Meil on tarvis mäletada Eesti vabadussõda ja ka neid, kes seal sõdisid

Vigala vallast pärit Siim Õismaa on viimased 16 aastat töötanud Eesti sõjamuuseumis – kindral Laidoneri muuseumis teadurina. Huvi ajaloo, täpsemalt Eesti vabadussõja vastu tärkas Siimul juba algklassides.

Olete staaži poolest teine töötaja sõjamuuseumis. Kuidas Te sõjamuuseumisse tööle sattusite?
Õppisin Tallina ülikoolis ja teisel kursusel läksin sõjamuuseumisse muuseumipraktikale, pärast mida allkirjastasin juba töölepingu.

Millal ja kuidas Teil huvi ajaloo vastu tekkis?
Huvi ajaloo vastu tekkis mul umbes 4. klassis. Minu ema plaanis visata makulatuuri kultuuriajakirja Vikerkaar, aastast 1989, ning mina sattusin seal lugema Hannes Walteri vabadussõjast kirjutatud artiklit. Walter oli muide ka esimene sõjamuuseumi direktor. Artiklit lugedes mul huvi ajaloo vastu tekkiski.

5. klassis algasid ajalootunnid ning selleks ajaks olin mina läbi lugenud „Eesti Vabadussõda 1918–1920“ I ja II osa kordustrükid. Umbes 8. klassis hakkas kohaliku küla raamatukogu juhataja minult raamatute tellimise kohta nõu küsima.

Noorena ahmisin kõike, mida vähegi oli võimalik kätte saada. Koolis visati minu üle nalja, et matemaatikat ma ei oska, aga kui on tarvis ajalooolümpiaadile minna, siis olin alati esimese kuue hulgas. Kui ma põhikoolis ajalooeksamit tegin, kaitses minu õpetaja samal ajal ülikoolis oma lõputööd. Pärast eksamit helistasime teineteisele ja küsisime, kuidas läks.

Pärast keskkooli oli mul kolm valikut: kas lähen sõjaväkke ja jäängi sinna, lähen Vana-Vigala tehnikateeninduskooli ja õpin sepaks või lähen ülikooli ajalugu õppima. Otsustasin viimase kasuks.

Kas ajalooõpetaja poolne huvi märkamine andis indu juurde, et ajalugu õppima asuda?
Võib nii öelda küll, et selle poole ta mind suunas. Kui ma ülikooli läksin, paelus mind enim n-ö vana hea Rootsi aeg ehk siis Liivimaa, keskaja lõpp ja üleminek uusaega. Kui ma olin ülikooli 1. kursusel, ütles mu õppejõud Andres Adamson, et ajaloolane, kes uurib kõike, ei uuri mitte midagi. Ma mäletan, kuidas ma mõistsin, et ta vist räägibki tõtt.

Nüüd töötate juba pea 17 aastat sõjamuuseumis. Mis on selle aja jooksul muuseumis muutunud?
Muutunud on väga palju. Kui ma aastal 2007 siia tööle tulin, siis oli muuseumis mingisugune püsiekspositsioon. Aastal 2008 avasime Eesti vabadussõja näituse, 2010. aasta suvel avasime tervet Eesti ajalugu hõlmava püsiekspositsiooni, mille oleme tänaseks täiesti ümber ehitanud. 2012 avasime sõjatehnika angaari.

Kokkuvõttes saab öelda, et areng on olnud metsik ja meil on tänaseks kordades rohkem külastajatele näidata kui 17 aastat tagasi.

Millised on Teie tööülesanded muuseumis?
Üks põhjus, miks ma olen sõjamuuseumis nii palju aastaid töötanud, on see, et mul ei ole siin igav ja ma ei tee üksluiset tööd. Ma olen ametlikult teadur-koguhoidja, aga ka sõjamuuseumi relvakoguhoidja, tegelen osaliselt teadustööga, vajadusel olen konsultant, aitan lavastustele stsenaariumi mõelda, olen ka giid, kuraator, projektijuht, veerand kohaga IT-tehnik ja kui on tarvis, siis võtan kätte ka kruvikeeraja või akutrelli – üheksa ametit tuleb ära!

