Miiduranna jääkeldritel on rääkida oma lugu
Maakeldrite ehk ka jääkeldrite kultuur ulatub Eestis kaugete aegade taha. Neid rajati nii mõisate kui ka talude juurde toiduainete ja jookide jahedas hoidmiseks. Kui kelder asus veekogule lähedal, oli jahedust säilitavaid jääkamakaid mugav sinna vedada. Samas on teada, et näiteks Miiduranna küla Aado talu Jussika keldrisse veeti talviti jääkamakaid lausa Pirita jõest. Soolasuse tõttu kippusid lähemalt saadaolevad merejääkamakad kiiremini sulama.
Sagadi mõisa jääkelder valmis aastal 1789. Et keldri jahedust hoida õigel temperatuuril, koguti talviti mõisatiigilt jääd, mille kamakaid hoiti võlvkaarte vahel jääkeldri südames. Nii ei tõusnud ka kõige kuumematel suvepäevadel keldri temperatuur üle + 6 °C. Eestis on säilinud paljude mõisate ja talude jääkeldrid, millest osad on kapitaalsed ehitised.
Miidurannas rajati mereäärse eluviisi tõttu jääkeldrid peamiselt lautrite lähedusse, et oleks lihtsam jääkuubikuid kohale vedada. Need omamoodi jääakud asetati keldri põrandale seapuruga täidetud puidust kastidesse. Terveks soojaperioodiks oligi vajalik jahedus tagatud. Lautri läheduse tõttu oli käepärane ka osa kalasaagist kohe keldrisse hoiustada.
Jalutades täna mööda ajaloolist Lahe teed kümmekond meetrit Rünka teeotsast Miiduranna sadama suunas, avastame väga omanäolise ajaloolise rajatise – Praaga talu suure jääkeldri. Tänaseks on naabrid keldri kasutamise ilusti ära jaganud. Mõlemast otsast on keldrisse oma uks. Sadamapoolse ümber on paekivi sein kaunilt restaureeritud.
Ühel selgel ja kargel talvepäeval märkan, kuidas naabrimees Peeter kärutab mereäärsest maakeldrist kodu poole suuri punapõskseid õunu. Pakub lahkelt mullegi. Kodus ampsates saame kohe aru, milles peitub maakeldri võlu. Õunad pole kaotanud grammigi sügisesest värskusest ja mahlasusest. Värskuse, aga ka kauni erkpunase värvi tõttu olevat Peetri onu neid nõukaajal edukalt talviti linnas turul müünud.
Mälestused lapsepõlvest
Lapsepõlvest meenub esmalt sünnikodu Uustalu mereäärne jääkelder, mille merepoolsel küljel kasvas hiiglaslik pärn. See kelder oli justkui meie talukoha ja pere saatuse sümbol – kuni kestis kelder, kestis ka Uustalu maadel meie pere eluke.
1980. aasta Pirita olümpiaregatile saabusid külalised ka paljudest välisriikidest. Nende jahtide ja kaatrite randumiseks ehitati Miiduranna sadam põhjalikult ringi. Nii sai meie külast ainus Eesti küla, mis olümpiamängude läbiviimisega otseselt seod. Kolhoosi kalalaevad toimetati kusagile Kopli sadamatesse. Jahtide tarvis ehitati sadamakaide äärde eraldi randumiskohad – iga juurde redelid, et oleks mugav tekilt maale ronida. Sadamasse ehitatud tollitsoon ümbritseti kõrge traataiaga. Aia ümber rajati laiad haljasalad, et teatud halliülikondsed mehed saaksid hõlpsalt kõigil liikumistel silma peal hoida. Sadamasse ehitati tollihoone, mille ees asunud suure platsi nurgale jäigi meie kelder. See oli ka põhjuseks, miks me talu ajalooline ehitis moodsast olümpiasadama keskkonnast lõpuks kõrvaldada otsustati.
Keldri merepoolsel küljel asunud taevasse kõrgunud iidne pärn õnnestus siiski meie pere palvel säilitada. Uue haljastusega sobis puu ideaalselt. Seega mingigi sümbol veel säilis ja seejärel ilmselt selle toel veel ligi paar aastakümmet elas me pere Uustalu merepoolse talukoha südames, keset Miiduranna sadamat edasi.
Miidurannas asus mõni kelder ka merest eemal, lähemal heinamaadele. Osade talukohtade elumajad rajatigi merest kaugemale – küla künkapealsele, kus praegu kulgeb Muuli tee. Nii näiteks Ado talumaja iidset talukohta tähistab tänaseni säilinud maakelder. Kuigi rohtu mattunud, asub see traataiaga ümbritsetud eraldi krundil ja on Muuli teelt hästi nähtav.
Suure puu istutamine otse keldri küljele näis olnud iseloomulik kõikidele mereäärsetele jääkeldritele. Otseselt ei tea, kas sel võis olla ka mõni praktiline funktsioon. Lastena oli nende suurte puude külge mõnus mõni tugevam rippumisköis kinnitada, et siis kiigega või lihtsalt suure sõlme otsas rippudes määratult suuri kõhu alt õõnsaks võtvaid õhusõite teha.
Teine kelder, mis mul lapsepõlvest enamasti meenub, asus kohe mu sünnikodu naabruses Pirita-poolse Mardi talu krundil ja seda kutsuti Mardi Roosi keldriks. See oli pärast elumaja mahajätmist veel pikalt hästi säilinud. Lapsepõlves leidsin sealt mitu tsaariaegset münti, mis oleksid täna ehk teatud numismaatilise väärtusega, mida aga tookord eriti hinnata ei osanud.
Miiduranna jääkeldritest ilmselt suurim ja siiani väga heas seisukorras asub Jussika taga Aare Kööbi krundil. Raine Karbi projekti järgi omal ajal ehitatud imposantne eramu ulatub uhkelt üle naabruskonna hoonestuse ja on nähtav ka Tallinna lahelt. Õnneks otsustas uus peremees omal ajal ajaloolise Ado talukoha jääkeldri siduda ehituslikult modernse elamuga ja nii moodustab see esteetiliselt loogilise osa suveköögist. Keldri betoonist võlvkaar on keskelt ligi kahe meetri kõrgune ja ehitis ise on üle kaheksa meetri pikkune. On kolm eraldi ruumi, millest keskmine, kõige väiksem, oli mõeldud liha ja kala säilitamiseks. Ruumi laes on tänaseni hästi säilinud metallist konksud, mille otsa sai riputada terve sea lihakeha. Põrandal konksude all asus puidust kast, kuhu asetati Pirita jõest toodud jääkuubikud.
1944. aastal Tallinna pommitamise ajal olevat Jussi pere mitu päeva keldris varjunud. Nii on teadaolevalt jääkeldrit ka pommivarjendina kasutatud.
Meie koduloos on jääkeldritel väga oluline koht. Säilitagem olemasolevaid nii palju kui võimalik. Aga rajagem ka uusi. Kuna maalähedane eluviis on kogumas populaarsust, on täna Eesti ehitusturult võimalik tellida väga kvaliteetseid ja kauneid maakeldreid ka kõige nõudlikumale maitsele.
Tõnu Tuulas
Miiduranna elanik