast mäletan selget sisetunnet, et minus oli kasutamata potentsiaal, mida ma ei osanud ise üles leida. Ma ei tahtnud, et minu laps ennast sarnaselt tunneks.
Oma otsingute teekonnal komistasin täiesti juhuslikult Montessori pedagoogika otsa. Ehkki nimetus võib eksitavalt tekitada tunde, et tegu on millegagi, mis kuulub vaid klassiruumi ja mis peaks jääma pedagoogide pärusmaaks, on päriselt tegu millegi võrratult laiema ja universaalsemaga. See on viis last näha. Näha teda rikkumata, puhta pilguga. Püüd teda mõista ning toetada teda iseenda ülesehitamise teel, tehes seda teadlikult ja läbimõeldult. Minu jaoks on see inimlik viis last näha.
Mida rohkem ma lugesin ja uurisin, seda enam kasvas minus tungiv soov oma lapsele Montessori haridusteed pakkuda. Paraku tol hetkel seda meetodit viljelevaid lasteaedu ja koole Eestis veel polnud, kuigi mujal maailmas on tegu väga vana ja hinnatud haridussuunaga. Otsustasin, et seda viga peab parandama. Õnneks leidsin mõttekaaslased, kes olid just loonud Eesti Montessori Ühingu. Sealne inspireeriv seltskond on hea näide sellest, millisteks vägitegudeks on tavalised lapsevanemad oma laste hariduse nimel valmis.
Olles mõnda aega vabatahtlikuna tegutsenud EMÜ ridades, otsustasime koos teiste Viimsi lapsevanematega luua kohaliku vabaühenduse MTÜ Edendades Montessori Haridust. Kolme ja poole tegutsemisaasta jooksul oleme kogukonna heaks korda saatnud palju. Muu hulgas oleme kogunud kümnetes tuhandetes eurodes annetusi ja saatnud väljaõppele 5 erineva astme pedagoogi, koostöös Väike Päike lasteklubiga on avatud Viimsis Montessori lastehoid ning meie ühingust on välja kasvanud Kadrioru Montessori kool, kus asusid möödunud sügisel õppima mitmed Viimsi lapsed – nende hulgas ka minu vanem tütar.
Mis on see, mis paneb neid lapsevanemaid panustama nii palju aega ja energiat vabatahtliku töö alla? Arvan, et see on sügav hoolimine laste arengust, tulevikust ja haridusest. Montessori meetodi austajate hulka kuulub palju väga erineva taustaga lapsevanemaid, kuid neil on kõigil üks omadus – nad on tulihingeliselt laste eest väljas. See on väärtus, mida tasub viimsilaste kogukonnas hoida ja toetada.
Nii mõnigi võib arvata, et Montessori on lihtsalt üks järjekordne ülehinnatud moeröögatus. Kuid need, kes on näinud ja kogenud selle lähenemise positiivset mõju, teavad selle väärtust. Viimsi vald on kindlasti võimeline seda rikkust endas kandma ning ma tean, et siin on palju peresid, kes seda võimalust oma lastele soovivad.
Pikaajalise Viimsi elanikuna on minu unistus, et mu tütar ja tema viimsilastest sõbrad saaksid käia Montessori koolis Viimsis, oma kodu lähedal ja kogukonna keskel. Mitmekesine haridusmaastik on see, mis teeks Viimsist tõeliselt peresõbraliku koha, kus elada. Leian, et “perekeskne Viimsi” võiks olla see siht, mille poole ühiselt püüelda!
Joanita Janson
MTÜ Edendades Montessori Haridust
Foto: Maris Lerg