Kuidas üks näitus sünnib?
Mitu ruutmeetrit näituse jaoks on? Sellest algab kõik. Kõige tavalisem on see, et võtan mõõdulindi ja maalriteibi ning hakkan põrandale kastikesi tegema. Siis hakkan sisu looma – tekstid, pildid, kujundus. Lisaks vitriinidele tuleb arvestada ka sellega, et ruumi peavad mahtuma ka külastajad.

Näitustele esemete leidmine on üsna lihtne, sest meil on päris head kogud. Ajutiste näituste tegemisel on meile abiks ka eramuuseumid ja kollektsionäärid.

Kas kodanikud ka pakuvad muuseumile esemeid?
Jah, ikka. Vahel on inimesed pahurad olnud, et nende toodud asju ei ole näitusel väljas, aga näitustel ongi väljas umbes 5% kõikidest esemetest. Muuseum lisaks eksponeerimisele kogub, hoiab ja väärtustab.

Milline sõjamuuseumi näitus on Teie enda lemmik?
Vabadussõda on mul nii või teisiti hingelähedane, aga lisaks tooksin välja ka vanema sõjaaja toa esimesel korrusel. Seda saab nimetada ka meie „koroonaaja lapseks“. Kui teised olid kodukontoris, siis meie käisime vahetustega tööl ja tegime kolme kuuga näituse valmis.

Veel toon välja teisel korrusel oleva relvanäituse, kus on museaalid aastatest 1530–1962. Meile on öeldud, et seal võiks olla ka mõni infotehnoloogiline lahendus, näiteks ekraan üleval. Mina nii ei arva. Kes on käinud näiteks Belgia sõjamuuseumis, siis seal on vitriinid triiki asju täis. Kui sul on vaadata päris asju, ei ole ekraane tarvis.

Mille üle Te sõjamuuseumis kõige enam uhkust tunnete?
Ma tunnen uhkust muuseumi kui terviku üle. Sõjamuuseum asub mõisahoones, mis ei ole kunagi näitusehooneks ehitatud. Meil aga on oskus panna muuseum ja näitusesaalid elama. Tehtud on palju, aga veelgi enam ootab meid ees.

Millised on Teie nõuanded muuseumi külastajatele?
Käituge heaperemehelikult. Kui ruumi uks on lukus või kinni ja selle peal on ka silt „ametiruum“, siis ei ole see ruum külastajatele mõeldud.

18. veebruaril toimub sõjamuuseumi õuel traditsiooniks kujunenud vabadussõja näidislahing. Miks taaslavastust tarvis on?
Ühelt poolt on see mäng, etendus või meelelahutus, aga teisalt on meil tarvis mäletada Eesti vabadussõda ning ka neid, kes seal võitlesid. Kutsun kõiki viimsilasi näidislahingut vaatama!

Neli küsimust Siim Õismaale
Mis Teile Viimsi juures rõõmu teeb? Viimsi on lähedal olev kauge. Ühelt poolt oled Tallinna piiri ääres, aga samas ka piisavalt kaugel. See on omamoodi kant.
Ma unistan, et Viimsis… …oleks Aiandi teel mõlemal pool kergliiklusteed.
Kultuurisoovitus? Käige rohkem kodumaiseid artiste ja kunstnikke vaatamas ning kuulamas.
Kui oleksite superkangelane, siis millist võimet tahaksite omada? Ma õpetan ajalugu, see ongi minu supervõime.

Veebruar on pühendatud kindral Johan Laidoneri (12.02.1884–13.03.1953) 140. sünniaastapäevale
12. veebruaril kell 10 toimub pärgade asetamine Johan ja Maria Laidoneri mälestusmärgi juures Viimsi mõisa pargis.

12. veebruaril kell 19 esietendub Viimsi Artiumis Teater Nuutrumi lavastus „Orzel. Laidoneri ööd“.

14. veebruaril kell 18 toimub vestlusõhtu sõjamuuseumis. Avasõnad ütleb kaitseväe juhataja kindral Martin Herem. Ajaloodoktor Lauri Vahtre ja Eesti sõjamuuseumi teadur Siim Õismaa vestlevad Laidonerist kui vabadussõja väejuhist ning kirjanik Kärt Hellerma ja Eesti sõjamuuseumi kuraator Elo Perling-Kõmper temast kui inimesest ja abikaasast.
Kell 17 avab uksed Maria kohvik. Üritusele on sissepääs on tasuta.

18. veebruaril kell 12 toimub vabadussõja lahingu taaslavastus Eest sõjamuuseumi õuel.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja